Keeleteadlased: eestivenelased võivad end rahuga kakskeelseks pidada | Ühiskond

1821896h7f65t24

Eesti keeleteadlased on jõudnud üksmeelele, et eestivenelased võivad end rahulikult pidada kakskeelseks. See avab uksed mitmekultuurilisusele ja keeleline mitmekesisus võib rikastada meie ühiskonda. Keeleteadlaste seisukoht on oluline samm suurema tolerantsuse ja mõistmise suunas Eestis. See võimaldab erineva kultuurilise taustaga inimestel tunda end oma keele ja identiteediga tunnustatuna. Integratsioon ning aktsepteerimine on võtmesõnad, et luua ühtne ja harmooniline ühiskond, kus kõik saavad rahus ja väärikuses elada.

Tartu Ülikooli psühholingvistika kaasprofessor Virve-Anneli Vihman sündis ja kasvas USA-s ning rääkis kahte keelt juba lapsepõlvest saadik. Kakskeelsus on ka tema teadustöö üks põhiteemasid. Vihmani sõnul on mõistel mitu võimalikku vastet, mis sõltuvad kontekstist ja sellest, mille jaoks seda kasutatakse. “On üks asi, kui on vaja välja selgitada, kes on kakskeelsed õpilased, kes omandavad ühiskonna keelt teise keelena, et neile koolis täiendavat abi pakkuda. Teine asi aga see, kui pead leidma kakskeelse inimese mõnes eksperimendis osalemiseks,” selgitas kaasprofessor ERR-i venekeelsele teadusportaalile Nauka.

Vihmani sõnul pole kakskeelsuse kohta ühte ja õiget definitsiooni. Enamik kakskeelsuse uurijaid peavad selle all silmas aga inimest, kes kasutab kahte keelt regulaarselt. “Seda saab tõlgendada taas mitmel moel: mida tähendab siinkohal regulaarsus ja mida kasutus? Laiemalt saab rääkida kakskeelsusest eri tasanditel: ühiskonna, perekonna ja üksikinimese tasandil,” sõnas kaasprofessor.

“Maailmas on väga erinevaid arusaamu, mida kakskeelsus ja keele vilunult rääkimine tähendab.”
– Virve-Anneli Vihman

Terminoloogia mõttes seostub kakskeelsusega teinegi küsimus: kas see tähendab ainult kahe keele kasutamist või saab sellega kirjeldada ka mitmekeelsust. Vihmani sõnul pole siinkohal teadlaskonnas ühtset arusaama. “Mulle näib, et paljud üritavad rääkida rohkem kakskeelsusest. Mõned teadlased kasutavad mõistet kakskeelsus ka mitme keele kasutamise puhul. Seejuures on tähtis, et vahe kaks- ja mitmekeelsuse vahel on väiksem kui kakskeelsuse ja vaid ühe keele kõnelemise vahel,” lisas Vihman.

Kas ma olen kakskeelne?

Virve-Anneli Vihmani sõnul sõltub see, kas inimesed ennast kakskeelseks peavad, nende identiteedist, eneseväljendusest ja kogemustest, kuid ka sellest, kuidas nad ise mõistet enda jaoks defineerivad.

“Mõnikord küsin oma loengutes, kes end kakskeelseks peab. Saan väga erinevaid vastuseid. Vahel vastavad kõik, et on kakskeelsed, eriti kui loeng ise on inglise keeles ja tudengid eri riikidest. Juhtub aga sedagi, et kätt ei tõsta mitte keegi või teevad seda vaid vähesed. Sellisel juhul usuvad nad, et kakskeelsus on võrreldav sünnist saati kahe keele omandamisega – kakskeelne inimene peab kasvama kas kakskeelses peres või kodus, mille keel erineb ühiskonnas peamiselt kõneldavast keelest,” arutles kaasprofessor.

Tartu Ülikooli maailma keelte ja kultuuride instituudi doktorant Alessandra Dezi on pärit Itaaliast ning uurib Itaalia ja Eesti venekeelse kogukonna keelekasutust. Temagi küsib oma itaalia keele tundides õpilastelt, kas nad peavad end mitmekeelseks. Harilikult on vastus jah. “Pead aga siinkohal aru saama, et keeltest huvituvad peamiselt kõrgharidusega eestlased,” sõnas Dezi. Itaalias on olukord teistsugune.

“Kuulus keeleteadlane Uriel Weinreich, kes kirjutas ühtlasi esimesena keelekontaktidest, võrdles keelt murdega, millel on oma kaitse- ja merevägi.”
– Alessandra Dezi

“Teadlased peavad tänapäeval mitmekeelseks inimeseks seda, kes suhtleb regulaarselt kahes või enamas keeles. See tõstatab keele olemuse kohta väga olemusliku küsimuse. Mis on keel?” alustas doktorant laiema küsimusega.

“Kuulus keeleteadlane Uriel Weinreich, kes kirjutas ühtlasi esimesena keelekontaktidest, võrdles keelt murdega, millel on oma kaitse- ja merevägi. See tähendab, et kui inimrühmal on mingitki sorti võim, hakkab see levitama standardseid keelereegleid. Itaalias oli selleks eliit. Riigi ühendamisega 1861. aastal oli vaja rahvuskeelt, mis annaks inimestele ühtsustunde,” lisas Dezi.

Teaduri sõnul õppis tema esimesena mitte itaalia, vaid marchigiano keelt. “Seda kutsutakse küll itaalia dialektiks, aga see on keel, millel on madalam staatus. See pole prestiižne. Tegelikult on aga palju uurijaid, kes keskenduvadki itaalia keeltele, neist mõnede jaoks on isegi oma sõnastikud,” märkis Dezi. Doktorant meenutas, et rääkis koolis itaalia ja kodus marchigiano keelt. Kuna madalama staatuse tõttu ei peeta viimast Itaalias omaette keeleks, ei näe ka seda keelt kõnelevad inimesed ennast tavaliselt kakskeelsena.

Loe rohkem:  Kultuuriteadlane: tänapäeva külaelu vormib nooruses kujunenud maastikutaju

“Maailma eri paigus on keeleoskusest ja kakskeelsusest väga erinevad arusaamad. Mõnes riigis on kakskeelsus nii normaalne, et keegi ei arutle selle üle,” sõnas Virve-Anneli Vihman. Kaasprofessor tõi selle näitena Maroko, kus kasutatakse araabia, berberi, prantsuse ja hispaania keelt. Senegalis räägitakse aga 36 eri keelt. Vihmani sõnul võidakse kasutada sellistes kohtades kodukeelena ühte, argivestlustes teist ja koolis kolmandat keelt. Sellele lisandub mõni teine kohalik keel. Seega teavad inimesed vähemalt mingil tasemel nelja või viite keelt.

1821896h7f65t24

“Sattusin kord ühistransporti kasutades vestlema ühe kohaliku senegali naisega. Ta ütles, et räägib kolme keelt: inglise, prantsuse ja saksa keelt. Kui küsisin, millist keelt ta kodus räägib, tuli välja, et see oli üks kohalik keel. Ta ei pidanud seda aga isegi vajalikuks mainida, sest seda ei õpetata koolis ja selles ei kirjutata. Kuigi ta kasutas seda kogu aeg, polnud tema jaoks tegu millegagi, mida saab kutsuda ametlikuks keeleks. Seega on arusaam keele valdamisest ja mitmekeelsusest eri ühiskondades väga erinev,” meenutas Vihman.

Arusaam mitmekeelsusest võib tema sõnul erineda isegi kohalikul tasandil. “Näiteks õpetatakse mõnel pool Soomes ja Skandinaavias saami keelte levialal lastele saami keelt lasteaias, isegi kui seda kodus ei räägita. Seega kakskeelsust hinnatakse, populariseeritakse ja inimesed on valmis end sagedamini kaks- või mitmekeelseks pidama,” sõnas kaasprofessor.

Eesti venekeelsed või kakskeelsed?

Kuna Eesti on mitmekeelne ja mitmekultuuriline riik, ei taju teadlaste sõnul ka kõik inimesed kakskeelsust ühtemoodi ja arvestavad sellega ka enda kakskeelseks liigitamisel.

Tartu Ülikooli sotsioloogia kaasprofessor Kadri Koreinik uurib mitmekeelsust ühiskondlikul tasandil – seda, kuidas ja milliseid keeli kasutatakse, ja kuidas muutub nende staatus. Ühe oma hiljutisema töö tarbeks küsitles ta esimese keelena vene keelt kõnelevaid tudengeid. Muu hulgas tuli välja, et reeglina nad end kakskeelseks ei pea.

“Ma arvan, et nad ei tunne end oma kakskeelsuses hästi. Pigem lähtuvad nad kakskeelsuse määratlemises sellest, kui kergesti ja ladusalt nad keelt räägivad,” sõnas Koreinik. End kakskeelseks pidavad tudengid tunnevad end Eesti kultuuriruumis vabalt ja on eesti keelega mõningal määral kokku puutunud juba varajasest noorusest saadik.

“Minu jaoks on see etteheide eesti ühiskonnale: võiks ju aktsepteerida, et eesti keelt igapäevaselt kasutavad inimesed on samuti eesti keele kõnelejad, isegi kui nad räägivad näiteks aktsendiga.”
– Virve-Anneli Vihman

Virve-Anneli Vihmani sõnul ei taha vene keelt kõnelevad tudengid end kakskeelseks pidada, sest sellisel juhul hindaks nad enda arvates oma eesti keele oskust väga heaks. “See on minu jaoks üllatus, sest reeglina on eesti keeles õppivatel inimestel vähemalt B2-keeletase. Kui nad lisavad sellele koduseks keeleks oleva vene keele ja sageli ülikooliõpinguteks tarviliku inglise keele, võiksid nad minu arusaamise järgi end kindlasti mitmekeelseks lugeda,” arutles kaasprofessor.

Vihman viitas, et Eestis on identiteet keelega tugevalt seotud. “Tekib küsimus, kas mul on ikka õigus end kakskeelseks kutsuda, kui minu eesti keel pole täiuslik, ma teen vigu, hakkasin õppima seda vanemana või räägin aktsendiga. Minu jaoks on see etteheide eesti ühiskonnale: võiks ju aktsepteerida, et eesti keelt igapäevaselt kasutavad inimesed on samuti eesti keele kõnelejad, isegi kui nad räägivad näiteks aktsendiga,” leidis kaasprofessor.

2313831he2ebt24

Alessandra Dezi analüüsis oma doktoritöö tarbeks aastatel 2000–2022 venekeelsetesse foorumitesse ja kogukondadesse jäetud kommentaare. Kogutud materjali analüüsides märkas ta selget suundumust: need inimesed nägid end eeskätt venelastena. Mõned mainisid siiski oma kakskeelsust, märkides, et räägivad soravalt nii vene kui ka eesti keeles.

Teiste autorite tehtud töö kinnitab, et kakskeelsust defineeritakse sageli pelgalt kahes keeles ladusa suhtlemisega, kuigi teadlaste kogukond laiemalt ei toeta seda vaadet juba pikemat aega.

Loe rohkem:  Sinise Äratuse paremradikalismis kohtub keskkonnaaktivism etnofuturismiga | Ühiskond

Võiks oodata, et vene keeles kirjutavad autorid kasutavad teist määratlust. Slaaviuuringutele keskenduv Dezi kahtleb aga selle oletuse paikapidavuses. “Kuigi mulle on jäänud mulje, et vene keelt kõnelevad teadlased ei uuri väga aktiivselt kakskeelsusega seotud alusküsimusi, on teaduskeel praegu ikkagi inglise keel ja kõik teadlased lähtuvad inglise keelele iseloomulikest kontseptsioonidest,” sõnas doktorant.

Omaette küsimus on, kuidas kasutavad mõistet inimesed, kes ise lingvistika vallas ei tegutse. “Seda kutsutakse keeleideoloogiaks: uskumusteks, mida teadustöö alati ei toeta. Need on stereotüübid – ideed, mis võivad olla osaliselt või täielikult ekslikud,” märkis Dezi.

Keelehäbi

Kadri Koreiniku sõnul on sõnade tähendus ajas muutuv. Aja möödudes tekivad ka uued kontseptsioonid ja teadmised, mis ei pruugi kõigile meeldida. “Ka eestlaste, õigemini eesti keele esimesena omandanud inimeste seas on neid, kes peavad kakskeelsuseks vaid “tasakaalus” kakskeelsust, seda, mis on omandatud oma erikeelsetelt vanematelt,” sõnas kaasprofessor.

“Mõned tähendused on väga inertsed. Inimesed räägivad halvakspanevalt pudi- ja segakeelest, die Halbsprache’st, suržikust. Sageli on keelehäbi seotud seisusehäbiga: olla “poolkeelne maakas”, kes pole õppinud parkettidel kõndima – keegi ei tahaks olla niimoodi häbimärgistatud! Tegelik elu on muidugi kirjum ja inimeste keeleline erinevus on paratamatu kuid väga tore nähtus,” märkis Koreinik.

“Sageli on keelehäbi seotud seisusehäbiga: olla “poolkeelne maakas”, kes pole õppinud parkettidel kõndima – keegi ei tahaks olla niimoodi häbimärgistatud!”
– Kadri Koreinik

Alessandra Dezi mainis keelehäbi ka oma kodukeeleks oleva marchigiano keele puhul. Väidetavalt on tegu talupoegade keelega, mida ei sobi intelligentset inimeste seltskonnas kasutada. Nina kirtsutatakse ka kakskeelsuse peale: paljud inimesed usuvad endiselt, et regulaarselt kahte keelt kasutavad inimesed on “poolkeelsed”. Taolist suhtumist on kohanud ta isegi Eesti ja Itaalia filoloogide ning kõneterapeutide hulgas.

“Üks teooria vaatab kakskeelsusse suhtumise muutustele läbi rahvusriikide arengu. Varem elas samal territooriumil palju inimesi ja mitmekeelsus oli tavapärane. Alati leidus kohti, kus eri keeled kokku puutusid ja segunesid. Kui 19. sajandil hakkasid tekkima rahvused, sündis ka idee, mille kohaselt ühte ja sama keelt kõnelevad inimesed osutavad vastupanu võõrastele. Kõik see viis selleni, et meil on nüüd riigikeeled ja kui seal veab, on neid kaks või kolm,” lisas doktorant.

Teadlaste hinnangul on ainult ühte keelt kõnelevad inimesed maailmas absoluutses vähemuses. Alessandra Dezi kahtleb, et neid üleüldse leidub. “Passiivse keeleoskuse kontseptsioon laiendab kakskeelsuse ideed veelgi. Me kõik saame teistest keeltest natuke aru, isegi kui me pole neid kunagi õppinud,” selgitas Dezi.

Doktorant rõhutas taaskord, et kakskeelsus ei tähenda lapsepõlvest saadik soravalt kahe keele rääkimist. “Kuulus keeleteadlane François Grosjean kirjutab, et kakskeelse inimese jaoks on jaotunud elu selle eri sfääride – töö, perekonna, hobide – vahel ja ta kasutab igas valdkonnas konkreetset keelt või nende kombinatsiooni,” sõnas Dezi.

“Näiteks kasutan mina oma töös pidevalt inglise, vene ja eesti keelt ning mõnikord ka ukraina keelt. Mul on mõningaid teadmisi, mida saan neis keeltes edasi anda, kuid kui paluksid mul sama itaalia keeles teha, oleks see minu jaoks raske. Samamoodi on mul raske itaalia keeles teadusest rääkida. On võimatu rääkida täiuslikult kõiki keeli, mida sa tead,” viitas Alessandra Dezi.

Artikkel ilmus ERR-i venekeelses teadusportaalis Nauka.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et keeleteadlased toetavad ideed, et eestivenelased võivad end rahumeelselt kakskeelseks pidada. See võimalus ei kahjusta eesti keele olulisust ega riiklikku identiteeti, vaid aitab hoopis kaasa ühiskonna suuremale mitmekesisusele ja integratsioonile. Oluline on mõista ja toetada kõigi elanike keelelisi õigusi ning luua tingimused, kus kõigil on võimalus jätkata oma emakeelekultuuri säilitamist ja arendamist. Mitmekeelsus võib olla rikastav ja soodustada üksteisemõistmist erinevate kogukondade vahel.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga