Peeter Espak: jutt, et USA lahkub NATO-st, kahjustab meie julgeolekut | Arvamus

Estonian security expert Peeter Espak’s recent statement regarding the potential withdrawal of the United States from NATO has caused ripples of concern in our nation. Espak argues that such a move would severely undermine our security and leave Estonia vulnerable to regional threats. As a key member of the alliance, the US plays a critical role in ensuring the defense and stability of our region. His opinions have sparked a heated debate among policymakers and citizens alike, highlighting the importance of our relationship with NATO and the implications of any potential shifts in the alliance’s dynamics.

Viimaste kuude jooksul on USA ja Euroopa progressiivsed ringkonnad jälle võtnud taaskasutusse narratiivi ja kampaania, mille kohaselt soovivat hetkel valimisküsitlustes nii üleriigiliselt kui ka pea kõikides võtmeosariikides reitingutes üpriski ohtlikult juhtiv1 presidendikandidaat Donald Trump valituks osutudes USA NATO-st välja viia.

Olgu kohe öeldud, et Trump ei ole seni mitte kuskil avaldanud soovi NATO-st lahkuda. Ei praegusel hetkel ega ka alates 2015. aastast, mil algas tema poliitikukarjäär.

Narratiiv Trumpi sidemete kohta Kremliga “vene pettuse” (The Russia Hoax) projekti raames tugines võltsitud dokumentidele ja väljamõeldud väidetele, sealjuures demokraatide kampaania tarbeks spetsiaalselt koostatud ja teadlikuks fabritseeringuks osutunud Steele Dossier‘le. USA väljaanne BuzzFeed2 aga avaldas selle tõele vastavana esitletult aastal 2017.

Dokumentide fabritseeringuks osutudes vaikis enamus demokraatide poole hoidvast progressivistliku tiiva meediast selle nii-öelda pisidetaili aga peaaegu täielikult maha. Kõik eelnevad ja ka järgnevad Vene-sidemete kampaaniad lõi algselt 2016. aasta presidendivalimiskampaania käigus demokraatide valimismeeskond ning on nüüdseks samuti pea kõikides aspektides täielikult ümber lükatud.

Nii USA pigem demokraatide poole hoidvam mõõdukam meedia nagu näiteks CBS3 ja isegi väga ideoloogiline demokraatlik CNN4 kui ka üldiselt pigem paremale ja vabariiklikku tiiba hoidev ajakirjandus kasvõi näiteks the Wall Street Journal (vt toimetuse juhtkiri 20. maist 2022 pealkirjaga “Hillary Clinton Did It“5) on toimunust siiski ammendavalt ülevaateid andnud.

Eestis on USA-s antud teemadel toimuvat kajastanud enamasti rahvusringhääling välisuudiste raames.6 Mujalt leiab sageli küll kogu info võltsuudisteks osutunud kompromiteerivast algsest materjalist, üliharva aga hiljem toimunu neutraalset kajastamist või vigade parandamist.

Kahjuks on Eesti Rahvusringhääling (ja eriti ka mõned konkreetsed ajakirjanikud) sattunud maailmas toimuva mitte kallutatult esitamise ja mõttelise ning informatsioonilise paljususe eri nurkade alt kajastamise eest nii mõnegi ka meil meedias figureeriva endise võimukandja vahel isegi roppe sõnu ning siivutuid väljendeid sisaldava7 sarjamise alla.

Nagu ütles briti mõtleja Christopher Hitchens (1949–2011): “Seda, mida saab väita ilma tõenditeta, võib ka ilma tõenditeta tagasi lükata”. Kuna Eestis on ridamisi ilmunud taaskord USA NATO-st väidetava lahkumise kohta loodud narratiivi väga laiale publikumile kajastavad seisukohavõtud, tuleb hoolimata sellest, et olen teiste seas isegi antud teemal korduvalt varem kirjutanud, ka praeguses kontekstis siiski ümberlükkavad tõendid uuesti esitada.8

Aastal 2016 avaldas Trump väga tugevalt seisukohti, mille kohaselt USA peaks lõpetama oma interventsioonid teistesse riikidesse, kuid samal ajal üles ehitama väga tugeva kaitsevõimekuse, mille puhtalt olemasolu kaudu heidutada kõiki võimalikke vastaseid. Eriti muidugi ka tõusvat Hiinat.

Sääraseid seisukohti, et esmalt tuleb enda majandusele keskenduda ning sealt saabuva “kasumi” abil ehitada üles võimas ja kõikjal maailmas jõudu projitseeriv kaitsevõime, toetas Trump tegelikult näiteks ka aastal 2003. Toona sageli peavoolumeedias igati aktsepteeritava analüütikuna välispoliitikat kommenteerinud Trump hakkas esitama tugevaid kahtlusi, kas Iraagi invasioon (sh ilma ÜRO Julgeolekunõukogu nõusolekuta) on ikkagi USA huvides.9

Nagu ajalugu näitas, toimunu ei olnud USA-le ega kogu maailma rahvusvahelisele õiguskorrale heade tagajärgedega.

Varasemalt juba 1980. aastatel isegi enne külma sõja lõppu ja ka 1990. aastatel esines toona liberaalses meedias samuti täiesti aktsepteeritavaks geopoliitika kommentaatoriks ning majanduse vallas isegi spetsialistiks peetud Trump korduvalt ka arvamusi, mille kohaselt nii Kuveit, Saudi-Araabia, Jaapan10 kui ka Lõuna-Korea peaksid hakkama ise vastutama oma kaitsevõime tagamise eest ning mitte toetuma USA pakutavale “teenusele”.

Üldiselt oli Trumpi põhjenduseks selliste väidete väljakäimisel justnimelt asjaolu, et rikaste riikide kaitsevõime tagamine ja kinnimaksmine ei peakski olema USA ülesanne, sest jõukad ühiskonnad peaksid suutma sellesse ise panustada.

“Samal ajal, kui USA kulutab miljardeid dollareid nende riikide kaitsele, mis suudaksid selle isegi kinni maksta, kasvab enda võlakoorem täielikult üle pea.”

USA majandusel puudub võimekus kogu vaba maailma turvalisust kinni maksta. Samal ajal, kui USA kulutab miljardeid dollareid nende riikide kaitsele, mis suudaksid selle isegi kinni maksta, kasvab enda võlakoorem täielikult üle pea. USA võlaolukorda ning jällegi mitte sugugi kõige paremas olukorras kaitsejõudude rahastusseisu vaadates peab ilma kahtlusteta tunnistama, et Trumpil oligi juba 1980. aastatel pigem õigus.

2016. aasta presidendivalimiste kampaania käigus esitas Trump tõepoolest väite, mille kohaselt “NATO on vananenud, aga endiselt mulle väga tähtis”.11

Ühes NATO ajast maha jäämist kritiseerinud intervjuus demokraatliku partei poole hoidvale ajalehele the Washington Post 2016. aasta märtsis selgitas toonane vabariiklaste presidendikandidaat Trump lugejale pikalt sedagi, et NATO loodi kunagi ammu täiesti erineval ajastul ja perioodil, kui USA oligi muu maailmaga võrreldes ülirikas riik. Kaasajal aga maksavad ameeriklased NATO arveid kinni hoopis ise raha laenates.

Trump kinnitas ajakirjaniku küsimuse peale selgelt üle, et ei soovi NATO-st lahkuda, kuid leidis, et kulutused Euroopa partneritega tuleb võrdsemalt ära jagada. Washington Posti ajakirjanikega toimunud paneelintervjuu NATO-küsimustele antud vastused olid järgmised.

• “Vaata, ma näen NATO-t kui head asja, milles olla. Vaatan Ukraina olukorda ja ütlen, et Ukraina on riik, mis mõjutab meie olukorda palju vähem, kui see mõjutab teiste NATO riikide oma. Aga ikkagi teeme meie kogu asja ära, nemad ei tee midagi.
  Miks Saksamaa ei tegele Ukraina küsimusega NATO-s? Miks on see nii, et teised riigid, mis on Ukraina vahetus läheduses, ei tegele? Miks oleme meie alati see ainus, kes teed näitab, võimalik, et ka kolmandale maailmasõjale Venemaaga? Miks oleme alati meie need ainsad, kes teevad? Ja ma arvan, et NATO kontseptsioon on hea, aga ma leian, et USA peab siinkohal saama natuke toetust”.
• “Ei, ma ei soovi NATO-st lahkuda. NATO pandi püsti teisel ajastul. NATO loodi siis, kui me olime rikkam riik. Enam me ei ole rikas riik. Me laename, me laename kogu selle raha.
  Me laename raha Hiinast, mis iseenesest on üks imeline olukord. Kuid nüüd on paljuski teine asi. NATO maksab meile terve varanduse ning jah, me kaitseme Euroopat, kuid me kulutame palju raha. Esiteks, ma leian, et kulude jaotumine peab muutuma. Ma arvan, et NATO kontseptsioonina on hea, aga see pole enam nii hea, kui oli siis, see alguses loodi.”12

Küsimuse peale, kas Trumpi meelest olid Venemaale Krimmi annekteerimise eest aastal 2014 kehtestatud sanktsioonid õiged ja kas nendega peaks jätkama, vastas ta samas intervjuus nii: “Ma arvan, et vastus on jah. Aga ma ei näe teisi just eriti palju tegemas antud asjas. Ma näen, et meie ajame seda asja, aga me ei näe, et teised teeks just eriti paljut”.13

Selleks, et mõista, kuidas käib USA parteiliselt poole valinud lehtedes ja telekanalites propagandanarratiivide loomine, esitamegi nüüd the Washington Posti intervjuust Trumpiga tehtud uudise pealkirja, milleks leht otsustas panna: “Trump seab NATO vajalikkuse kahtluse alla, joonistab välja mittesekkumise välispoliitika” (originaalis inglise keeles “Trump questions need for NATO, outlines noninterventionist foreign policy“14).

Selline pealkiri loodi ja pandi ka ajalehe võrguversiooni üles 21. märtsil 2016 samaaegselt Trumpiga tehtud pika intervjuu transkriptsiooniga eraldi uudisena, kust pärinesid ka eelnevad tsitaadid. Kontrast öeldu ja uudisloo pealkirja vahel on ilmne. Seda kutsutakse pealkirjadega manipuleerimiseks või isegi võltsuudiste loomiseks ja selle põhjus on suure tõenäosusega demokraatliku partei poole hoidva ajalehe teadlik kampaanianarratiivi konstrueerimises ning levitamises osalemine enda toetatud partei huve silmas pidades.

Vahetult enne presidendiks inagureerimist kordas Trump intervjuus das Bildile ja the Timesile 2017. aasta jaanuari keskel uuesti oma seisukohti. Samuti mainis ta, et tollane NATO ei olnud tema meelest piisavalt valmistunud kaasaja ohtude vastu ning suur osa liitlasi oli selgelt loobunud omale võetud lepinguliste kohustuste (kaks protsenti SKP-st) täitmisest. Kuid Trump ütles taas, et NATO on talle väga oluline.15

Hetkel leitavalt esimest korda tõi demokraatide kampaania poolt loodud narratiivi Trumpi soovist NATO-st lahkuda avalikkuse ette Hillary Clinton oma kampaaniakõnes Milwaukees. See juhtus täpselt nädal hiljem, 28. märtsil 2016 pärast Washington Posti poolt tehtud intervjuud Trumpiga ning nende toodetud libapealkirja esitamist.

Oma öeldut kommenteeris Hillary Clinton (mõõdukalt demokraatliku partei poole hoidvas) CBS News kanalis 8. mail 2016. Ta põhjendas Trumpi kohta kasutatud terminit “lahtipääsenud kahur” (loose cannon) ja väitis, et Trump ütlevat, “et me peaksime NATO-st välja astuma. NATO on maailmaajaloo tugevaim sõjaline organisatsioon ja miski, mida me peaksime tõesti moderniseerima, kuid mitte hülgama”.16

Seega mõtles Clinton Trumpi öeldu välja ning esitas hoopiski Trumpi poolt päriselt korduvalt välja toodud vajadust NATO-t moderniseerida ja “iganenud” (obsolete) seisust välja tuua kui hoopiski enda reformiplaani.

Koostöös kampaaniameistritega loodi tema erakonna poole hoidva meedia kaudu suur võltspealkirjade rägastik ning tohutu laviin libauudiseid, milles peamiselt kõlas ainsa tsitaadina Trumpi ühe lause üks pool “NATO on iganenud või vananenud”. Trumpi lause ning ka muudes kontekstides väljendatu teine pool, mille kohaselt “NATO on endiselt väga oluline ja vajab moderniseerimist” võeti hoopiski Clintoni enda valimiskampaanias kasutusele positiivse programmina.

Absoluutselt iga faktikontroll või lihtsalt allikaid lugev ajakirjanik või kaitseanalüütik oleks pidanud sellise poliittehnoloogilise manipulatsiooni kohe läbi nägema ja välja naerma. Trump, kelle üheks oluliseks agendaks on muuhulgas USA dollari pikaajalise positsiooni kaitse, teab väga hästi, et dollaril põhineb suuresti ka USA edu ja rahvusvaheline jõud. See rahanduslik jõud on aga üks ühele seoses USA sõjalise jõuga või õigemini võimekusega seda projitseerida potentsiaalselt kogu maailmas kellele iganes “vastasele”.

Ilma NATO-ta oleks USA peatselt kõigest üks regionaalne suurjõud teiste kõrval. Koos Euroopa või ka kaugemate partneritega päris sõjalist jõudu omades ollakse aga vastastikku kasulikult maailma stabiilsuse ja ka üksteise majandussüsteemide tagajateks.

Probleemiks ongi saanud asjaolu, et USA-l ei ole enam maailma haldamiseks üksi piisavalt võimekust.17 Hiina on juba tõusnud pea võrdseks rivaaliks ning saanud oma liitlaste Venemaa ja Iraaniga oma meeskonda kaaluka osa nii Aafrika, Aasia kui ka Ladina-Ameerika riike.

Geopoliitiline olukord on lääne jaoks märgatavalt raskem ja rohkem Hiina ning Venemaa poole hoidev, kui meie avalikkuses vahel välja paista lastakse. Ainus võimalus uue kurjuse telje ja külma sõja oludes domineerivana püsima jääda ongi NATO sõjalise potentsiaali märgatav suurenemine.

Euroopa riigid on samal ajal süstemaatiliselt eiranud igasuguseid endale võetud kohustusi ning lasevad Eestil, Poolal, USA-l ja veel mõnel riigil oma turvalisuse meie enda inimeste rahakotist lihtsalt kinni maksta.

Kui laguneb NATO, on see USA jaoks suurim mõeldavatest katastroofidest, sh majanduslikult. Eesti, mis ime läbi tekkinud geopoliitilistes avatud akna oludes klubi liikmeks sai, on selle süsteemi püsimajäämise garanteerimiseks nüüd üks lüli ketis, mille langemine hävitaks kogu julgeolekustruktuuri, laiemalt võttes ka USA majandusliku suuruse.

Meid ei kaitstaks vist ainult juhul, kui Eestis tuleksid võimule kannibalid või mingi niivõrd kummaline Uganda Idi Amini või Kesk-Aafrika keisrit Bokassa I-st meenutav diktaator, kelle kõrval isegi Erdogani usuäärmuslus kahvatuks.

Selleks, et mõni meie liitlane saaks meid mistahes suure sõja korral kaitsta, peab Eesti olema võimeline enda esmaseks piisavaks kaitsmiseks, et üldse abi saabumiseni füüsiliselt alles jääda. See vajab ühemõtteliselt süstemaatilist ja läbimõeldud planeerimist, mis toetuks ka USA sisepoliitika analüüsimisele; mitte maailmavaatelistele võltsuudistele ja USA parteilisele siseriiklikule propagandale, vaid ligikaudu realistlikele ja paikapidavatele allikatele ning infole.

NATO artikkel 5 tähendabki seda, et riigid peavad olema võimelised ennast ka ise kaitsma ning täitma selleks endale võetud kohustused ning see artikkel ei seisne USA kohustuses kogu maailma turvalisust ise kinni maksta.

Päris paljude meie poliitikute, analüütikute ja avaliku teenistuse organite jutt sellest, et “televiisoris” (demokraatliku partei kanalis) keegi ütles või “lehes” (Joe Bideni partei ajalehes) keegi kirjutas või keegi kuskil rääkis, kuidas keegi omakorda rääkis kellelegi Trumpi soovist NATO-st välja astuda, ei ole tõsiseltvõetav ja on ületanud juba naljakuse või hea maitse piiri.

Veelgi enam liiast on toetumine Trumpi vallandatud ja pärast seda kohe demokraatide meediamajadesse siunama läinud niigi aferisti mainega George W. Bushi aegse korrumpeerunud vabariiklaste seltskonna ühe juhtfiguuri John Boltoni või kellegi Valge Maja sekretäri esitatud klatšile.

Selliste argumentide kasutamine hakkab kahjustama Eestis riigi huve olgu lähiperspektiivis 2024. aasta novembrist või ka hiljem 2028. aasta novembrist alates, siis kui olgu kohe või natuke hiljem saab USA valitsusjuhiks paratamatult vabariiklaste partei esindaja.

Sisuliselt oleme avalikult mõnitanud oma ajaloo suurimat välisliitlase USA vabariiklaste parteid, mis oli, on ja jääb Eesti liitlaseks sõltumata sellest, kes on president. Kui Eesti jätkab sellises täiesti mõtlematus ja destruktiivses laimukampaanias osalemist, satub see vankumatu liitlassuhe vähemalt “sõbralikkuse” mõistes selgesse ohtu.

Kuna ühelgi vabariiklaste presidendikandidaadil pole küll plaani NATO-st välja astuda, ei jääks me loomulikult sõjalisest liitlasest ilma, ent kontaktid personaalsel ja inimlikul tasandil saavad korvamatu löögi. See on riskimine Eesti julgeolekuga ühegi põhjuseta peale rumaluse või ideoloogilise seestumuse.

“Teine asi on meile ainumõeldava sõjalise liitlassuhte teadliku laimukampaania ja võltsuudiste levitamise kaudu kahtluse alla seadmine.”

Üks asi on mingi partei maailmavaate toetamine või mittetoetamine ja ka jõuline kritiseerimine. Mistahes USA poliitiline ringkond ei paneks sellist asja tähelegi, sest USA ongi kogu maailma paradigmaatiline poksikott, mis samal ajal selle sama maailma turvalisuse kinni maksab. Sellise olukorraga ja ka jämeda kriitikaga ollakse nagunii harjunud. Teine asi on meile ainumõeldava sõjalise liitlassuhte teadliku laimukampaania ja võltsuudiste levitamise kaudu kahtluse alla seadmine.

Eriti murelikuks teeb asjaolu, et võltsuudist Trumpi NATO-st lahkumisest levitavad ühemõtteliselt meie enda riigistruktuuridesse kuuluvad vahel kõrgemad, vahel mitte nii kõrged ametiisikud, kes ühtlasi reklaamivad ennast sageli üldsusele kaitsevaldkonna ekspertidena. Samasugust narratiivi levitas avalikkuses alles äsja ka kapo endine direktor Arnold Sinisalu.18

Ainsate allikatena Trumpi NATO-st välja astumise soovi kohta, mida olen korduvalt mitmel üritusel ja mitme inimesega suheldes täheldanud, nimetatakse argumente: a) meie riigistruktuuride eksperdid (või suisa “luurajad”) ütlesid; või b) aga Washington Post, New York Times ja CNN rääkisid ju, kas sa siis ei loe lehti või?

Allikana märgitakse demokraatliku partei propagandaajalehti, mis on oma instrumentaalselt olemuselt täpselt samasugused infokanalid kui meil EKRE Uued Uudised. Välja arvatud see, et parteipropagandistide keelekasutus on mõõdukam ning Uued Uudised ütlevadki ausalt, et nad on erakonna häälekandja, mitte sõltumatu ajakirjandus. Neid väljaandeid tulebki lugeda kriitilise pilguga, mõistmaks, mis on demokraatlikul parteil ja progressivistidel koos oma propagandameistritest kolumnistidega mõtteis.

Mitte keegi ei pea neid ka USA-s erapooletuks ajakirjanduseks. Absoluutne tõeväärtus on neis aga valimiskampaaniate perioodil tõesti ehk surmakuulutuste rubriigis, kuid sedagi siis, kui matuste toimumise kohta on olemas mingi tõestusmaterjal. Sama võib alati väita ka konservatiivsete lehtede ja telekanalite kohta, kuid sellist parteilist sõltuvust ja erakonna kampaaniates osalemist koos sobivate narratiivide doseerimise ja õigete kandidaatide kampaaniapeeglis eranditult positiivsetena näitamist ei toimu neis enamikus siiski üheski.

Huvitaval kombel jäi progressiivse ajakirjanduse kampaanianarratiive 2017. aastal uskuma prantsuse vasakpoolne etnopopulist ja üha ilmsemalt ka Venemaa vastu sümpaatiat tundev Rahvarinde juht Marine le Pen.

Le Pen avaldas juba mõned kuud pärast Trumpi presidendiks saamist oma suurt pahameelt ja imestust, et Trump olevat oma NATO-st väljaastumise soovist loobunud ja hoopiski selle pooldajaks hakanud. See kajastus eriti ilmekalt CNN-i tehtud intervjuus, mille meediamaja pealkirjastas “Le Pen kritiseerib Trumpi äsjaleitud NATO-seisukohta”.19

Kui le Pen oleks lugenud ja kuulanud seda, mida Trump päriselt rääkis, ja tutvunud ka USA konservatiivsete ning parempoolsete meediakanalitega, poleks tal nimelt kunagi jäänud sellist muljet, nagu plaaniks Trump NATO-st lahkuda.

Oma hinnangud andis le Pen tõenäoliselt seetõttu, et oli lugenud progressivistliku meedia pealkirju ning jäänud valikuliselt lootma, et äkki muidu kõikjal maha tehtav “globalistide” meedia räägibki sel korral tõtt. Ligikaudse ja relatiivse “tõe” saab – nii palju, kui see on üldse võimalik – kätte eelkõige mõlema USA pooluse meediat vaadeldes ja neid võrreldes ning ka kohalike ametiisikutega eraviisiliselt suheldes ja asjade üle kõikidele huvitavatele inimestele küsimusi esitades.

Oma ametiaja viimasel perioodil oli Trumpi ideeks hoopis NATO laiendamine Lähis-Itta,20 et saavutada selle regiooni stabiilsus ning sedakaudu tulla paremini toime ka nüüdseks USA vabariiklaste poolt uueks kurjuse teljeks nimetatud Hiina-Vene-Iraani vastasega.

Abraham Accordsi Lähis-Ida rahulepete õnnestumiste raames Iisraeli ja araabia riikide vahel oli selline ideelend tegelikult ehk aastal 2020 mõistlik ning kunagi isegi teostuv tulevikumõte.

Lähis-Ida ja Euroopa ongi ajalooliselt sama kultuuriruum paljudes aspektides ja mitmete sealsete riikide valitsustel olekski ehk lähitulevikus pigem huvi olla läänega (ning Iisraeliga) koos ühes turvalisusruumis pärast nüüdseks juba ka araabia maailma unistatud rahude sõlmimist.

Trumpi viimastes kampaaniakõnedes on tema retoorikasse taas sisenenud Euroopa noomimine teemal, miks Euroopa, mis on Ukraina vahetu naaber ja mille majandus on sama suur kui USA-l, annab Ukraina abistamiseks kordades vähem raha.21

Trumpi otsene nõue on sarnaselt 2016. aastale, et Euroopa peaks panema Ukraina abistamisse samavõrra22 ja duubeldama USA-d. See küsimus on õigustatud, sest Euroopa panus ongi kriminaalselt väike ja osalt enda vigade tõttu saabunud sõjast kannatavadki nüüd kõik teised. Ida-Euroopa, Kesk-Euroopa ja isegi Põhja-Euroopa ning loomulikult USA rahvas ise, kes maksavad koos meiega.

Jõukas Lääne-Euroopa suurriiklus, mis ise käitus Venemaad nuumates aastaid kuritegelikult, annab enamasti aga ainult pisku ega tee ka piisavaid edusamme relvatootmise vallas. Kõik oma tegematajätmised ja enda ilmselgelt nähtav korrumpeerumine eelneval koostööl Vladimir Putiniga üritatakse kas ära varjata või kalevi alla lükata kurja ja ohtlikku potentsiaalset tulevast president Trumpi süüdistades ja siunates.

Sõltuvalt kampaaniaauditooriumi olemusest annab Trump oma kõnedes alati teada, et tema lõpetaks sõja 24 tunniga. Mida ta teab, et loomulikult kunagi ei juhtuks. Aga kui näiteks Pennsylvania kaevurid või Georgia farmerid valimiste eel sellist sõnumit soovivad, siis just sellise nad ka saavad.

Kindlasti kuuleb Trumpilt edaspidi sõltuvalt osariigist, kus kampaania toimub, nimelt sellist juttu, mida on vaja vastavas osariigis kaalukeeleks oleva valijaskonna elavdamiseks öelda. Kuskil võib ta öelda, et ei mingit sõda enam, Ameerikal on küllalt. Teises kohas, kus sõjatööstusel oluline koht, võita jällegi rääkida ühest oma lemmikteemast ehk vajadusest suurendada relvatootmist, et saada vastu Hiina-Vene-Iraani kurjuse teljele.

Kolmandas osariigis võib Trump evangeelsete kristlaste soosingu tarbeks mainida, et tal on kogu aeg öökapi peal kolm Piiblit korraga ning maailmas pole ühtki teist inimest, kes Jeesusest nii palju teaks.

Enam-vähem sama teeb tõenäoliselt ka Biden vasaktiiba kõnetavates teemades, nagu näiteks soomuutmise vajalikkus, fossiilkütustest loobumine ja rohekavad (mida demokraatidel pole plaaniski väljapakutud kujul pärast kampaaniaperioodi teostada), koduplaneedi tulevik, islamofoobia ja/või antisemitism, viha (konservatiivide) vastu olemine ja kurjus (ehk konservatiivid). Kui tal muidugi meeles seisab, mis osariigis ta parasjagu kõnet peab.

USA poliitikas ei võeta kunagi tõsiselt seda, mida poliitik kampaania raames ütleb, vaid seda mida ta teeb. NATO-st lahkumist pole aga Trump isegi “öelnud”, rääkimata “tegemisest”.

Trump ründas oma ametiajal hoopis Vene vägesid Süürias ning kehtestas väga karmid sanktsioonid Nord Stream 2-le ning hoiatas ÜRO ees 2018. aastal kõneldes Euroopat ja eriti Saksamaad täielikku sõltuvusse jäämise eest Vene energiast,23 mis lõpeb katastroofiga.

“Kodumaal süüdistati teda sageli hoopis sõja õhutamises ja ohtlikus agressiivsuses välismaailma suhtes.”

Trump hoiatas Euroopat selgelt Venemaa eest ja tegi seda erilise intensiivsusega just NATO tippkohtumistel24 ning läbikäimisel Saksamaaga. Mille peale sakslased ja Euroopa ning ka Eesti analüütikud ning diplomaadid rääkisid toona ning räägivad nüüdki, et Trump on paha. Kodumaal süüdistati teda sageli hoopis sõja õhutamises ja ohtlikus agressiivsuses välismaailma suhtes.

Kohe kaks nädalat pärast võimule saamist tühistaski Bideni valitsus sanktsioonid Nord Stream 2-ga seotud ettevõtetele ja gaasijuhtme ehitus võis uuesti alata. Vabariiklaste raevukad protestid senatis (eriti Ted Cruzi poolt)25 Venemaaga leppimise vastu ei leidnud Bideni valitsuselt mingit mõistmist. Venemaaga suhtlemise restardi taotlemisest loobusid demokraadid alles siis, kui oli saanud selgeks, et Venemaa ründabki Ukrainat.

Alles hiljuti ütles Putin, et toetaks pigem tulevase presidendina Bidenit.26 Seisukoht, mida kostus Venemaalt muide ka enne 2020. aasta valimisi, kui suhted vabariiklastega olid lootusetult sassi läinud. Trump reageeris27 Putini öeldule üpriski adekvaatselt, nimetades tema hinnangut komplimendiks ning süüdistades oma oponenti Bidenit Ukraina kinkimises Venemaale. Ning üle korrates, et NATO kohustusi tuleb hakata täitma.

Väljaspool lõõpimist või teoreetilist arutelu, et mida eurooplased teeksid, kui USA annakski abi ainult vastavalt põhimõttele, et kaitstakse ainult neid riike, mis on omakorda ka ise kaks protsenti kaitsesse investeerinud, pole mitte mingisugust NATO-st lahkumist keegi kuskil kavandanud.

Oma kampaaniakõnes on Trump korranud, et USA abi edasiseks kriteeriumiks saab olema NATO nõuete täitmine. See, et Trump ajab sageli igale mõtlemisvõimelisele ja tasakaalukale inimesele sobimatut ja suurustlevat (kampaania)plära koos sageli juhuslikult õhku visatud numbrite ja faktidega, ei mõjuta USA käitumist vastavalt enda ja ka NATO huvidele ka juhul, kui ta peaks valimised võitma.

Ehk hakkavad läänemaailmas kaitsekulutused lõpuks tõusma ja see võiks järgneva kümnendi perspektiivis luua eeldused selleks, et Euroopa kontinendil ka mõnel suurriigil peale Poola ja Ukraina tekib taas iseseisev päris kaitsevõime.

Kui nii Kersti Kaljulaid28 kui ka Kaja Kallas29 on sel teemal suutnud avalikkusele esitada muuhulgas ka pragmaatilisi ning Eesti seisukohast mõistuspäraseid nägemusi, võiks sama veidi rohkem püüda teha ka meie progressivistlik (sh avaliku teenistuse) baasmentaliteet.

Eesti huvid ei seisne mitte maailmavaatelises meelsustöös meie siseturule, vaid geopoliitilise ja riigikaitselise etteplaneerimise pädevuses ja päris maailma oludele vastavuses.

1 USA-s on kõiki usaldusväärseid reitinguid süstematiseerivaks ja ka koondkeskmist arvutavaks väljaandeks RealClearPolitics reitinguteandmebaas, kust leiab nii eri osariikide kui ka üleriigilise toetuse reitingud kõikide oluliste valimiste kohta.12 The Washington Posti arvamustoimetus 2016: “A transcript of Donald Trump’s meeting with The Washington Post editorial board”. – The Washington Post 21.03.2016. Küsimustele saadud äratoodud vastuste täistekst originaalkeeles: “Look, I see NATO as a good thing to have – I look at the Ukraine situation and I say, so Ukraine is a country that affects us far less than it affects other countries in NATO, and yet we are doing all of the lifting, they’re not doing anything. And I say, why is it that Germany is not dealing with NATO on Ukraine? Why is it that other countries that are in the vicinity of the Ukraine not dealing with — why are we always the one that’s leading, potentially the third world war, okay, with Russia? Why are we always the ones that are doing it? And I think the concept of NATO is good, but I do think the United States has to have some help. We are not helped. I’ll give you a better example than that. I mean, we pay billions– hundreds of billions of dollars to supporting other countries that are in theory wealthier than we are.” /…/ “No, I don’t want to pull it out. NATO was set up at a different time. NATO was set up when we were a richer country. We’re not a rich country. We’re borrowing, we’re borrowing all of this money. We’re borrowing money from China, which is a sort of an amazing situation. But things are a much different thing. NATO is costing us a fortune and yes, we’re protecting Europe but we’re spending a lot of money. Number 1, I think the distribution of costs has to be changed. I think NATO as a concept is good, but it is not as good as it was when it first evolved. And I think we bear the, you know, not only financially, we bear the biggest brunt of it. Obama has been stronger on the Ukraine than all the other countries put together, and those other countries right next door to the Ukraine. And I just say we have, I’m not even knocking it, I’m just saying I don’t think it’s fair, we’re not treated fair. I don’t think we’re treated fair, Charles, anywhere. If you look everything we have. You know, South Korea is very rich. Great industrial country. And yet we’re not reimbursed fairly for what we do. We’re constantly, you know, sending our ships, sending our planes, doing our war games, doing other. We’re reimbursed a fraction of what this is all costing”.

13 Küsimus ja vastus: “DIEHL: About Ukraine, was it right for the United States to impose sanctions on Russia when they invaded Crimea and would you keep those sanctions on them?

TRUMP: I think the answer is yes, it was, but I don’t see other people doing much about it. I see us doing things about it, but I don’t see other people doing much about it.”

24 Vt videopilti NATO 2018 tippkohtumiselt Brüsselis 11. juulil, kus Trump esitab ülitugevaid etteheiteid Saksamaale vene gaasi otsmise ja selle eest miljardite maksmise eest Venemaale – samal ajal eeldades, et USA kaitseks Saksamaad ja teisi oma kohustusi mitte täitvaid riike selle sama Venemaa vastu, kellele Saksamaa (ja teised) maksavad tema sõjamasina arendamiseks ise raha.28 Luik, Hans H. 2023: “Kersti Kaljulaid: maailmas on põrgu lahti, aga siin tegelevad mõned poliitikud tsirkusega”: “Donald Trumpi naasmine ei pruugi Eestile halb olla, meie regioonis tegi ta väärtuspõhiseid otsuseid.” – Eesti Ekspress 20.1229 ERR 12.02.2024: “Metsola kutsus eestlasi osalema Euroopa Parlamendi valimistel” Kaja Kallase öeldud lause: “Ma arvan, et see, mida USA presidendikandidaat ütleb, on võib-olla äratuskellaks mõnedele liitlastele, kes ei ole teinud nii palju. Loodetavasti me kõik teeme rohkem ja saame koos tugevamaks”.

Kokkuvõttes olen Peeter Espakuga nõus, et väide USA lahkumisest NATO-st kahjustab meie julgeolekut. USA on olnud oluline liitlane meie piirkonnas ning nende panus NATO-sse on olnud hindamatu. Seetõttu on oluline järgida alliansi põhimõtteid ja toetada üksteist vastastikku. Tuleb mõista, et ükski riik ei saa üksi kaitsta enda julgeolekut ning koostöö liitlastega on hädavajalik. Meie ühine eesmärk peaks alati olema stabiilse ja turvalise Euroopa tagamine ning selle saavutamiseks tuleb hoida head suhted NATO-ga.