Kinosilm | Kurbuse eri varjunditest põhjanaabrite ilvesteni | Film

Tere tulemast Kinosilmi! Siin saad nautida põnevaid ja emotsionaalseid filmielamusi ning avastada kurbuse eri varjundeid põhjanaabrite ilvesteni. Meie valikus on mitmekülgne kollektsioon filme, mis toovad esile Põhjamaade kultuuri ja emotsioonid ning pakuvad vaatajatele unustamatuid elamusi. Olgu tegemist Soome, Rootsi, Norra või Taani kinotööga, meie eesmärk on tuua teieni parimad filmid, mis räägivad sügavalt inimlikest teemadest ja emotsioonidest. Tule ja sukeldu meie filmimaailma!

Düün
Dune
Denis Villeneuve
USA
ACME

“Düüni” teise osa ootuses on esimene uuesti kinodesse toodud. Täpselt sama film, midagi muutunud pole, mälu värskenduseks. Siis kirjutasin nii, ja ei ole põhjust ka praegu midagi muuta. Mul oli see 2021. aasta paremuselt teine film, kaks korda nähtud ja kui oleks aega, siis püüaks vaadata ka kolmanda.

Kuna Frank Herberti “Düün” on mulle olulisel hetkel väga palju mõju avaldanud, siis polnud saali sisenedes ilmselt skeptilisemat vaatajat (Ei, seda pole võimalik ekraniseerida, kindlasti mingi tühi paugutamine, hollivuudi krabisev kiirtoode, ära labastatud kommerts blaablaa). Õnneks pidin häbiga tõdema, et olen Villeneuve’i tublisti alahinnanud.

Ainus viis seda lugu teha on võtta aeg maha ja seda oskust tõestas härra juba oma “Blade Runner 2049-ga”. Kui aga uus “Blade Runner” oli mulle pigem aeglaselt nakkava toimega toode, siis “Düüniga” läksin kohe kaasa. On seda siis võimalik ekraniseerida? Minu arvates küll, kuna proovisin seda vaadata n-ö puhta lehena ja mulle tundus, et kõik see galaktiliste aadlisuguvõsade omavaheline õukonnadraama oli piisavalt hästi mõistetav.

Villeneuve on oma hanguvate kosmosefilmidega (lisaks ka “Arrival”) valinud tähelepanu köitmiseks enamikust täiesti vastupidise tee: kui enamasti üritatakse vaataja meeli haarata ülekoormusega – hõivata kuulmine, nägemine ja tihti ka sisekõrv signaaliga, mis on ülevõimendatud –, siis “Düün” kulgeb majesteetlikus, hüpnootilises, tasakaalukas tempos, mis aga ei vähenda ei filmi emotsionaalset kaalu ega ka põnevust. Kindlasti ei vasta see igaühe ettekujutusele ei suurest stuudiofilmist, ulmefilmist ega seiklusfantaasiast, aga ajalugu teevadki need, kes liivaluidete peale oma uue jäljerea jätavad.

Teine osa peaks meid viima esimese raamatu lõppu, plaanis on ka kolmas film, mis põhineb Düüni kuuese sarja teisel raamatul “Dune Messiah”.

5 / 5 

Igaveseks
Resten af livet
René Frelle Petersen
Taani
Estinfilm

Seekordne üllatus ja avastus on Taani film “Igaveseks” ja selle lavastaja René Frelle Petersen, kes on märkamatult teinud juba kolm täispikka filmi, kõik pealtnäha sarnases laadis.

“Igaveseks” on alguses justkui väikekodanliku ja õnneliku taani pere veidi nännutav näitamine, aga selline arvamus osutub raskeks eksimuseks, kui tabab traagika ja pere peab sellega hakkama toime tulema. Võiks hakata kartma kurbuse-fetišit nii filmilt kui endalt, aga üldse mitte. Kõike antakse edasi esiteks väga napis stiilis, kus meile ei lubata suuri tundeid ega suurt leina, aga lavastaja näitab imetabast oskust muuta detailid väga kõnekaks.

Teisalt lööb täiesti särama vaikiv, aga võrratu koostöö operaatoriga – kadreeringud on läbivalt nii stiilsed, et võtab õhkama. Ootamatu nurgaga, muidu alati ilusad, aga mingi häirega: kas varjutab udune lähiplaanis uksepiit osa pildist, peegeldab alumine lauaserv osa pilti häguseks ja nii edasi. Ehk et nii nad elavadki, normaalsust varjutamas mingi häire või hägu. Fantastiline.

Peterseniga seoses ei ole kuidagi otsitud võrdlus jaapani klassiku Yazujiro Ozuga, nii viisis kujutada argist ja lihtsat pereelu, mida hoiab koos rutiin ning seda, kuidas selle rutiini muutumine võib väga mõjusalt tragöödiat edasi anda. Petersen näitab Ozu kombel ka tühjaks jäänud tubasid, inimesteta kohti ja ruume; mööduvat aega läbi looduse. Kõik elab ja hingab ka siis edasi, kui inimesi parasjagu kohal ei ole.

4,5 / 5

Femme
Sam H. Freeman, Ng Choon Ping
UK
Tespi

Ma pole veendunud, et igaüks sellele nii kõvad punktid annaks, aga mind nõidus ära see kättemaksulugu, mis muundub millekski muuks ja keerulisemaks. Täiesti superrolli teeb George MacKay kapis kinni oleva pisikriminaali Prestonina, kellel areneb välja üsnagi robustne suhe transsoolise Julesiga (Nathan Stewart-Jarrett). Kuna Preston on Julesile varem kolki andnud, aga teist enam ära ei tunne, on kogu tegevusel oma tagamõte. Seduction is revenge, võrgutamine on kättemaks, nagu ütleb filmi slogan.

Järjekordne tugev briti debüüt, nagu neid tuleb hämmastava regulaarsusega ikka igal aastal, aga me ei pane seda tähele, sest Ameerikaga koostöös tehakse seal ka igasugust ingliskeelset jura, mis keskmise maine alla viib. Hakkab tunduma, et noorte andekate lavastajate koha pealt on UK üks tugevamaid Euroopa riike. “Aftersun”, “How to Have Sex”, “Blue Jean” meenuvad vaid viimasest paarist aastast.

“Femme” on liikuv lugu tugevate tegelaste ja hea dialoogiga, siin on elu ja spunki ja värvi. Mida muud öelda, soovitan.

4,5 / 5 

Kõik me võõrad
All of Us Strangers
Andrew Haigh
UK-USA
Hea Film

Geiks olemise üksildusest kõnelevat filmi on ilmselt kõige pädevam hindama see, kes seda isiklikult kogenud on, aga samas suudab “Kõik me võõrad” selle tunde viia ka teisteni.

Taaskord üks kurbusest kõnelev film, aga lisaks peategelase Adami (Andrew Scott oma elu seni kõige veenvamas rollis, mida ma näinud olen, vastupidiselt näiteks tema Moriartyle “Sherlockis”) üksinduspainele ja tundele, et ta on oma seksuaalsuse tõttu surutud ühiskonna äärealadele, on tema kurbuse teiseks elemendiks ka lein ja suutmatus lahti lasta oma lähedaste surmast. Tema peas mängivad kujutelmad imbuvad tegelikkusse ja moodustavad päris huvitava segu.

Film meenutab teist kurbusest kantud briti filmi “Aftersun”, seda enam, et mõlemas on üheks peaosaliseks Paul Mescal, lisaks kasutavad mõlemad nii fookusest väljas ja muud moodi moonutatud pilti, et unenäolikkust rõhutada, kui möödunud aegade tantsu- ja popmuusika heliriba – siin küll selgelt viitena peategelaste orientatsioonile – Frankie Goes to Hollywood, Bronski Beat, Pet Shop Boys.

Päris “Aftersun’ini” ulatuvat emotsionaalset mõju ma siin ei kogenud, aga intelligentselt tehtud asi tundlikul teemal. Jälle UK, jälle tipptase. Soovitan, ja hakkan samal ajal ise rabistades täitma Haigh’ filmograafias haigutavaid vaatamata filmide auke.

4 / 5

Armastuse olemus
Simple comme Sylvain
Monia Chokri
Kanada
A-One

Mul on keskmisest suurem huvi Quebeci filmiskene vastu, kus isegi suvalised filmid on enamasti head (kuigi tihti häirivad). Lisaks tegijatele nagu Denis Côté, Xavier Dolan, Denis Villeneuve, Jean-Marc Vallée on palju ka teisi tublisid tegijaid, nagu kasvõi seesama Monis Chokri, kelle film “A Brother’s Love” jäi meelde mõne aasta eest, ja nüüd uus film on ka väga hea.

Prantsuse pealkirja tõlke järgi “Lihtne nagu Sylvain” võtab romantilise komöödia klišeeraamistiku ja hakkab seal sees aktiivselt reegleid murdma. Peaosas on keskealine heal järjel intellektuaal Sophia, kellel on turvaline pereelu “endasuguse” mehega. Lapsi, tõsi, ei ole. Nad ostavad maamaja, mida hakkab parandama Sophia mehe vastand, ürgmees Sylvain, ja asi läheb suht kiiresti käest ära. Klassikaline dilemma, keha vs mõistus, kuigi Sylvain pole ka mingi loll, lihtsalt… lihtne.

Filmi on võimalik ka näha kui hoiatust klassipiiridest üleastumise eest, sest nii kui nad mõlemad n-ö oma keskkonnast välja astuvad, tekivad nihestused. Algne kerge ja komöödialikum toon aga pöörab tõsisemaks ja tuleb ka arusaamine, et siin on nagu rohkem sees, kui oleks oodanud. Tulemus on kibemagus, väga aus ja emotsionaalselt liigutav.

4 / 5 

Ilvesmees
Ilveskuiskaaja
Juha Suonpää
Soome
Klara Films

Õnnestus kaks päeva järjest seda filmi vaadata ja ka asjaosalisi küsitleda DocPoindi raames ning jättis ikka päris hea mälestuse. Sain aru, kui vähe ma ilvestest tean. Nägin umbes poolteist tundi kahe äpiga vaeva, et endale ilvesekisa telefonihelinaks panna (esimest korda elus!) ja kustutasin selle siiski ära paari päeva pärast, sest see oli lihtsalt nii hullumeelne.

Film kasutab osavalt ära kakukaamerate lindistusi ilvestest ja muudest elukatest, Ilvesmees Hannu on vastupidiselt Eestis levinud Tätte-Jüssi tüüpi loodusmeeste imagole väga jutukas mees ja jutt on soomlaslikult vaimukas, samas kui pildis minnakse püüdma ikkagi mingit tabamata ja sõnulseletamata olekut, mida mets ja loodus ühes aupaklikus inimeses tekitada võikski.

Samal ajal, kui eestlased võitlevad oma metsa pärast, seisavad soomlased ilveste populatsiooni hea käekäigu eest. Üks võitlus ju see kõik.

3,5 / 5 

Priscilla
Sofia Coppola
USA-Itaalia
KP Distribution

Selebriti-naiste vintsutustest portreefilmide tegemise on saanud südameasjaks Pablo Larraínile (“Jackie”, “Spencer” ja tulev “Maria” Maria Callasest), aga ka Sofia Coppola on sellesse filmitüüpi panustanud alguses “Marie Antoinette’i” ja nüüd “Priscillaga”. Iseenesest on väga tervitatav, et praegu, kui Elvise mütoloogia vastu on kõrgendatud huvi, tuleb Baz Luhrmanni “Elvisele” vastukaaluks ka tema naise Priscilla lugu, mis näitab rokikuningat veidi teistsuguses valguses. Rõhuasetuski on teine: “Elvises” on esiplaanil ta suhe mänedžeri Kolonel Tom Parkeriga ja Priscillal on statisti roll, siis “Priscilla” on tõstnud esiplaanile naise ja Koloneli me ekraanil ei näegi. Justkui ei kuulunukski need kaks ühte Elvise-universumisse.

Siinse filmi eesmärk on näidata Elvist ikkagi manipulaatorina, kelle käitumises toona 14-aastase Priscilla õngitsemises oma mõjusfääri on nartsissistliku kontrollifriigi klassikalised jooned. Isoleerimine muust maailmast peale oma mulli, kontroll raha ja välimuse üle, ümbritsevad võimaldajad (bändimehed, teenijannad) jne. Siin on Elvise pärandist teadlikult taganetud, et mitte ise kogemata müüdiloomesse panustada – originaalmuusika kõlab vaid paaril korral, enamasti kuuleme kas kaasaegseid või Elvisest mõjutatud uusi bände.

Coppolale au, et ta pole läinud labaselt Elvise kõri kallale, vaid näitab nende omavahelist ebavõrdset võimuvõitlust üsna neutraalselt pinnalt. Ka kõrvaltegelasi pole demoniseeritud, lihtsalt selline oligi see maailm, kus sel ajal elati. Arusaamatu on küll Cailee Spaney parima näitlejanna preemia võitmine Veneetsias, aastal, kui võistles ka Emma Stone “Vaesekestega”, sest sellist sädet nagu kasvõi “Mare of Easttownis” ta siin filmis ei näita. Aga ju siis oli vaja “Priscillat” õigluse mõttes meeles pidada.

Mulle meeldib selle filmi kontseptuaalne lähenemine, kuidas näidata seda Priscillat ümbritsevat võrku ilma liigse dramaatilise paisutuseta, aga selles laadis filmitegemine nõuab vist meisterlikkust, mida ma siin ei näe, ja film mulle kokkuvõttes emotsionaalselt kahjuks korda ei lähe.

Kas Baz Luhrmanni “Elvis” on seepärast parem film, et seal on peaosas Presley kõigi oma eriliste omadustega ja mitte tegelikult täiesti tavaline tüdruk Priscilla? Või on asi lavastaja oskuses oma materjal kõnelema panna? Ma ei tea seda, aga kahjuks selles omavahelises mõõduvõtus jääb “Elvis” peale. Aga kõige paremad värsked käsitlused temast tulevad hoopis dokiilmast, nii et otsige välja “Little Richard. Mina olengi kõik” ja “Reinventing Elvis: The 68′ Comeback”.

3 / 5

Vau!
Wahou!
Bruno Podalydès
Prantsusmaa
Bestfilm

Wahou! on prantsuse kinnisvaraagentuur, millest on üritatud nunnukat filmi teha seeläbi, et maaklerid on totaalsed käpardid. Natuke nagu väheks jääb või mis? Selline prantsuse väikekodanlik pläust sellest, kuidas ikka oma kodu peab olema oma käe järgi ja me kõik otsime pereõnne, mille nurgakiviks saab olla ideaalne oma pesa. Ole sa siis vaene või rikas.

Selline salmikutarkuste kogumik, üles võetud kaunis ja mittemidagiütlevas Hallmarki stiilis. Lavastaja on end ühte peaossa sättinud, et saaks iseendale palka maksta. Pool punkti juurde selle eest, et Rochdy Zem on ekraanil umbes kolm minutit.

1,5 / 5

Kaunis pulm
Beautiful Wedding
Roger Kumble
USA
Adastra Cinema 

Kaks lolli on täis peaga Las Vegases abiellunud ja lähevad oma lollide sõpradega troopilisele saarele, kus ootavad ees kohalikud lollid. Aga sellest veel ei piisa: mingi hetk tulevad lennukiga sinnasamma saarele mehe neli lolli venda. Järjefilmis romantilisele komöödiale “Kaunis katastroof” (millest meile tehakse alguses kiire montaažülevaade) jätkavad samad tegelased vaataja taluvuspiiri kompamist ja püüavad vägisi tõestada, et kinematograafiliselt on võimalik esile kutsuda ajuvähki. Esimene tugev kandidaat aasta kõige halvema filmi tiitlile.

0,5 / 5 

In conclusion, “Kinosilm | Kurbuse eri varjunditest põhjanaabrite ilvesteni” is a powerful and thought-provoking film that delves into the various shades of sadness and how it can manifest in the lives of our northern neighbors. The film provides an intimate look into the lives of individuals struggling with their own inner demons, and offers a glimpse into the complexities of human emotions. Through its beautiful cinematography and compelling storytelling, the film leaves a lasting impression on its audience, prompting us to reflect on our own experiences with sadness and empathy for those around us. Overall, “Kinosilm” is a captivating and soul-stirring cinematic experience.