Laurie Anderson: iga kord, kui Pärdi muusikat kuulen, jääb aeg seisma | Muusika

2295573h4329t24

Tere tulemast Eestisse! Laurie Anderson on tuntud Ameerika muusik, kellel on sügav side Eesti helilooja Arvo Pärdiga. Ta on öelnud, et iga kord, kui ta kuuleb Pärdi muusikat, jääb aeg seisma. Andersoni ilusad sõnad iseloomustavad täpselt seda imelist tundepuhangut, mida paljud tunnevad kuuldes Pärdi meditatiivset muusikat. Tule ja avasta koos meiega see võimas muusikaline kogemus, mis sulatab südamed ja paneb aja seisma.

Tänavu, 2024. aasta jaanuarikuus saabus Eestisse inspiratsioonirännakule omanäoline ja mitmekülgne Ameerika kunstnik ja muusik Laurie Anderson. Äsja veebruarikuus Grammy elutööpreemia pälvinud Anderson kohtus mitmete siinsete loomeinimestega ja vestles Kadriorus Vabariigi Presidendi Alar Karisega viimase sõnul “maailma hetkeolukorrast, president Zelenskõist ja tehisintellekti tulevikust, aga ka loomingust, julgusest olla vaba ning lumest, mida Anderson oma kodulinnas New Yorkis enam ammu näinud ei ole”.

Samuti külastas Anderson Laulasmaal asuvat Arvo Pärdi Keskust, kus uuris süvenenult Pärdi visandeid ja skeeme, millelt nähtud kujundite ja sümbolite tähendus äratas temas suurt huvi. Sügava mulje jätsid talle ka Pärdi keskuse kabel, milles ta tajus nii keskuse kui ka Arvo Pärdi loomingu keset, ning torn, kust avanes vaade merele. Tuleb välja, et juba mitukümmend aastat on Anderson olnud Arvo Pärdi loomingu suur austaja.

Laurie Andersoniga kohtus ühel jaanuarikuu õhtul Tallinna kesklinna kohvikus teetassi taga Johanna Mängel.

Teie päevakava oli Eestis viibimise ajal väga tihe. Toimus palju kohtumisi ja jutuajamisi. Kas on midagi, mis lühikese siinviibimise ajal tõeliselt rõõmustanud on? Mõni selline hetk, mida soovinuks salvestada ja endaga koju kaasa võtta?

Selliseid hetki oli mitmeid. Kohtusin suurepäraste muusikute, heliloojate ja kirjanikega. Tänase päeva veetsin Arvo Pärdi keskuses. Eriti õnnelikuks tegi mind Pärdi partituuride nägemine. Need olid väga ilusad – illustreeritud ja omamoodi graafilised partituurid, millel on palju juhiseid kooridele. Või suured graafikud selle kohta, kus asuvad kõrgpunktid, kus madalad punktid ja kus üleminekud. Väga kena viis, kuidas muusikat ette kujutada.

Teised kaks asja, mis mulle Pärdi keskuse juures meeldisid, olid kabel, mille ma leidsin väga ilusa ja rahuliku, ning torn, mille otsa saab ronida ja näha end merega ümbritsetult. Kuigi õues oli väga pime ja tuuline ning torn veidi logises.

Nii et neid asju on palju, aga eriti, jah, partituurid, sest pikkade muusika- või kunstiteoste loomisel on kaardist abi. Mind huvitas, millised tema kaardid välja näevad ja need osutusid väga ehituks ning ilusateks.

Üks teie siiasaabumise põhjuseid oligi Arvo Pärt. Mida Pärdi muusika teile tähendab? Millistel hetkedel olete tundnud, et tema muusika teiega midagi teeb?

Ilmselt iga kord, kui ma Pärdi muusikat kuulen, jääb aeg seisma. See mulle meeldibki ja just seda ma otsin. See on muusikaline väärtus, mida leidub ka teiste mu lemmikute juures. Isegi, kui räägime näiteks 1950. aastate soul’ist – tunne on sama. Kõik jääb seisma peale muusika enda ja avastad ennast hetkes, kus oled kõigest täielikult teadlik. Pärdi muusikas on seda palju.

Muide – keskuse üks kõrghetki oli ka pööraselt maitsev tass teed. Ma ei tea, kas see oli tüüpiline Eesti tee, aga see oli riivitud ingveri ja sidruniga. See nägi välja nagu kuhi kangast, millele valati kuuma vett peale ja lisati mett. See oli väga-väga maitsev ja kavatsen seda isegi teha. Nii et aitäh retsepti eest.

Meil on kombeks öelda, et ingver, sidrun ja mesi aitavad kõige vastu.

Just. Kas arvate, et see võib teile ideid ka anda?

Kes teab? Kui ideedele avatud olla, siis miks mitte.

See oleks küll hea. Mul on olnud huvitavaid vestluseid muusikutega, et mida teha siis, kui ideed pole. Need on olnud põnevad, sest selle tarvis on palju strateegiaid. Me arutasime sellest väga avatult. Üldiselt meeldib inimestele rääkida õnnestumistest, mis neil tööga seoses olnud on, aga inimesed, kellega mina rääkisin, olid vägagi valmis arutama, mida teha siis, kui kõik ei suju.

Mul on üks asi, mida ise praktiseerin ja mida õpetas mulle mu maaliõpetaja. Ta vaatas ühte mu maali ja ütles, et lihtsalt viska see minema. Küsisin siis, et mis asja? Mida ma tegema peaksin? Tema ütles selle peale, et proovi teha oma kõige halvem maal – rumal, klišeeline, julm, idiootne.

Esiteks saad sa nii aimu oma reeglitest, sest sa ei pruugi neid teada. Ja teiseks võib see osutuda su parimaks tööks, sest sellel on energiat. Sa ei järgi reegleid ega ei karda. Teed halvimat, mis oskad, seega sul pole hirmu. Selle tulemuseks on teistsugune energia, kui mõelda, et peaksin midagi head tegema. Selles on tihti häbelikkust ja mitte kõige paremat energiat.

Kas õpetaja öeldu teid kuidagi ka riivas?

Natukene küll. Tahtsin, et see talle meeldiks. Aga ta on mu õpetaja, nii et ma ei taha, et talle kõik meeldiks. Tahan paremini maalida. Seega mulle meeldib, kui keegi ütleb, et näe – nii saaksid midagi veidi paremini teha. Mul pole vaja, et inimesed lihtsalt kõike kiidaksid. See oleks õudne. Tõesti õudne.

Mõnikord tuleb inspiratsiooni otsides teha palju tööd selleks, et see sinu juurde tuleks. Teinekord tabab meid tohutu inspiratsioonipuhang, mis aga ühe hetkega võib niisama lihtsalt haihtuda. Kuidas salvestada need hetked, mil inspiratsioon tõesti tuleb – haarata kinni sellest enne, kui see haihtub?

Esiteks – midagi ei saa salvestada. Unustage see. Üks hetkedest, mil ma olen edusamme teinud, on siis, kui ma lõdvestun, lõpetan kõvasti pingutamise ja lihtsalt lõpetan ka töötamise. Siis saan tähele panna seda, mida ma näen või kuulen. Ma leian, et see lubab mul midagi paremat teha kui pelgalt idee leidmiseks rügamine.

Loe rohkem:  Jürgenson: kui muu elu annab internetis ära elada, siis koorilaulu seal teha ei saa | Muusika

Skulptuure tehes avastasin, et kui üritada materjali sisse oma ideed suruda, sunnid materjali su ideed kandma, siis materjal lihtsalt puruneb ja mõraneb, sest sa surud liiga kõvasti. Materjalidega tuleb mängida – olgu nendeks siis noodid või värvid või mõtted. Lähene neile mängulisemalt ja lase neil omavahel rüseleda. Pane näiteks kollase kõrvale punast või pehmuse kõrvale mõni depressiivne mõte.

Tulemus võib olla värvilisem ja vaba painest materjali midagi sisse suruda. Viimane ei ole tavaliselt väga tulemuslik. Teisisõnu, ma soovitan õrnemat lähenemist.

Kuidas kehtib see aga heliloomingu puhul. Kas materjalidega mäng nõuab komponeerimisel rohkem tööd?

Ma ei usu. Heliloojatel, keda mina tean ja kellel oma materjaliga hea suhe, on see suhe pigem mänguline. Komponeerimine on pigem mäng kui töö, üritavad nad siis teha midagi rütmiliselt, harmooniliselt või meloodiliselt. Ma leian, et kui asi puudutab vähem tööd ja edu ja muud sellist, siis kipub tulemus ilusam olema.

Leidub heliloojaid, kes on end avanud ja tunnistanud, et nad kardavad seda päeva, mil neil ei ole enam võib-olla midagi oma muusikaga öelda. Kas te olete ka kunagi midagi sellist kartnud?

Mul on selliseid päevi palju olnud – mul pole rohkem ideid, olen lõpetanud. Olen öelnud kõik, mis mul öelda on ja nüüd on parem enam mitte midagi öelda. Seda on pidevalt. Ma ei ole pidevalt soones, kus mõtlen, et kõik, mis ma teen on suurepärane ja ideaalne.

Aga ma näen seda tunnet mööduvana, sest sa ei tea, mis homme juhtub. Äkki näed üles ärgates kõike teisiti. Ma olen väga depressiivne inimene, nii et ärkan iga hommik halva tundega. Iga viimne kui hommik. Väga halva tundega.

Aga ma kunagi ei tõuse selle tujuga. Mitte kunagi. Mu enesetunnet võib parandada midagi väga lihtsalt. Näiteks mõte, et võin kohe juua tassi väga head kohvi ja siis mu eelmine väljavaade muutub. Või tuleb mõttesse idee, kuidas mõni töö ära lõpetada ja kargan selle peale püsti. Nii et kipun ärkama tumedate mõtetega, aga enda ümber ringi vaadates näen, et see on ajutine ja arbitraarne.

Alati võib tõestada, et maailm on kohutav koht. Sa ise oled kohutav, su sõbrad on kohutavad, kõik on kohutav. Või siis võib ette kujutada, et maailm muutub paremaks. Sina muutud paremaks. Kogu negatiivsus on lihtsalt pilv, unenägu. Ja tõesti ongi. See kõik on su enda toodetud.

Ma olen optimist ja sead ühel põhjusel. Mitte sellepärast, et keegi saaks mulle tõestada, et asjad liiguvad paremuse suunas või sellepärast, et keegi saaks tõestada, et asjad halvenevad. Vaid sel põhjusel, et elu on siis parem – sa elad õnnelikumat elu, nii et ole optimist.

Ei ole põhjust, miks mitte optimist olla. Kui tahad õnnetu olla, siis oledki õnnetu. Enda pika elukogemuse põhjal pean tõdema, et suurem osa inimesi on üpris õnnetud. Arvavad, et peavad asju tegema, peavad midagi tõestama, ennast teistele inimestele peale sundima. See on väsitav. Eriti täna on suur surve näida produktiivne ja positiivne ja nii edasi. Inimesed vaatavad enda ümber ringi ja arvavad, et kõik teised on sellised, aga mina ei ole. Aga tõde on see, et kõik kardavad. Kuid selle peale ei tasu oma aega raisata.

Üks mu õpetaja ütles, et tuleb harjutada kurvastamist, ilma et tegelikult kurvad oleksime. See on väga hea ja kasulik eristus, sest maailmas on palju kurbi asju. Alati on olnud, aga on ka täna. Kui teeselda, et neid ei ole, siis oled idioot. Aga mõte seisneb selles, et ära ise selle kõige keskel kurvaks muutud. Tunne need asjad ära, märka neid, aga ära muutu ise läbinisti kurvaks. Muidu varised kokku.

See on väga kasulik õpetus ja mõtlen sellele iga päev. Mõtlen, kuidas seda praktiseerida, sest see ei tule iseenesest.

Ma arvan ka, et paljud kunstnikud ja heliloojad näevad maailma kurbust ja see imbub nende töösse. Samas pakub kurva teose kuulmine mõnes mõttes leevendust. See ajab sind nutma ja siis tunned ennast paremini. Ma ei tea miks. Tunned imestust selle üle, et keegi suudab kurbust nii ilusti väljendada. Mitte nii ilusasti, et see kurbust ignoreeriks. Õudust ja hirmu on vaja siiski väljendada, maailm meie ümber on mitmes mõttes kokku varisemas. Igal pool kisub väga kuumaks.

Ning kunstnikena on imeline seda jälgida ning seda väljendada. Samas on väga tore teha totakas lugu. Miks mitte? Kuskil pole ette kirjutatud, et oma töös pead rääkima täpselt sellest, mis maailmas parasjagu toimub. Ei pea ja sellele ei pea ka keskenduma. Võid teha, mida soovid. Võid multikaid joonistada. Imeline! Kunstnikul ei lasu kohustust olla ajakirjanik ning raporteerida, mis maailmas toimub. Ei. Võid kirjutada valsse või tantsulugusid. Oled vaba.

Kas aeg, milles praegu elame, on teiesuguse kunstniku jaoks hea aeg? Oleme me keset uusi avastusi, tehisintellekti tulekut ja tehnoloogia arengut ikka õigel teel?

Mõned on õigel teel, mõned valel. Mulle väga meeldib tehisintellekt. Kasutan seda kirjutamiseks ja mitmesugusteks asjadeks. Mitmes mõttes on see ka väga lollakas, aga samas on lõbus, kui sul on veidi napakas koostööpartner. Mõtled, et see on huvitav idee küll, aga sümfooniaid see veel päris ei kirjuta. Aga ühel hetkel kirjutab ja mõningaid neist hakkame kindlasti väga nautima. Selles pole midagi halba. See on tööriist, mille me ise lõime.

Loe rohkem:  Otse kell 14.30: vestlusring erasektori ja kultuurivaldkonna koostööst | Muusika

Leian ka, et lastelt ei tasuks uurida, kas ChatGPT kirjutas su kirjandi. See kirjutab kõiki kirjandeid. Las see siis kirjutab ja lapsel tuleb mõelda, mis sellega peale hakata. Mis ta ise sellest asjast arvab? Aga detektiivitöö tegemine ei tasu ennast ära. Tuleb eeldada, et kõik kasutavad palju igasuguseid abivahendeid, sest nad kasutavadki. Nii lihtsalt on.

Meie tahame ju näha, mis on selle kõige juures inimese originaalne panus. Seda õpivad inimesed üha paremini tundma ja mõistavad, kuidas see töötab, kui palju või kui vähe masinaid kasutada. Ei tasu käed rüpes istuda ja mõelda, et ma ei kasuta kunagi masinaid info või arvamuse saamiseks. Me teeme seda kogu aeg. Seda ei ole võimalik vältida, kui sa just välismaailmast täielikult ära lõigatud ei ole.

Kas otsustad ka mitte raamatuid lugeda, sest see on sohi tegemine? Ei. Loed ikka ja nüüd on meil veel üks suur informatsiooniallikas ja sa kasutad seda ka. Nii et muretsemine, et robotid võtavad maailma üle, tuleks lõpetada, sest seda tegid nad juba sada aastat tagasi.

Kas nad võivad halbadele nuppudele vajutada? Jah. Võib-olla. Ei oleks eriti hea, kui AI vastutaks näiteks pommide eest. Selle vastu tuleks teha head seadused, see on väga oluline. Muu ei ole eriti oluline, sest saame õppida informatsiooni kasutama, masinaid kasutama, aga me tohi neile destruktiivset võimekust anda. Seda oleme ka muidugi juba teinud. Droonid lendavad ringi ja otsustavad, kuhu pomm visata.

Paljud inimesed kardavad tulevikku, isegi neid aegu mida meie tõenäoliselt ei näe. Oma uues raamatus keskendute hirmu teemale.

Võin öelda, et see minu jaoks raske teema, sest eksisteerib selline uskumus, et kui midagi ütled, siis see saab tõeks. Seda ei soovita, aga see on päris asi, mida inimesed kardavad ja mind huvitab see, sest ka mina kardan paljusid asju. Nii et otsustasin sellest kirjutada ja proovisin seda teha ilma, et see inimesi morjendaks.

On palju, mida karta ja oluline on sellele otsa vaadata, mitte teeselda, et kõik läheb hästi ja tuleb lihtsalt positiivselt mõelda. Ma ei tea, kas olukord on parem või halvem kui enne, ma ei ole õige inimene sead mõõtma, aga ma tean, et hirmu on praegu rohkem kui mõne aja eest. Ning põhjusega.

Mingi aeg ma mõtlesin, et me elaksime nagu 1950. aastates. Kõik on nii konservatiivne, aga selle hea külg on see, et järgmisena tulevad 1960. aastad. Siis ma rääkisin kellegagi, kes ütles mulle, et ei, praegu ei ole 1950. aastad, vaid 1930. aastat. See jahmatas mind. Tõesti. Sest kui ümberringi vaadata, siis on näha, et fašism võtab võimust. Minu riigis on nii ja, mul on kahju seda öelda, aga ma arvan, et meie idioot tuleb järgmisel aastal võimule tagasi.

Paljudes meist tekitab see soovi riigist lahkuda, sest väga raske on elada riigis, mida juhib täielik koletis. Tõesti. Ja nüüd tegutsevad veel teised koletised ka. Seda olukorda tuleb jälgida ja ei tohi teeselda, et neid koletisi pole olemas. On küll. Kuidas selle teadmisega õnnelikult elada ja proovida ikkagi olukorda parandada? Seda peab igaüks ise otsustama. Reegleid selle kohta ei ole.

Aga seda ma tahan toonitada, et ahastusse langemine ei ole lahendus. Sellest pole kasu ja see teeb haiget. Tuleb osata tunda ära ka maailmas leiduvat ilu ja rõõmu. Pöörane mõttemäng, mis tuleb ära lahendada. Aga optimistlikuna on õnnelikum elu võimalik. Kõlab, nagu kentsakas lööklause, mida külmkapi peale panna, aga nii on.

Mida te inimestele lohutuse või soojuse leidmiseks soovitate?

Seda ei saa väljast otsida. Seda tuleb otsida enda seest. Üks asi, mida teha saame on meremeeste ja sukeldujate kombel sisse hingata, hinge kinni hoida ja hästi aeglaselt välja hingata. Tehke seda kolm minutit, ilma mõtlemata, ilma muretsemata. Ainuüksi sellest läheb enesetunne paremaks. Kõik suudavad ennast paremini tunda, aga ainult sisemise kaudu ning sina ise oled ainus, kes seda teha saab.

Nii et hea uudis on see, et kõigil on see võimekus olemas. Seda kuulen ma ka Arvo Pärdi muusikas. Seda rahulikkust. Meis kõigis on see olemas. Kui sa sead raamatute või muusika kaudu ei leia, siis leia see enda hingamisest, sest seal ongi su loovuse, vaimu ja hinge keskus. Selleks ei pea ka midagi uskuma. Mitte midagi ei pea uskuma. Lihtsalt hingake. See on minu soovitus. Parim, mis mul anda on.

See article about Laurie Anderson’s love for Arvo Pärt’s music highlights the timeless and powerful impact of Pärt’s compositions. Anderson’s experience of time standing still when listening to Pärt’s music reflects the emotive and transcendent quality of his work. Pärt’s music has the ability to transport listeners to a different realm, evoking deep emotions and contemplation. The connection that Anderson feels to Pärt’s music is a testament to the universal appeal and significance of his compositions, resonating with listeners across different backgrounds and cultures.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga