Kinosilm | “Biwa järve 8 nägu” pole täiuslik film, aga täiuslikkuses pole ruumi omanäolisusele | Film

2299191hfe32t24

Tere tulemast Eesti kino Kinosilm! Täna vaatame filmi “Biwa järve 8 nägu”, mis võib-olla pole täiuslik, kuid pakub kindlasti midagi ainulaadset ja huvitavat. Sest nagu öeldakse, pole täiuslikkuses alati ruumi omanäolisusele. See film võib sind üllatada, paneb sind mõtlema ja võib-olla isegi proovima midagi uut. Astu sisse ja lase end kaasa viia selle erakordse filmi maagilisse maailma!

Biwa järve 8 nägu
Marko Raat
Eesti-Soome
ACME

“Biwa järve 8 näo” esimeses pildikeses kaheksast nimega “Päikesesära ja tuuleiil Amazust” sõidab paat järvele ja seni, kui puhub tuuleiil Amazu poolt, on võimalik paadist välja minna ja järvel mängida nagu aasal, aga paati tuleb õigeaegselt tagasi saada, sest tuulekese vaibumise puhul ähvardab uppumisoht.

See lugu iseloomustab väga hästi ka Marko Raadi suurepärast ekraniseeringut Max Dauthendey samanimelisest romaanist. Kui romaan on põhiliselt üsna kirjeldav ja lüürilisusest hoolimata üsna loogiline, siis on film midagi märksa abstraktsemat ja vaataja peabki ennast selle tuuleiili kätte usaldama. Paat libiseb edasi, aga mõned hakkavad kalda poole tagasi vaatama ja küsimusi esitama: “Mida see tähendab?”, “Miks nad nii räägivad?”; “Miks Jaapan?”, “Mis sõda?”, “Mis toimub?”. Ettevaatust, nii võib ära uppuda. Pigem peaks endale esitama vaid ühe küsimuse, kas selliseid küsimusi on üldse mõtet esitada. Armastust ju ei kirjelda. Ega üldse ühtki peenemat tunnet, mis tundmist väärt on.

See lugu on tõlge. Sakslase kirjutatud lugu Jaapanist, mis on leidnud Biwa kaudu tee Peipsi äärde. Kompleksseid tundeid on keeruline tõlkida, aga prooviks “Biwa järve 8 nägu” kirjeldada läbi mõne tõlkimatu sõna. Sakslastel on sõna fernweh – koduigatsus koha järele, kus sa pole kunagi käinud ja kuhu ilmselt iial ei jõuagi. Jaapanlastel on sõna wabisabi – jõudmine tõdemusele, et elu on ebatäiuslik ning kaunis just oma vigades ja ebatäiuses.

“Biwa järve 8 nägu” pole täiuslik film, aga täiuslikkuses pole ruumi omanäolisusele. Igatsust millegi seni veel kogematu järele äratab see aga küll.

4 / 5

Nii ta on
Vallo Toomla
Eesti
F-Seitse

Vallo Toomla on dokumentalistina nii tagasihoidlik ja askeetlik, et vahel võib tekkida tunne, et kas ta üldse teeb oma filme või need juhtuvad ise. Mis see filmi “tegemine” siis üldse tähendab ja kui tugevalt tuleb materjali sekkuda, et see n-ö enda omaks teha? Toomla arvates ilmselt võimalikult vähe. “Marju Lepajõe” oli nagu loodusfilm, kus jälgiti haruldase liigi esindajat, kes küll, tõsi, erines enamusest teistest liikidest oma kõrgema verbaalse väljendusoskusega. Ja tundus, et seal piisas vaid autori õrnast puudutusest – loodusvaatluse raamimisest ja liigendamisest peatükkideks vahekaadritega –, et see enda omaks teha.

“Nii ta on” on ju samamoodi vaatlus, aga siin vaadeldakse liiki, kes vastupidiselt Lepajõele tegelikult ei taha rääkida. Ja kes teab, kuipalju üldse kaamera eeski viibida. Paraku peab. Mees vaikib. Kaamera mõtleb. Ja siis tekib midagi – sõnastus, vormistus. Kuidagi, ilmselt just oma totaalse pealetükkimatusega materjalile ja objektidele, on Toomla ja operaator Erik Põllumaa need mehed rääkima saanud. Ja mitte vähe – mõne puhul jääb mulje, et räägiti aasta norm filmis ühekorraga täis. Neil on kannatust see hetk lihtsalt ära oodata, ja filmis ei mõju see venivalt nagu muidu tihti. Vaikuse ja tühjuse orkestreerimine on eraldi oskus, mis on enamusele tundmata.

Loe rohkem:  "Ant-Manist" sai esimene Kuldvaarikatele nomineeritud Marveli film | Film

Millest siis räägitakse? Oma muredest ja rõõmudest. Ängidest. Küsitakse, mis see mees tänapäeval üldse tegema peab ja mis temalt oodatakse. Linnamehele võib jääda veidi teoreetiliseks, kuna asjaolud on piisavalt erinevad, et samastumismoment kaduma kipuks, aga huvitav on vaadata ikka. “Nii ta on” on mõnes mõttes oma pealkirja nägu – nenditakse, et säilib status quo, film ei too otseselt mingit muudatust ega tee ka erilist järeldust –, aga vaatleva dok-pildikesena täiesti toimiv teos.

Kui eelmisel aastal rääkisid naised saunas kogu maailmale, mis neil hingel, siis nüüd näeme meheks olemise teemaliste filmide tõusu – naistelt sujuvalt meestele üle läinud Anna Hints ja Tushar Prakash räägivad Eesti meheks olemisest Eesti loos “Eesti mees” ning Kullar Viimse peagi vaataja ette jõudev “Mehe valu” peaks samuti olema samast asjast, meheks olemisest.  

3,5 / 5

Eelmisel suvel
L’Été dernier
Catherine Breillat
Prantsusmaa-Norra
Estinfilm

Breillat oli varem ikka tuntud kui terav feministlik režissöör, kes tegi nii häid (“Brief Crossing”, “A ma soeur”) kui ka halvemaid (“Põrgu anatoomia”, “Sinihabe”) filme, aga oli alati intrigeeriv ja tugevate seisukohtadega. Seansile minnes tundub siinse filmi positsioon esialgu väga nõrk: milleks on tal vaja teha uusversiooni Taani filmist “Ärtuemand”, kus keskealine naine võrgutab ära oma kasupoja? 

Võib-olla toob vastuse lõpp. Kui Taani filmis viskas Trine Dyrholm otsustaval kriisihetkel noore poisi rongi alla, eitades kõike, siis Breillat’ filmis annab Lea Drucker viimase sammuna kirele järele ja heidab kõik tuulde. Ma olen feminismis võrdlemisi olematu arutlustasemega, aga ehk näitab ta sellega naise jõupositsiooni, kui naine valib orgasmi, mitte organisatsiooni, eelistades isiklikku mõnu sotsiaalsele rollile. See teistsugune lõpp tekitab mõtteid küll, aga kahjuks tuleb selleni jõudmiseks terve ülejäänud film ära kannatada, mis on võrdlemisi tüütu.

Huvitav on iseenesest ka see, et rajufeministlikust Breillat’st sai 2018. aastal üks #metoo-vastase liikumise eestkõnelejaid Prantsusmaal, kes väitis, et külgelöömine pole patt (vägistamine muidugi küll) ja isegi, et Weinstein polegi nii hull, kui arvatakse. Siit ka vastus esimese lõigu küsimusele: Breillat võttis “Ärtuemanda” uusversiooni teha sellepärast, et valikud olid tal olematud ja kümmekond aastat polnud õnnestunud ühelegi projektile rahastust saada. Vabadus, võrdsus, vendlus ja õelus.

Breillat ei varja oma antipaatiat tänapäeva prantsuse võitlevate feministide vastu ja kritiseerib jõuliselt uue aja üleregulatsioone (“Intiimsuskoordinaatorid! Need on ju idioodid!”). Sellega on laual seis muutunud täiesti vastupidiseks: 1970. aastatel suure kära ja ärakeelamisega komeedina üheks olulisemaks feministlikuks filmitegijaks tõusnud Breillat’le pole tänasel võrdõiguslikkuse eest võitlemise maastikul enam kohta. Kas vahepeal on muutunud maastik, võitlus või võitlejad? Olgu “Eelmisel suvel” tema karjääris üks selline kõhkleva tagasituleku esimene samm, ja loodame taas näha vihast ja vihatud Breillat’d.

Loe rohkem:  Arvustus. "Vaesekesed" kui häbita elutants | Film

3 / 5

Nähtamatu sõber
Imaginary
Jeff Wadlow
USA
ACME 

Järjekordne kuu ja järjekordne Blumhouse’i konveierõudukas, millel pole väga lootust tõusta paarist punktist kõrgemale. Või siiski? Küll mitte märgatavalt. Siin on kaks huvitavat asja: esiteks see teooria, et laste kujuteldavad sõbrad on tegelikult mingite vaimolendite manifestatsioon, kes toituvad laste fantaasiast – omamoodi kujutlusvõime parasiidid. Ja teiseks see, kuidas filmi lõpuosas viiakse päris arvestatavaks ajaks filmi tegevus “Stranger Thingsi” “The Upside Downi” meenutavasse astraalprojektsiooni ja teispoolsuse taolisesse keskkonda või ruumi, mis on loo struktuuri mõttes pisut ootamatu ja teretulnud (ma ju ei spoilerda, vaid üritan huvitavatest külgedest rääkida!).

Peategelast kehastavale DeWanda Wise’ile võib ka kaasa elada. Ülejäänu on naivism ja kulunud stseenilahendused, põhikurjamiks seestunud mängukaru. Kokkuvõttes… näed, küünibki napilt üle kahe. Mitte, et ma seda sellegipoolest vaadata soovitaks.

2,5 / 5

Bernadette
Léa Domenach
Prantsusmaa
Bestfilm 

Eestlasel võib filmi prantsuse presidendi Jacques Chiraci abikaasast Bernadette’ist olla umbes sama huvitav vaadata kui prantslasel näiteks Evelin Ilvesest. Samas, kui Ilvest mängiks Catherine Deneuve, siis ilmselt ikka vaataks, mis sest, et Deneuve’i kunagisest karakternäitleja mainest ei jää siin kivi kivi peale. Kivistunud on hoopis ta iluoperatsioonidest kangestunud nägu ja enamuses stseenides on Deneuve umbes sellise ilmega nagu oleks ta kuskilt just kaadrisse maandunud ja üritab käigupealt kohalike keelt selgeks õppida.

“Bernadette” on kaunis ja kena pehmeloomuline väikekodanlik jura kunagise suurnäitlejaga peaosas. Üsna jantlikult on siin pilatud nii Chiraci, Sarkozy’d kui kampa poliitnõunikuid, kelle nimed on prantsuse päevapoliitikast kaugematele inimestele võõrad. Seda enam, et siin sukeldutakse kohati prantsuse kohalike omavalitsuste valimise tasandil teemasse. Mõõdukalt on sisse toodud seda vana head võimupositsioonil valesti mõistetud ja tagakiusatud märternaise müüti, aga liiale minemata.

Olla korraga poliitik ja cool on peaaegu võimatu ülesanne, ja Bernadette pole ju päriselt kumbagi.

1,5 / 5

Kinosilm’s “Biwa järve 8 nägu” may not be a perfect film, but it is proof that there is no room for uniqueness in perfection. The film’s imperfections make it stand out, giving it a unique charm that sets it apart from others. In Estonia, where creativity and originality are highly valued, this film serves as a reminder that perfection is not always the goal. Embracing the flaws and embracing the individuality of each piece of art is what makes it truly special. “Biwa järve 8 nägu” may not be flawless, but it is undeniably one-of-a-kind.

See sissekanne postitati aastal Film. Lisa järjehoidja püsilink.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga