Päästja: tulesurmi aitaks vähendada inimeste suhtumise muutus | Eesti

Tulekahjud on üks levinumaid õnnetusi, mis võivad kahjustada nii vara kui ka inimesi. Eestis on päästjate roll elutähtis, et aidata tulesurmade arvu vähendada. Kuid lisaks füüsilisele abile peavad inimeste suhtumist tuleohutusse muutma. Päästja ei ole ainult kangelane, vaid ka haridustöötaja ja eeskujuna eestlaskonnale. Selle artikli eesmärk on tuua esile päästjate olulisus ning julgustada inimesi mõtlema tuleohutusele tõsisemalt.

Kui terve eelmise aasta jooksul hukkus Eestis tulekahjudes 35 inimest, siis selle aasta esimese kolme kuuga on tules surma saanud juba 22 inimest. “Aktuaalne kaamera. Nädal” uuris, mis on selliste tulekahjude põhjused ja kas neid oleks võimalik ära hoida.

Päästeameti selle aasta eesmärk oli alla 20 tulesurma aastas, mis on nüüd juba aasta esimese kolme kuuga ületatud ehk hukkunud on 22 inimest.

“See teeb äärmiselt murelikuks. Me isegi ei oska väga selgelt öelda, mis sellise tõusu põhjus on. See on üks anomaalia. /…/ Tegelikult päästeameti ambitsioon ja strateegia on ju viia Eesti Põhjamaade tasemele. Me tulekahjude arvu poolest, tulekahju sündmuste, väljakutsete poolest e oleme seal kohal, aga me ei suuda ära lahendada probleemi, mis on seotud inimeste hukkumisega läbi tulekahju,” rääkis lääne päästekeskuse ohutusjärelevalvebüroo juht Indrek Laanepõld.

Aastatega on tulekahjus surma saanud inimeste arv siiski vähenenud.

“Möödunud aastal oli läbi aegade väikseim hukkunute arv ehk 35. Seda on ikka veel päris palju ja Põhjamaadega võrdluses ligi kolm korda rohkem,” ütles siseministeeriumi pääste- ja ohutuspoliitika osakonna juht Tarvi Ojala.

Aga kes on ikkagi see Eesti inimene, kes tules surma saab? Sel aastal tules hukkunu oli keskmiselt 61-aastane, enamasti joobes ja pooltel kordadel ka terviseprobleemidega. Rohkem kui pooltel juhtudel oli hukkunuga tulekahju põhjus suitsetamine.

“Eristub ikkagi alkoholi tarbiv isik, kes suitsetab. Voodis /…/ suitsetamine on number üks hukkumiste põhjus. Tihtipeale on need isikud juba ka elule käega löönud. On alkoholiprobleemid tugevad või on sotsiaalsed probleemid, kus on piiratud liikmine, vanurid, üksi elavad inimesed,” selgitas Laanepõld.

Päästeamet on tihedas suhtluses sotsiaaltöötajatega. Nemad näevad igapäevaselt, kuidas inimesed elavad ja mil moel neid aidata võiks. Sotsiaaltöötajad on koolitatud kodudes märkama ka võimalikku tuleohtu.

“On terviseprobleemid, majanduslikud probleemid ja siis sõltuvus sinna juurde. Enamasti ikkagi see riskikäitumine tekib sealt. /…/ Väga sagedasti me näeme, et inimesed suitsetavad toas, kui neil on mingi eriavajadus, näiteks liikumisraskus. /…/ Kui me kodukülastusel selliseid olukordi näeme või märkame mingeid ohuallikaid, siis tihti me ise juhime tähelepanu inimesele. Näiteks on tal pikendusjuhtmed ja laadijad kõik voodisse pandud padja ja teki vahele, need kuumenevad seal üle, või on tuhatoos voodilinade peal,” kirjeldas Põhja-Pärnumaa valla sotsiaaltööspetsialist Külli Karits.

Statistika näitab, et tulekahjudes hukkunutel töökorras suitsuandurit enamasti laes ei olnud.

Näiteks 2023. aastal oli Eestis eluhoonete tulekahjusid kokku 498. Hukkunuga tulekahjusid oli 32 ja korras suitsuandur tuvastati neist vaid viiel juhul.

“Need, kes on elule käega löönud, me võime selle suitsuanduri sinna panna, see on tema jaoks tülikas, häiriv element, ta võtab selle lihtsalt maha,” tõdes Laanepõld.

Nii Külli Karits kui ka Indrek Laanepõld leiavad, et selliseid inimesi teisiti käituma panna on väga keeruline ülesanne.

“See ikkagi on selline järjepidev ja pikaajaline protsess inimesega, see pidev nõustamine ja tema motiveerimine. Sellega erinevad ametkonnad näevad ikkagi pikaajaliselt vaeva. Väga palju sõltub inimesest endast. Me saame toetada, nõustada ja olla abiks inimesele, aga me ei saa tema eest neid otsuseid ja valikuid lõplikult ära teha,” rääkis Karits.

“Kahjuks ei ole võimalik riigil sellist ressurssi panustada, et iga sellise kodu juures oleks oma päästja ukse taga ootamas ja reageerimas. Ikkagi inimeste suhtumine peab muutuma. Me peame vaatama, kas me saame võib-olla sotsiaalselt toetada neid üksikult elavaid inimesi,” sõnas Laanepõld.

Siseministeerium ütleb, et sel aastal lisaraha ennetustöösse ei panda, kuid riik otsib siiski võimalusi, kuidas olukorda parandada.

“Kindlasti me oleme astunud päris suure sammu edasi, kuid see ei ole toimunud kahjuks sellises tempos nagu oleme eesmärgiks kirja pannud, nii et kahtlemata me peame siin tegema korrektuure,” rääkis Ojala.

“Maapiirkondades, ka suurematest asumitest kaugemal on ikkagi elatustase ja sotsiaalne olukord hoopis teine. Meil on sotsiaalne ebavõrdsus väga hästi näha sellistes piirkondades,” tõdes Laanepõld.

Allikas:
“Aktuaalne kaamera. Nädal”

Kokkuvõtvalt võib öelda, et tulesurmade vähendamine on võimalik vaid siis, kui inimeste suhtumine tuleohutusse muutub. Päästja roll on siin ülioluline – mitte ainult tulekahjude kustutamine, vaid ka teadlikkuse tõstmine ja ennetustöö tegemine. Eesti päästjad teevad suurepärast tööd, aga ka inimestel endil on oluline vastutus oma kodude tuleohutuse eest. Oluline on mõista, et ennetamine on alati parem kui reageerimine ning igaühe panus tuleohutusse on oluline ühiskonna terviklikkuse ja turvalisuse tagamiseks.