Mait Palts: aga kui ei reguleeriks end konkurentsivõimetuks väikeriigiks | Arvamus

2212218hd368t24

Tere tulemast Eesti! Mait Palts on tuntud ärimees ja poliitik, kes on juba aastaid seisnud Eesti konkurentsivõime tugevdamise eest. Tema arvamusartikkel “aga kui ei reguleeriks end konkurentsivõimetuks väikeriigiks” võtab kriitiliselt kokku Eesti majandusliku olukorra ning annab mõtlemisainet sellele, kuidas väikeriigid saaksid oma positsiooni maailmas tugevdada. Paltsi selged ja otsekohesed seisukohad pakuvad põnevaid perspektiive nii ettevõtjatele, poliitikutele kui ka kodanikele.

On ettevõtjaid, kes ütlevad, et ametkond ei vaevugi neid kuulama, sest organisatsioonide eesmärgid on nii erinevad. Kuid juba talupojatarkus ütleb, et enda reguleerimine rikkaks ei ole reaalne, parimal juhul reguleerime endid veelgi konkurentsivõimetumateks ja vaesemaks, kirjutab Mait Palts.

Üldiselt peaks iga tehtav töö või tegevus looma või tootma mingis vormis uusi väärtusi ja heaolu. Näiteks lumelükkamine loob parema võimaluse liikumiseks, eelarve pidamine lihtsustab rahalist toimetulekut ning puust supilusikate vestmine loob võimalusi nii ettevõtluseks kui ka mugavamaks söömiskogemuseks.

Ka aruandlus ning regulatsioonid peaksid looma uusi väärtusi või tagama suurema heaolu ja seda mitte ainult ideedokumentides ja mõnele kitsale kildkonnale, vaid ka reaalses elus ning meile kõigile.

Praegu otsivad erinevad töögrupid, komisjonid ning ametkonnad meetodeid, kuidas tõsta meie rahvusvahelist konkurentsivõimet ja üks lahendustest on justkui meie ees: oleme efektiivsemad ning vabaneme üleliigsest bürokraatiast. See ei tähenda ajalist ning rahalist võitu ainult ettevõtjale, vaid ka ametnikele, kes peavad andmeid koguma ja töötlema või tegema järelevalvet kompostihunnikutele.

On täiesti võimalik, et nii leiame ka ruumi ametnikkonna vähendamiseks. See omakorda vähendab veelgi loodava bürokraatia mahtu. Iga kohustuse täitmist peab ju keegi alati kontrollima, olgu see nii jabur kui tahes.

Ettevõtlikud inimesed on bürokraatiakoormast rääkinud alati, kui on näha ja tunda, et riigimasina efektiivsust saab tõsta ning aruandluse või lubade peale kulub ebamõistlikult kaua. Ei saa ka salata, et bürokraatiast vabanemise soov on tihti seotud organisatsioonide ja isikute tahtega olla ka ise efektiivsem ning edukam. Ja seda me ju tegelikult tahamegi saavutada ja ühiskonnas toetada.

On ettevõtjaid, kes ütlevad, et ametkond ei vaevugi neid kuulama, sest organisatsioonide eesmärgid on nii erinevad. Kuid juba talupojatarkus ütleb, et enda reguleerimine rikkaks ei ole reaalne, parimal juhul reguleerime endid veelgi konkurentsivõimetumateks ja vaesemaks.

Loe rohkem:  Jari Pärgma: viipekeelest Eesti Laulul ja argipäevadel | Arvamus

Kuigi võib öelda, et ühe jaoks tähendab iga järgnev regulatsioon ka tööd ja leiba, võiks arukad inimesed siiski mõista, et nii ei saa see lõputult kesta. Ettevõtjalt kümme nahka koorides võib ta enne üheteistkümnendat lihtsalt ära surra ja kust see töö ja leib siis tuleb?

Samuti ei saa jõukaks läbi tohutu aruandluse. Jah, andmeid on muuhulgas vaja ka riigijuhtimiseks, kuid niikaua, kui me ei saa olla kindlad, et otsuseid ka päriselt andmete pealt tehakse ning ei rahuldata vaid kellegi intellektuaalset huvi, tuleb suhtuda skeptiliselt. Eriti juhul, kui samu või väga sarnaseid andmeid tuleb esitada erinevates aruannetes ühel perioodil korduvalt. Kindlasti tuleb küsida, kas sama info saamiseks võib olla ka alternatiivseid ja vähem koormavaid viise.

Meil on suurepäraseid näiteid selle kohta, kuidas suurandmete kogumine ja töötlemine toimib välisele vaatlejale valutult, näiteks hiljutine rahvaloendus või ka tuludeklaratsioonide esitamine. Peaaegu kõik on automaatne. Sarnast loogikat peaksime rakendama ka ettevõtjate esitatavatele aruannetele – andmed, mis on riigil olemas, on eeltäidetud ning juurde küsitakse ainult möödapääsmatut, näidates ära, millist lisandväärtust soovitakse nende töötlemise tulemusel tekitada.

IT-arendused on muidugi kallid ning see on suurepärane vabandus nende mittetegemiseks, eriti keerulistes majandusoludes. Kuid teistpidi vaadates on hinnaline ka aeg, mis kulub ametnikul küsimustiku loomiseks ja ettevõtjal selle täitmiseks, ning seda saaks kasutada mõistlikumalt.

“Ei ole mõtet vist mainidagi, et kontoris peavad olema juhendid, mis täpsustavad, kuidas nõudepesuvahendit kasutada.”

Bürokraatia mõjub kõige laastavamalt just väikeettevõtjatele, kes väikeste meeskondadega või ka üksi peavad täitma kõiki samu nõudeid, mida suurettevõtted, millel on võimekus palgata omale eraldi inimene, kes muud ei teegi, kui esitab aruandeid, täidab taotlusi, koostab auditeid ning loeb juhendeid, kuidas seda kõike teha. Ja kui lisame juurde, et regulatiivne keskkond on igapäevases muutumises, siis kuidas peaks jõudma üldse väärtuse loomiseni, kui töötunnid on sisustatud bürokraatiaga? Ei ole mõtet vist mainidagi, et kontoris peavad olema juhendid, mis täpsustavad, kuidas nõudepesuvahendit kasutada.

Bürokraatiat toidab jõudsalt meie õigusloome kiire tempo. Siin on kohati tegu kuulsa Schrödingeri kassi analoogiaga: ühtaegu on seadusloome liiga hoogne, aga ka liiga aeglane.

Loe rohkem:  Rait Maruste: kohtuhalduse muutmisplaanist | Arvamus

Aeglane, sest seadusandlus, mille muutmine aitaks oluliselt vähendada ettevõtjate koormust ning muudaks ka riiki efektiivsemaks, ei ole aastaid edasi liikunud. Tundub, et ainult ettevõtjad soovivad, et bürokraatia väheneks. Sellisteks näideteks on töötervishoiu ja tervisekontrollidega seonduv ning kohtutäituritele tasuta võla sissenõudmise teenuse osutamine.

Väga kiire on seadusloome toimub aga valdkondades, mille seisukorda hindavad ettevõtjad üldiselt heaks või kus probleemid ei ole üldiselt ettevõtlust segavad. Samuti läheb enamasti kiiresti Euroopa Liidu regulatsioonide ülevõtmine karmimalt, kui seda teevad teised liikmesriigid.

Olukord läinud nüüdseks igati käest ära ning igasugused suuremad muudatused vajavad ka mõtteviisi muutumist.

Iga uue regulatsiooni või andmestiku juures peab selle koostaja endalt küsima, kuidas muudab see senist olukorda paremaks nii, et ei teki juurde tarbetut halduskoormust. Või mis veelgi parem, kuidas uue seadusloomega vähendada seniste kohustuste täitmise jalajälge. Töötavad ju eraettevõttedki enamasti põhimõttega, et loodavad protsessid peavad olema efektiivsemad kui vanad ning looma lisaväärtust. Ja kui juba mõtleme teisiti, siis loobume ka põhimõttest, et ainuke lahendus igas olukorras on uute seaduste kehtestamine.

Mõtteviisi muutust saame alustada lihtsatest küsimustest. Mõned näited. Kas alla kümne töötajaga büroos on vaja riskianalüüsi? Kas töötervishoiu kontrolli võiks teha ka perearst või -õde? Kas sõiduki kerghaagis ikka vajab autost eraldi liikluskindlustust? Kas tööandja peaks kohtutäituritele tasuta võla sissenõudmise teenust osutama?

Kas kõik ettevõtjad peaksid vastama küsimusele, et kas nende töötajatel on kaugjuurdepääs ettevõtte e-postile või millist pilvelahenduste pakkujat kasutatakse? Kas on ikka vaja nõuda määrusega, et lõket tohib teha üksnes loodusliku töötlemata puiduga ja vähemalt kaheksa meetri kaugusel igasugusest hoonest või põlevmaterjalist? 

Kokkuvõttes võib öelda, et Eesti ärikultuuri ja majanduse seisukohalt on oluline, et riik suudaks hoida konkurentsivõimekust ning mitte taanduda väikeriigiks. Mait Paltsi arvamusartikkel annab mõista, et kui Eesti ei suuda reguleerida end konkurentsivõimetuks, saab sellel olla negatiivne mõju riigi positsioonile ja arengule. Seega on oluline, et Eesti jätkaks panustamist innovatsiooni, haridusse ja ettevõtluskeskkonda, et säilitada oma konkurentsivõime suuremate riikidega võrreldes.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga