Nädala album(id). Erika de Casier’ tulevikku vaatav retroporno | Muusika

2286066h0afft24

Tere tulemast Eesti muusikamaailma! Sel nädalal kõneaineks olev album on Erika de Casieri uusim looming, mis on tõeliselt erakordne segu minevikust ja tulevikust. See retroporno stiilis album pakub kuulajatele meelelahutust ja emotsioone, mis viivad ajas tagasi ning avavad uusi perspektiive. Erika de Casieri looming on täis kirge, energia ja eksperimente, mis panevad sind kindlasti mõtlema ning liigutavad sinu südant. Olge valmis sukelduma muusika imelisse maailma!

9k=

Portugali juurtega Taani laulja ja laulukirjutaja kolmas album on varasematest otsekohesem stilistiline kummardus 1990. ja 2000. aastate RnB‘le, kuhu Casier on sisse seganud piisavalt omapära, värsket produktsiooni, kaasaegseid mõjutusi ja hästi õnnestunud laulukirjutamist, jättes samal ajal viidete vahele avastamisrõõmu ja hingamisruumi, mis ei lase albumil muutuda väsitavaks meenutuseks olnust.

Üks selgematest paralleelidest, mis albumit kuulates üpris kiiresti välja joonistub, on Janet Jacksoni 1997. aasta album “The Velvet Rope” ja seda mitte ainult tonaalsuse, produktsioonis kõlavate elementide ning kohati ka esituste tõttu, vaid “Still” märgib ka teatavat artistipositsiooni või -kuvandi muutust Casier’ juures nagu “The Velvet Rope” tegi seda Jacksoni puhul.

Casier’ varasema plaatidega aega veetes jäi mulje häbelikust noorest naisest, kes teeb justkui esimesi julgemaid sõnavõtte ja samme enda kehtestamiseks, kus esituse väiksus koos veenvuse ja sisuga moodustasid huvitava ja võluva kombo. Võis tunda, et hõljume Casier’ päeviku sissekannetes või vaatame kuulajatena üle tema õla, kuidas ta neid vormistab. Jõulisem tegelane, keda siin seal kohtas, oli pigem ettekujutus või soov. “Stilli” peal on Casier pööranud pilgu otse meie poole, pastaka kõrvale heitnud ja vormistab oma sisekaemusi kuulajale (või mitmetele fiktiivsetele “temadele ja “sinadele”) otse näkku, unustamata sealjuures, kust ta sinna jõudis.

Kuigi laulude sisu palju muutunud pole, siis positsioon, kust Casier neid esitab, on tunduvalt tugevam, kõrgem, veenvam ja ka vabam. Näiteks “Ex-Girlfriend” koos Shygirliga mõjunuks eelmisel albumil arvatavasti teisiti ja vajutanuks teistsuguseid nuppe. See tugevus, kõrgus ja vabadus teeb kogu terviku omakorda mõjusamaks ja huvitaval kombel ka hoopis haavatavamaks, kui varasemad albumid, kus Casier teatud haprusega tegelikult teadlikumalt mängis. Aga eks me olegi ju kõik midagi otse näkku öeldes haavatavamad, kui omaette kirudes.

Loe rohkem:  Muljeid Eesti Filharmoonia Kammerkoori USA ja Kanada turneelt | Muusika

Vokaalselt kõige nahaalsematel momentidel, nagu näiteks “ooh”, sarnaneb Casier, vast nii palju, kui tema kontekstis võimalik, juba ka kaasaegsetele in-your-face naisräpparitele. Seda mitte liiga drastilist, aga ütleksin, et vajalikku ja vägagi tervitatavat olemuslikku metamorfoosi ilmestavad ka jõulisemad ja jäised digi-RnB saundid, kas sama eespool mainitud “ooh” või ka lugude “Test It” ja “My Day Off” peal või superhead bassinüpeldused “Home Alone” peal. Aga ka plaadikaas, millel Casier on võrreldes eelmiste albumitega heitnud õlgadelt maha girl next door või DIY elemendi ja tõmmanud selga musta maani ulatuva nahkmantli.

“Princess” algab väga kurjakuulutavalt. Nagu läheks Casier’ga kuskile Evanescence’i radadele ja lühikese intro jooksul jõuab ehk mõni juba vastu puksima hakata, kuni mustast pitsist loori ja kaarnatiibade tagant tuleb välja hoopis üks albumi tooremaid ja ilusamaid hetki. Kõige otsekohesema refrääniga “Ice” laenab Casier’ enda kõige edukamatest singlitest ja kannab samuti laulja uutmoodi bravuuri hästi edasi, kuid muidu õnnestunud veidi klassikalisema RnB mineku tiibu kärbib räpiduo They Hate Change, kes võtab enda alla veidi liiga palju ruumi.

Kui millestki puudust tunda, siis mõnest meeldejäävamast refräänist, mida Casier on varasematele plaatidele suutnud paremas kontsentratsioonis istutada. Mitte liiga pika albumi kohta hakkab “Still” ennast ka liiga kiiresti kordama, mure, mille saanuks ehk lahendada albumi lõpuotsa kohendamisega. Viimased kaks lugu on jäänud seni isiklikult vist täiesti põhjendamatuks.

Siiski on “Still” väga hea näide, ja kindlasti mitte ainuke, kuidas Retrobesti ja We Love the 90s vaimus retropornot on võimalik teha ka edukalt, meeldivalt ja ilma, et silmad veereksid kuklasse ning sinna kinni jääksid. Casier’ tagasivaated ja -viited ei põhine ainult küsimusel, et “kas te seda mäletate?!?” või rohi-oli-rohelisem-nostalgitsemisel, vaid tuleb tunduvalt ausamast kohast ning on Casier’ enda nurga alt terviklikum ja läbimõeldum kummardus mingile konkreetsele esteetikale ja vundamendile, mis on juba oma koha taasleidnud ka meie ajas, lisades kihte, mis vaatavad hoopis edasi, mitte tagasi.

Uus album
Lavurn
“Lavurn” (SUMAC)
7/10

Z

Kuna Kanadast pärit Berliinis tegutseva produtsendi ja laulja Lavurni värske endanimeline debüütalbum esineb kena teise küljena Erika de Casier poolt üles seatud mündile, siis vaatame sel nädalal põgusalt otsa ka sellele albumile. Kui Casier mängib ja paneb omamoodi kokku juba olemasolevat ainest, siis Lavurni RnB mõjub justkui selle edasiarendusena, kus sellest ainesest on alles ehk ainult õhkõrn mälestus.

Loe rohkem:  Araukaaria: unistame lava jagamisest Vaiko Epliku või Miljarditega | Muusika

See lubab Lavurnil lennata tunduvalt kosmilistematel radadel, kus malbe, aga siinkohal juba ülidigitaalse ja sünteetilise ambient-RnB ning elektroonilise art-pop’i ümber, sisse ja vahele oleks nagu paigutatud mitmesuguseid tantsumuusika fragmente (Lavurn ka teiste alter ego’de alt tantsumuusikat produtseerib), mida kuulajale justkui veepritsiga järsku ja ootamatult, aga samas järjepidevalt näkku lastakse. Järsud bassipaugatused või trummibreigid kaovad sama kiiresti, kui nad tulid ja mõjuvad Lavurni võrdlemisi aeglasele looklemisele kui järsud aerutõmbed, mis etteaimamatus suunas edasi kannavad.

Lisaks hakib, voolib, venitab ja rapib Lavurn huvitava ja meeldivalt küsimärgirohkete põhjade peal oma vokaali väga vaba mängulisusega, mis lisab peaaegu igale loole dünaamilisust ja ei lase neil, peale mõne erandi, sinna kaugesse kosmosesse ära eksida.

Kuigi mitme kuulamise peale selgub, et suurem rõhk ongi läinud huvitavate ideede ja lahendustega mängimisele, mistõttu on keskendunum ja küpsem laulukirjutamine veidi tahaplaanile jäänud, siis mõnel muul päeval võib seda ka hoopis ainult positiivse aspektina võtta. Igal juhul pakub Lavurn tulnukaliku Frank Oceanina 37 minuti vältel väga palju, mida avastada, sest esimesel või isegi viiendal kuulamisel on keeruline kõiki tilinaid, kahinaid või niutsatusi sisse ahmida ning igal korral hakkavadki kõrva hoopis uued asjad. Unenäoline lend, mis paneb põnevusega ootama, kuidas debüüdil mulda pistetud seemned kasvama hakkavad.

Erika de Casier’s latest album has received critical acclaim for its fresh take on retro-inspired pop music. The Estonian music scene is buzzing with excitement over her unique sound and innovative approach to songwriting. De Casier’s future looks promising as she continues to push boundaries and challenge the status quo. Her music is a breath of fresh air in an industry often dominated by mainstream trends. Estonian fans are eagerly anticipating what she will come up with next, as her talent and creativity show no signs of slowing down.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga