Koreograaf Elle Viies: tantsukunsti tuleks võtta kui omaette nähtust | Teater

2304018h3014t24

Tere tulemast Eestisse, kus tantsukunst on kättesaadav kõigile! Koreograaf Elle Viies on loonud mõjukaid ja liigutavaid tantsulavastusi, mis panevad publiku mõtlema ja tundma erinevalt. Tema looming näitab, et tantsukunst ei ole pelgalt meelelahutus, vaid sügav ja oluline kunstivorm, mida tuleks võtta kui omaette nähtust. Teda peetakse üheks andekaimaks koreograafiks Eestis ning tema töö on inspireerinud paljusid teisi kunstnikke. Astuge sisse ja avastage tantsukunsti võlumaailm koos Elle Viiesega.

Esikani on jäänud päev, mis tunne on?

Elle Viies: Mul on tunne, et töö on valmis, ei ole suurt tühjust ja teadmatust. Ainult see närv, mida mu keha suudab toota juba poolteist nädalat enne etendust, on ikka uskumatu. Ma olengi mõelnud, et see on fight or flight reaktsioon sellele, et ma tegelen etenduskunstidega. 

Marta Jamsja: Tunne on hea, etendus on see, mis ta on – oma aja laps.

Premiere on loodud selleks, et toetada alustavaid tantsukunstnikke ja koreograafe. Kuidas see tugi teie loomeprotsessi mõjutanud on?

Marta: See on kindlasti mu esimene professionaalne kogemus, kus mina olen koreograaf, kes on organisatsiooniga [STL – H.A.] kontaktis. Organisatsioonil on ootused ja tähtajad, mina olen see, kes neile vastama peab. See õpetab, et see ongi päriselu. Individuaalselt lavastust luues peaksime ise tegelema näiteks sotsiaalmeedia või kajastusega, aga STL teeb seda meie eest. Me saame keskenduda tööle.

Elle: Ma olen nõus. On ideaal tegeleda nii vähe välise infoga kui võimalik. Premiere on oluline nii meile kui tantsumaastikule, see on pidepunkt, milles on tekkinud järjepidevus. Olles vaadanud Premiere’i etendusi minevikus, on naljakas olla nüüd ise teiselpool kardinaid.

Marta, kuidas on sinu lavastus “Heroina” kokku tulnud?

Marta: Ta on alanud kaugemalt, juba teismeea tunnetest. Ajast, kus ma tajusin, et meie ühiskonnas on väga traditsioonilised soorollid, mille sees me saame ennast väljendada – nii emotsionaalselt kui ka näiteks riietuselt. Hakkasin mõtlema, kus olen mina übernaiselikkusega kokku puutunud? Näiteks on printsess väga naiselik arhetüüp ning meenus mu enda ammune ja sügav soov saada printsessiks.  

Lavastust võib näha kui muinasjuttu või naise elukaart, mis on abstraktne ja laiali võetud. Tantsijal või tegelasel – ehk mina (naerab) –, tekib see võimalus endalt küsida, kas ta üldse  tahab enam olla printsess. Võib-olla on elus midagi paremat, kui printsess olemine? See lavastus otseselt ei murra neid stereotüüpe, aga soovib sinna teemasse natuke ruumi luua.

Loe rohkem:  Taavi Teplenkov: Eisenstein kirjutas filmidega ajalugu ümber | Teater

Kas sa tahad endiselt printsessiks saada?

Elle: Või printsiks?

Marta: Kui ma saaksin luua oma tähenduse printsessiks olemisele, siis ma võiksin mõelda sellele. Arvestades seda, kuidas printsesse on muinasjuttudes kujutatud, siis ma pigem oleksin prints. Oleksin otsustaja ja kehtestaja.

Aga milline oleks sinu kehtestatud printsess?

Marta: Ta olekski nagu prints. (Naerab) 

Elle: Ühel on hobune… Ja teine on abitu. Kui ma saaks valida, oleksin õukonnanarr, selle narrimütsiga.

Marta: Aga mõtle, see ei oleks üldse lihtne elu! Pead pidevalt vaimukas olema, et ellu jääda.

Elle, sinu lavastus kannab pealkirja “Pastoraal” – kust see lähenemine ja mõte tuli?

Elle: Mõte sai alguse ühest metsamajakese kujutusest. Mul oli väga tugev kohaloomise soov. Pastoraalis on ühel pool halastamatu ja kontrollimatu loodus. Teisel pool aga idüll, suur kaunis emake loodus ja väike habras inimene selle kõrval. Ma ei tegele ainult idülli, vaid ka selle muuga seal. Vaatasin etendust luues palju pastoraalset maalikunsti, kuulasin pastoraale, Peeter Südal on väga kaunis pastoraal orelil. Erinevad infokillud aitasid mul siia kohta jõuda.

Mis see muu on, millega lavastuses tegeled? Kas kõhedus, mida oled ka varem käsitlenud?

Elle: Vist jah. See on paratamatult kogu aeg kohal, ma ei saa selle eest põgeneda. Mingi asi pidevalt hõljub mu kohal. See mind huvitabki. Isegi, kui on romantika, siis see on alati hälbega. Isegi kui on lilled, siis selle kõrval on kõdunev laip. Eluline tasakaal tundub mulle huvitavam kui lihtsalt ilu. Minu pastoraal ei ole kindlasti midagi iroonilist. See maaelu idüll on midagi muud, kui see, mis on klassikaliselt kunstiajaloost teada.

Kuhu te tahate vaataja viia, kui te tema peale üldse mõtlete?

Marta: Mina mõtlen palju vaataja peale, et me saaks ühiselt aru, mida mina teen ja mis laval toimub. Et jõuaksime ühise arusaamani läbi rännaku, millest vaatajad saaksid olla osa. Muidugi võin kunstnikuna mõelda, et teen ükskõik mida, aga kui see ei kõnetaks kedagi, siis kui jätkusuutlik see oleks?

Elle: Ma väga ei mõtle publiku peale. Mul on tunne, et ma ei oska. Selles toetavad mind kunstnik, valguskujundaja, dramaturg ja helikujundaja. Nad ei ole küll “puhas” publik, aga siiski väline pilk. Mu lavastus on nagu suletud maailm, ma mõtlen struktuuri ja selle peale, kuidas see toimib. Publiku ette minnes on see hoopis teine asi, ja kunagi ei tea, mis saama hakkab.

Loe rohkem:  Jan Ehrenberg teeb Linnateatris lavastajadebüüdi näidendiga "Kolemees" | Teater

Lõpetuseks küsin, kuidas tantsukunstiga sõbraks saada?

Marta: Tantsu tuleks vaatamas käia. Minu meelest on põnev seda kellegagi koos teha ja hiljem nähtust rääkida. Kui ise tantsida, siis see ka õpetab tantsu kohta palju ja paneb teisiti mõistma.

Elle: Keeruline on vist öelda, et ära tule ootuste või eeldustega, aga see oleks kasulik küll. Isegi siis, kui nähtu on võõras oma sisult ja vormilt; veidrad kehad liigutavad nii, nagu ma neid varem pole näinud. Tantsukunsti tuleks võtta kui omaette nähtust, mitte klassikalise teatrivormi kõrval olevat asja.

Olen mõelnud, et üleüldse kunstikogukonnas ei käida üksteise asju vaatamas ja see skeene on nii killustunud. EKA tüübid ei käi vaatamas TÜVKA etendusi, nemad omakorda ei käi galeriides, keegi ei tea, mida need muusikud EMTAs teevad… Mul on hea meel, et leidsin Loora Kaubi, oma etenduse kunstniku, sest ta on visuaalkunstnik, aga me tegeleme täpselt sama asjaga, väljendusviisid on aga erinevad.

Elle: Mul on Martale küsimus, kui võin küsida. Kas sa tahaksid, et väike Marta näeks seda lavastust?

Marta: Väike Marta kindlasti mõistaks seda ühtmoodi, ta väga armastaks neid värve ja konnasid. Teismeline Marta tunneks ära väikse Marta tantsuliigutused, armastaks karaoke laulmist, aga mõistaks, et teatava huumori ja lihtsuse taga on mitte nii lihtsad küsimused ja mõtisklused.

Kokkuvõttes võib öelda, et koreograaf Elle Viies on oluline figuur Eesti tantsukunstimaastikul, pakkudes publikule uusi ja innovaatilisi tantsulavastusi. Tema looming on julge, eksperimenteeriv ning murranguline, mida tuleks kindlasti võtta kui omaette kunstivormi. Tantsukunst on oluline osa teatri- ja kultuurimaailmast ning tänu sellistele visionääridele nagu Viies, saab see kunstivorm jätkuvalt areneda ja inspireerida nii publikut kui ka teisi loojaid. Elle Viies panustab oluliselt Eesti kunstimaastiku rikastamisse ning tema loominguline kättesaamine on kahtlemata väärtuslik kogu ühiskonnale.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga