Leeni Linna: kui oleks liiga kerge, poleks ka huvitav filmi teha | Film

Tere tulemast Eestisse! Leeni Linna on andekas ja ambitsioonikas filmitegija, kes usub, et parimad filmid sünnivad läbi proovikivide ja väljakutsete. Tema pühendumus kunstile ja kirev kujutlusvõime on aidanud tal luua mitmeid unikaalseid ja huvitavaid filme. Linna omab julgust ja visadust käsitleda keerulisi teemasid ning tuua need publikuni vahetult ja mõjusalt. Tema töö kõnetab mitmekesiselt ja sügavalt ning on muutnud Eesti filmimaastikku põneval viisil. Tutvuge tema loominguga ja avastage uusi vaimustavaid filmielamusi!

Eelmisel nädalal esilinastus lühifilmide kogumik “Lühike on uus pikk”, mille kahe filmi režissöör on Leeni Linna, kes loodab, et linastunud filmid aitavad tal liikuda oma esimese täispika mängufilmi poole.

Kogumikus on esindatud Linna filmid “Kingitus orbiidilt” ja “Ööbik”, esimene neist lastefilm ja teine ajalooliste sugemetega. “Kõiki filme on natuke raske teha ja see on hea. Raskuste ületamine loomingus on põnev. Kui oleks liiga kerge, ei oleks ka huvitav,” arvas režissöör. “Laste ja loomadega on panused natuke kõrgemad, tuleb arvestada, et filmimisel läheb natuke kauem aega,” kommenteeris ta.

Filmis “Kingitus orbiidilt” osalenud koerad olid Linna sõnul väga andekad. “Dresseerija oskas nad panna hüppama, jooksma ja tulema aja peale,” sõnas ta. Filmis kehastavad Laikat kaks koera: ema ja tütar. “Sellistes kaadrites, kus oli vaja, et koer oleks väga rahulik ja lapsega lähiplaanides hästi sõbralik, kasutasime me emakoera. Nendes kaadrites, kus oli vaja, et see koer jookseks ringi, ajaks last taga, hauguks, kasutasime tema tütart.”

“Ööbik”, mis on inspireeritud Linna enda pere ajaloost, on saanud lavastaja sõnul positiivset tagasisidet. “Minu vanaisa oli kunagi poliitvang ja pääses üle noatera. Ma arvan, et paljudel eestlastel on eelkäijaid, kes on pidanud repressioone taluma ja ma arvan, et juba see annab ühtse pinnase, millelt filmile kaasa elada,” rääkis režissöör.

Linna on lõpetanud Eestis BFM-i filmikunsti eriala ja dokumentaalfilmi magistrantuuri, peale mida suundus ta New Yorgi filmiakadeemia Los Angelese osakonda end täiendama. “See oli lapsepõlveunistus käia Hollywoodi filmikoolis ja näha, kuidas neid filme tehakse,” sõnas Linna.

“Me saime oma koolitöid filmida Universal Studiose backlot’i peal, kus on Mexican Town ja teised sellised valmis ehitatud võtteplatsid. Kui ma seal õppisin, siis vahetult enne mind oli Tarantino seal filminud “Once Upon a Time in Hollywoodi”.” Lisaks õnnestus Linnal ringi käia ka läinud aasta edukaima filmi “Oppenheimeri” võtteplatsil.

Ameerika ja Eesti võtteplatside suurima erinevusena tõi Linna välja inimeste rohkuse. “Seal on iga väikese ülesande peale oma inimene ja võib-olla tundub, et seda rahvast on natuke liiga palju,” märkis Linna. “Mulle endale meeldivad rohkem sellised väiksemad intiimsemad filmid, kus on väiksem meeskond ja ei ole tunda seda, et kui režissöör astub platsile, siis ta on nagu jumal. Mulle meeldib pigem ühisloome,” sõnas ta.

Linna loodab, et kaugel pole enam ka tema enda esimene täispikk mängufilm. “Ma töötan selle nimel ja ka need filmikesed olid sellise eesmärgiga tehtud, et ma tõestan nii iseendale kui ka teistele, et ma saaksin oma filmini jõuda.”

Hetkel õpib Linna lavakunstikooli magistrikursusel lavastamist ja tööd näitlejaga. “Mul on lõpuks võimalus töötada näitlejatega põhjalikult ja ma ei tunne sellist ajasurvet nagu filmi ettevalmistustel, kus on näitlejatele ja režissöörile antud väga napilt aega,” märkis Linna, kes valmistab hetkel ette enda diplomilavastust, mis esietendub sügisel VAT teatris.

Leeni Linna shared her thoughts on the challenges of making a film, emphasizing that the difficulty adds to the excitement and interest of the final product. Her dedication and passion for filmmaking show in her work, proving that the process may be tough, but the end result is always worth it. Linna’s perspective sheds light on the intricacies of creating a compelling film and serves as an inspiration to aspiring filmmakers in Estonia and beyond. Ultimately, her words remind us that the journey of making a film is just as important as the destination.