Meelis Oidsalu: õiguskaitses on avaldunud moraalse jokutamise sündroom | Arvamus

2248983hddcet24

Meelis Oidsalu, tuntud Eesti advokaat ja prokurör, on viimastel aastatel avaldanud teravat kriitikat õiguskaitse süsteemis toimuvatele probleemidele. Tema väitel on valitsemas moraalse jokutamise sündroom, mis seab kahtluse alla õiguse ja tõe ülimuslikkuse. Oidsalu sõnul on vaja süsteemi reformida ja tagada, et iga kodanik saaks õiglast kohtlemist ja võrdsust seaduste ees. Tema arvamus on kuum teema Eesti õigusmaastikul ning kutsub üles arutlema oluliste eetiliste küsimuste üle seoses õiguskaitsjate tegevusega.

Moraalse jokutamise sündroom on avaldunud nüüd juba vaibuva justiitstüli ajal ja seda nii Kalle Laaneti kriminaalasjadesse sekkumise kui ka korterisobingu puhul, märgib Meelis Oidsalu Vikerraadio päevakommentaaris.

Pärast justiitsminister Kalle Laaneti tagasiastumiseni viinud korteriskandaali on nii EKRE (Martin Helme) kui ka sotsiaaldemokraatliku erakonna (Eduard Odinets) esindajad avaldanud imestust skandaali ajastuse üle, et miks nii pikaaegne korruptiivne rikkumine alles nüüd päevavalgele tuleb.

Mõnes mõttes puudub sel küsimusel tähendus, sest nii selge ja olulise korruptsioonisüüteo avalikustamise ajendite kritiseerimine pole üdini sünnis. Hea, kui sellised tõigad ja teod valguse kätte kistakse, isegi kui kiskumine leiab aset hilinemisega või näiliselt kellelegi sobival ajal. Esmalt ja enim väärib hukkamõistu ja tähelepanu ikkagi rikkuja ja rikkumine ise, kõik muu on teisejärguline. Ent ka teisejärgulisest tuleks rääkida, et juhtumi käsitlus poolikuks ei jääks.

Ideaalmaailmas töötavad meie moraalsed kompassid ilma ebavajaliku või raskesti selgitatava ajalise viiteta või muu kõrvalise käivitajata. Näiteks oli mullu miskit lahti rahandusminister Mart Võrklaeva moraalse navigatsiooniriistaga. Tema käivitatud “presidendiskandaali” puhul jäi samuti silma pikk viiteaeg nörritava teo ja nördimuse vahel. Oletati, et avalikustamiseni viinud viha toitis ka muu poliitiline ajend.

Moraalse jokutamise sündroom on avaldunud ka nüüd juba vaibuva justiitstüli ajal ja seda nii Kalle Laaneti kriminaalasjadesse sekkumise kui ka korterisobingu puhul. Tagantjärele on üsna lihtne tuvastada, et Laaneti nn majutusprobleemist on väga kitsas seltskonnas, kuhu kuuluvad mõned kõrged ametnikud ja ka vähemalt üks Reformierakonna liige (peale Laaneti enda), teatud juba sellest ajast kui ta kaitseminister oli.

Loe rohkem:  Annika Veimer: kellele on kasu alkoholireklaamist? | Arvamus

Pole alust arvata, et lisaks kaitseministeeriumi kantsleritele ka justiitsministeeriumi kantslerile ministri kommunaalküsimuse üksikasjad teadmata olid. Kantsler puutub ministri kulutaotlusega tahes tahtmata kokku ja sageli intiimsemalt, kui tahaks. Ometi kuulis avalikkus korruptiivsest üürilepingust alles nüüd.

Põhjendamatu jokutamine rikkumistest teavitamisega pole ainus probleem, mis pokuratuuri justiitsministri-suunalisi kirimaalasjadesse sekkumise süüdistusi õõnestab. Peaprokurör Andres Parmas ja mõned ta kolleegid avaldasid info Kalle Laaneti väidetavate sekkumiste kohta erinevate kriminaalasjade menetlusse vahetult enne seda, kui prokurörid seisid silmitsi teenistusliku järelevalvega, mitte siis, kui rikkumised väidetavalt aset leidsid.

Alles 8. veebruaril väitis peaprokurör Parmas Eesti Päevalehe intervjuus Vilja Kiislerile, et Laaneti sekkumine jääb väljakujunenud tavade piiresse: “Poliitikud ei ole ühegi peaprokuröriga ka varem rahul olnud. Alati on tehtud etteheiteid: küll menetletakse valesid asju, õigeid asju ei menetleta küllalt kiiresti või hästi. Sellisesse kriitikasse suhtun stoiliselt. /-/ Prokuratuuri ja poliitika vahel on alati olnud pingeväli.”

“Kui justiitsminister mõjutas ebaseaduslikult kriminaalasju ja korrumpeerus, siis on see suur probleem.”

Küsimuse peale, kas justiitsminister on teinud etteheiteid, ütles peaprokurör kuu aega tagasi, et “see on igati loomulik töö osa.” Nüüd aga oleme Parmast kuulnud väitmas, et ta on juba mitu kuud tundnud ebatavalist survet, mis on teda kogunisti sundinud ministriga peetud kõnesid talletama. Ta talletas neid selgi ajal, kui avalikult väitis, et kõik on loomulik ja korras.

Milline peaprokurör avalikkust eksitas, kas talvine või kevadine? Ja miks ministri kriitika, mis veel kuu aega tagas oli “loomulik töö osa”, järsku kuudepikkuseks “ebatavaliseks surveks” liigitus?

Lisaks sellele, et avalikkust ilma arusaadava hädavajaduseta ei eksitata, eeldame avalikult teenistuselt, aga eriti õiguskaitsesüsteemilt, sedagi, et teavitatakse õigeaegselt rikkumistest ja need fikseeritakse korrakohaselt.

Loe rohkem:  Tuisk, Soidla ja Gerstlberger: kas väikeettevõtete elu saab kergemaks muuta? | Arvamus

Soovimatute arengute ennetamine on iga arenenud riigi kriminaalpoliitika kandev osa. Riigiprokuratuuri puhul oleks eeldanud, et justiitsministri väidetavad rikkumised fikseeritakse vähemalt asutuse sees nagu kord ja kohus, et neid sobivamal hetkel kasutada.

Riigiprokuratuuris on ette nähtud prokuratuurisisesed kanalid, mida poliitilise survestamise puhul kasutada tuleb. Prokuratuuri avalike suhete juhi Kairi Küngase kinnitusel pole ükski prokurör neid kanaleid justiitsminister Laaneti väidetava poliitilise survestamise juhtumi puhul kasutanud. Ka riigikogu õiguskomisjoni poole pole pöördutud.

Rikkumistest varajane teavitamine on vajalik edasiste soovimatute arengute heidutamiseks. Miks prokurörid, kes peaks selliseid riske eriti hästi hinnata oskama, seda ei teinud?

Kui justiitsminister mõjutas ebaseaduslikult kriminaalasju ja korrumpeerus, siis on see suur probleem. Aga kui ta mõjutas ja korrumpeerus ning prokurörid ja muud ametnikud selle alla neelasid ja vaikisid, on probleem veel palju tõsisem.

Küsimus pole selles, et viivitamisi seaduserikkumistest teavitamisel on hiljem keeruline selgitada. On teavet, mille tagataskus hoidmiseks puudub ka õiguskaitse ametnikel moraalne õigus.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

Kokkuvõttes võib öelda, et Meelis Oidsalu artikkel “Õiguskaitses on avaldunud moraalse jokutamise sündroom” on oluline panus arutelusse Eesti õigussüsteemi kvaliteedi kohta. Autor toob välja olulise probleemi, kus õiguskaitseorganid võivad manipuleerida moraalsete väärtustega oma huvides. Artikkel kutsub üles mõtlema selle üle, kuidas tagada, et õiguskaitseorganid tegutseksid ausalt ja õiglaselt, ning annab olulise tõuke edasiseks aruteluks ja reformiks. Oidsalu esitatud seisukohad kutsuvad üles muutma süsteemi paremaks ja tagama ausa õigusemõistmise kõigi jaoks.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga