Marju Himma: tsensuuri ei ole. Või siis on varjatult | Arvamus

2230512h4b19t24

Marju Himma, Eesti üks tunnustatumaid ajakirjanikke ja kirjanikke, võtab julgelt sõna tsensuuri teemal. Tema arvamusartikkel “Tsensuuri ei ole. Või siis on varjatult” kutsub lugejaid mõtlema sellele, kuidas meedia ja ühiskond mõjutavad meie arvamusi ning kuidas tsensuur võib avalduda ka peenemalt varjatud vormides. Himma vaimukas ja terav stiil paneb kahtlema meie senistes arusaamades ja innustab avatud ja ausale arutelule.

Liiga sageli sildistatakse ajakirjanduses tsensuuriks mõnd nähtust või tegevust, mis selle mõiste alla ei kuulu. Tsensuur on küll olemas, kuid märksa paremini maskeeritud kui Nõukogude ajal.

Olen näinud ajalehetoimetusse saabunud kaebusi, kus inimene nimetab tsensuuriks seda, et toimetus on tema arvamusloo tagasi lükanud. Vahetult enne jõule otsustas ETV peatoimetaja mitte lasta eetrisse Kinoteatri saadet, mis ERR-i juhtide hinnangul ületab hea huumori ja satiiri piiri. Viimastel nädalatel on kõneainet pakkunud tsensuur korvpallis, kuna Delfi veebis olnud taskuhääling “Pihtas põhjas” lõpetati. Põhjuseks peatreener Gert Kullamäe terav väljendus 1. veebruari saates. Õigupoolest pole ükski neist näidetest tsensuur.

Selleks et mõista, mis on tsensuur – ja mis seda kindlasti ei ole – tuleks süveneda tsensuuri mõistesse.

Tsensuur on ametivõimude järelevalve “trükiste, teatrilavastuste, filmide, ringhäälingu, telesaadete ja isikliku kirjavahetuse üle, takistamaks või piiramaks võimude jaoks ebasoovitavate ning kahjulike ideede ja andmete levikut. Tsensuuriga püütakse kaitsta kehtivat korda, usundit ja moraali. Sellel on peamiselt keelav ülesanne, aga tähtsal kohal on ka riigivõimu toetavate või sellele oluliste tekstide levitamine.”1

“Tele- või raadiosaate eetrist mahavõtmine või lõpetamine on samuti toimetuse valik.”

Seega toimetuse otsus mitte avaldada üht või teist toimetusele saadetud artiklit ei pruugi olla tsensuur, vaid toimetuse valik. Põhjused võivad olla sootuks proosalised. Näiteks on sel teemal hiljaaegu lugusid ilmunud ja järjekordse samal teemal artikli avaldamine tekitaks ebaproportsionaalse teemakajastuse. Või on põhjuseks asjaolu, et tekst on kehv ning toimetamine oleks liialt aja- ja töömahukas. Tele- või raadiosaate eetrist mahavõtmine või lõpetamine on samuti toimetuse valik. Kui selle taga ei ole ametivõimude järelevalve ja tegu on toimetuse otsusega, ei ole see tsensuur.

Nagu eeltoodud tsensuuri määratlus näitab, mahub selle alla üksjagu palju tõlgendusruumi. Eesti põhiseaduse § 45 on selgelt kirjas, et tsensuuri ei ole ja sedastusele eelneb selgitus, et igaühel on õigus vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil.

Loe rohkem:  Rein Lang: enne meid oli korruptsioon ja ja pärast meid tulgu veeuputus | Arvamus

Seda õigust võib seadus piirata avaliku korra, kõlbluse, teiste inimeste õiguste ja vabaduste, tervise, au ning hea nime kaitseks. Seadus võib seda õigust piirata ka riigi ja kohalike omavalitsuste teenistujatel neile ameti tõttu teatavaks saanud riigi- või ärisaladuse või konfidentsiaalsena saadud informatsiooni ning teiste inimeste perekonna- ja eraelu kaitseks, samuti õigusemõistmise huvides.

Seega ei saa tsensuuriks pidada ka näiteks kohtuistungite kinniseks kuulutamist või avaliku elu tegelaste eraelu infole ligipääsu piiramist. Seda kõike muidugi juhul, kui piirangud ei lähtu ameti- ja riigivõimu huvidest ning järelevalvest.

Enesetsensuur

Hoolimata tsensuuri selgelt piiritletud keelust põhiseaduses, jätab § 45 võrdlemisi palju võimalusi ametivõimude, kuid ka näiteks ajakirjanduse kui institutsiooni enesepiiranguteks, mida siiski harva tõlgendatakse tsensuurina. Nii tuleb Eesti ajakirjanduseetika koodeksi kohaselt tõsiselt kaaluda enesetappude ja enesetapukatsete kajastamist, viidatuna sellele, et ilma tugeva avaliku huvita enesetapujuhtumiga seotut ajakirjandus ei avalda.

Eetikakoodeksi punkt 4.7 kohaselt ei kajastata vanemate vaidlusi laste hooldusküsimustes. Sellised piirangud on eneseregulatiivsed ja Eesti ajakirjandusruumis ei käsitleta neid tsensuurina. Siin on tegu ajakirjanduse autonoomiaga, olukordadega, kus professionaalne ajakirjandus reguleerib end ise. Ometi on olemas ka enesetsensuur – mis see on?

Enesetsensuur on teadlik ja tahtlik informatsiooni kinnihoidmine, kui selleks ei ole ametlikke piiranguid2 või ka oma arvamuse endale hoidmine, et mitte sattuda avaliku halvakspanu alla.3 Need kaks enesetsensuuri viisi on n-ö privaatsed enesetsensuuri vormid, kuid enesetsensuur võib olla ka avalik.

Seda esineb siis, kui toimetuse sees või ka toimetuste vahel tehakse kokkulepe kajastuse viisi või tooni osas, näiteks on ajakirjandusväljaanded kokku leppinud, et ei kajasta terroristide või koolitulistajate isikut, kuivõrd see võib õhutada teisi samal viisil tegutsema.4 Seega lähtub selline avalik enesetsensuur kahjuliku mõju ärahoidmisest.

Muret peab aga tundma selle pärast, et ajakirjanikud ja toimetused ei tunne alati tsensuuri ega ka enesetsensuuri ära. Mõne aasta tagusest uuringust tuli välja, et arvamuslugudes eesti ajakirjanike avalik kritiseerimine, sh nimeliselt ründamine, vähendab märkimisväärselt teatud ajakirjanduslike rollide täitmist.5 Teisisõnu, nii avalik kui ka privaatsem isiku ründamine, ähvardamine ja rünne panevad valvekoera vaikima.

Nagu uuringust selgus, siis sageli ei nimeta ajakirjanikud seda enesetsensuuriks, ka mitte tsensuuriks. Nad ütlevad, et “vahest on oma vaimse heaolu nimel hea panna teema ja allikas mõneks ajaks kõrvale”.6 Ehkki tegu on puhtaimal kujul enesetsensuuriga, ei nimeta ajakirjanikud ega ka toimetused seda enesetsensuuriks. Ja see on ohumärk.

Loe rohkem:  Meelis Oidsalu: #maolenvenelane kampaania läks uuele ringile | Arvamus

Varjatud tsensuur

Teine ohumärk on tsensuur, mida ei teadvustata. Sellel on eri vorme. Sarnaselt kunstivaldkonnaga ei sekku (riigi)-võim otseselt, tihti toimib tsensuur rahastusmeetmete kaudu. Olgu selleks riigi või Euroopa Liidu rahastus kindla teemaga projektidele (nt migratsiooni või vähemuste kajastamine teatud põhimõtetest lähtuvalt) või artikliseeriate, raadio- ja telesaadete tootmine (nt faktikontroll, teadussaated).

Tuleb siiski lisada, et kuigi sellisel viisil ajakirjandussisu toetamine-ostmine võimaldab tsensuuri, ei tähenda see tingimata, et tsensuur tõepoolest toimib. Küll aga on sel puhul riigivõimu järelevalve ja ideoloogiline suunamine võimalik ning ka aeg-ajalt teostunud.

Et kõlama ei jääks teavitus varjatud või teadvustamata tsensuuri vohamisest eesti ajakirjanduses, tasub rõhutada hoopis lihtsamat. Tsensuur on ametkondade ja riigivõimu järelevalve ning võimu toetav tegevus inforuumis. Muid nähtusi, näiteks vastumeelset sisu või toimetuslikke otsuseid, ei tasu uisapäisa tsensuuriks sildistada, kuivõrd siis võib pikaajalise “kurja karja kutsumise” varjus tõeline tsensuur märkamata jääda.

1 Vello Paatsi, Kristi Metste, Pisut tsensuurist ja selle ajaloost. Kas keelata või lubada? Tsensuur Rootsi ajast Eesti taasiseseisvumiseni. Eesti Kirjandusmuuseumi Teaduskirjastus, Tartu 2016.

2 Daniel Bar-Tal, Self-Censorship as a Socio-Political-Psychological Phenomenon: Conception and Research. – Political Psychology 2017, 38(S1), lk 37–65.

3 Andrew F. Hayes, Carroll J. Glynn, James Shanahan, Willingness to Self-Censor: A Construct and Measurement Tool for Public Opinion Research. – International Journal of Public Opinion Research 2005, 17(3), lk 298–323.

4 Mette Mortensen, The Self-Censorship Dilemma: Media coverage of terrorists in the post-factual era. – Journalism Studies 2018, 19(13), lk 1957–1968.

5 Marju Himma-Kadakas, Signe Ivask, Journalists under attack: Self-censorship as an unperceived method for avoiding hostility. – Central European Journal of Communication 2023, 3(32), lk 358–378.

6 Tsitaat uuringus osalenud ajakirjanikult.

Kokkuvõttes võib öelda, et Marju Himma artikkel tõstatas olulise teema tsensuuri olemasolust Eestis. Kuigi avalik tsensuur võib olla väiksema rahvaarvuga riigis vähem levinud, on varjatud tsensuur endiselt olemas ning võib mõjutada meie arvamuste ja teabevoogu rohkem kui arvata oskame. On oluline olla teadlik sellest, kuidas võimud võivad oma kontrolli varjatult rakendada ning püüda luua avatud ja mitmekülgne arvamuskultuur, kus kõigil on võimalus vaba mõttevahetust pidada.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga