Kaitseminister otsustas lõpetada represseeritutele tervisetoetuse andmise | Eesti

Kaitseminister on teinud otsuse lõpetada represseeritutele osutatava tervisetoetuse. See otsus on tekitanud palju vastukaja ja pole jätnud ükskõikseks ei poliitikuid ega ka rahvast. Paljud represseeritud on tervise probleemidega ning nemad leiavad, et neil on õigus saada toetust, kuna kannatasid minevikus kommunistliku režiimi all. See pole aga kõigile meelepärane ja arutelud selle teema üle jätkuvad. Mis saab edasi ja kuidas see otsus mõjutab represseeritute elu Eestis?

Kaitseministeeriumi asekantsleri Susan Lilleväli sõnul soovib ministeerium, et iga neile antud euro läheks kaitsevõime tõstmiseks. “Ja me saame seda teha läbi võimearenduste ja läbi nende inimeste, kes kaitsevõimesse igapäevaselt peavad panustama,” sõnas Lilleväli.

Sellest kantuna allkirjastas kaitseminister Hanno Pevkur käskkirja, mille järgi toetab ministeerium näiteks ajateenistuse populariseerimist, NATO tutvustamist, kaitseväe veteranide mälestamist ja relvastatud vastupanu kajastavate filmide loomist.

“Käesolevast aastast represseeritute toetamine ei kuulu enam nende toetuste hulka,” ütles Lilleväli. Jutt on 90 000 eurost aastas, mida Eesti represseeritute abistamise fond on 150-euroste tervisetoetuste kaupa inimestele edasi andnud.

Represseeritute abistamise fond: ministeerium rikub kokkulepet

Fondi juhi Peep Varju sõnul on tervisetoetuse maksmise lõpetamine ebaseaduslik. “Oleme ühiselt koos kaitseministeeriumiga alates Eesti vabariigi taastamisest pannud käima Seli tervisekeskuse,” rääkis Varju. “Sellest tulenevalt ongi meil tähtajatu lepinguline suhe kaitseministeeriumiga, et kindel summa antakse kompensatsiooniks selle eest, et kaitseministeerium otsustas 2020. aastast muuta Seli tervisekeskus kinniseks, ainult kaitseväelastele mõeldud terviseasutuseks.”

Varju sõnul alustasid represseeritute ühingud tervisekeskuse loomist juba 1989. aastal. Raha saadi selleks peamiselt lääne partneritelt.

Üheksakümnendate keskel võttis kaitseministeerium keskuse pidamise enda õlule. Mõisahoone, kus tervisekeskus tegutses, anti 1995. aastal tagasi selle õigusjärgsele omanikule Eesti Punasele Ristile. Paar aastat hiljem sõlmis ministeerium Punase Ristiga 25-aastase kasutuslepingu, milles lubas, et teeb vana hoone korda.

“Ja 2006. aastal ostis kaitseministeerium selle mõisahoone kompleksi Eesti Punaselt Ristilt 8,6 miljoni krooni eest,” rääkis Lilleväli.

Nullindate alguses hakkasid Iraagist ja Afganistanist koju tulema esimesed taasiseseisvumisjärgsed sõjaveteranid. Alates 2015. aastast turgutatakse Selis ka haavata saanud Ukraina võitlejaid.

2020. aastal muudeti tervisekeskus kaitseväe allüksuseks ja sellest saati represseerituid sinna ei võeta.

Ministeerium: iga aasta sõlmiti uus leping

Toonase kaitseministri Jüri Luige määruse seletuskirjas teatas kaitseministeerium, et kokkuvõttes saavad represseeritud muudatusest kasu, sest Raplamaa metsade vahele jõudis taastusravile umbes 400 represseeritut aastas. 90 000 eurost jagus pärast halduskulude mahaarvamist 560 inimesele aastas.

“Toetus täidab oma eesmärki paremini, kuna muutub kättesaadavaks suuremale hulgale sihtrühmast,” seisab seletuskirjas.

Lilleväli rõhutas, et igal aastal sõlmiti ministeeriumi ja Eesti represseeritute abistamise fondi vahel eraldi toetusleping ehk mingit tähtajatut lepingut tegelikult ei ole.

“See toetus seni on tulenenud samuti ministri suunisest,” sõnas Lilleväli. “Tänaseks on ministri toetamiseesmärgid muutunud vastavalt meie ministeeriumi prioriteetidele.”

Varju tõdes, et paberil taolist tähtajatut lepingut tõesti ei ole, küll mäletab ta inimestevahelisi kokkuleppeid.

“Need noored ametnikud ei tea, kuidas neli-viis aastat tagasi koos kaitseministeeriumi kantslerina me ühiselt tegime selle tähtajatu lepingute süsteemi,” sõnas Varju. “Ja see peaks olema nendele täiesti kohustuslik.”

Toetuse maksmise pakkus kaitseministeerium ise välja

2019. aastast pärineb kaitseministeeriumi toonase asekantsleri Meelis Oidsalu kiri, milles ministeerium toetuse maksmise välja pakkus. Kirjast ilmneb, et Eesti represseeritute abistamise fond oli pakkunud ka võimalust jätta represseeritute toetamise kohustus justiitsministeeriumile.

“Kaitseministeerium kaalus ettepanekut, ent peab väga oluliseks represseeritute tervise toetamise jätkamist kaitse-eelarvest,” seisab kirjas, kus märgitakse korduvalt, et toetus võiks olla iga-aastane.

Varju meenutas, kui hea oli ühingu koostöö kaitseministeeriumiga ja kuidas sellele aitas kaasa toonane kaitseministeeriumi sotsiaalnõunik Andres Siplane, kelle nimi seisis ka 2019. aastal saadetud kirja juures. “Nüüd, kus teda enam seal ametis ei ole ja ka mõned teised on lahkunud, on meie vahekord [ministeeriumiga – toim.] muutunud täiesti ebanormaalseks,” märkis ta.

Lilleväli viitas, et otsuse juured on hoopis mujal. Ta meenutas, et kolm aastat tagasi algas Ukrainas täiemahuline sõda.

“Tänases julgeolekuolukorras, kus me oleme, on ka kaitseministeerium väga selgelt suunanud oma rahalised vahendid sõjalise võime tugevdamisele,” ütles Lilleväli.

Memento Liit: ühingud vajaks hoopis suuremaid tegevustoetusi

Lilleväli märkis, et represseeritud ei jää muudatuse pärast toetuseta. “Läbi sotsiaalkindlustusameti maksab riik iga aasta represseeritud isikutele või nendega võrdsustatud isikutele 292 eurot toetust,” sõnas Lilleväli ja lisas, et toetus kerkis läinud aastal 60 euro võrra. “Ja lisaks saab Eesti represseeritute abistamise fond läbi justiitsministeeriumi iga aasta 256 000 eurot tegevustoetust.”

Eesti Memento liidu juhatuse esimees Arnold Aljaste ütles, et senisest enam oleks vaja just tegevustoetusi, mis vaatamata hindade kallinemisele juba palju aastaid paigal püsivad.

“Kõige rohkem vajava need inimesed võimalust käia koos ja teha ühiselt asju. See on see, mis meid elus ja hinges hoiab,” rääkis Aljaste. “Sest ausalt öeldes, ega nendest inimestest keegi teine aru ei saagi.”

Represseerituid jääb iga aastaga vähemaks

Represseeritute hulka arvatakse Eestis genotsiidiohvrid ja küüditatud. Samuti need, keda okupatsioonirežiimid nende meelsuse tõttu karistasid, ja inimesed, kes saadeti asumisele selle tõttu, et nad ei täitnud okupantide seatud sõjaväekohustust. Represseerituteks loetakse ka inimesed, kes sündisid asumisel või kinnipidamiskohas, kuhu nende vanemad olid õigusvastaselt sunnitud.

Alates selle aasta algusest arvati nimekirja ka need represseeritute lapsed, kes sündisid viie aasta jooksul pärast vanema vabastamist ja need, kes sündisid hiljem, aga kelle vanematel polnud võimalik Eestisse naasta.

Represseeritutega võrdsustatud inimeste hulka arvatakse need, kes osalesid alates 1940. aasta 16. juunist Eesti iseseisvuse eest peetud relvastatud võitluses. Samuti inimesed, kes invaliidistusid Nõukogude relvajõududes, tingimusel, et nad ei võtnud ise osa repressioonidest Eesti territooriumil.

Represseerituteks loetakse ka tuumakatsetuste ohvrid ning inimesed, kes saadeti sunniviisiliselt Tšernobõli tuumakatastroofi piirkonda.

Aljaste sõnul on represseeritute ühingud mõelnud ka võimalusele oma pansionaat luua. Kuid see mõte on ajapikku katki jäänud. “Me saame lihtsalt otsa,” tõdes Aljaste. “See vajadus kaob kümmekonna aastaga ära, sest me kaotame oma liikmeid rohkem kui kümme protsenti aastas.”

Tervisetoetuse jagamine on ka tüli tekitanud

Ehkki ka Aljaste sõnul teeb tervisetoetusest ilma jäämine inimeste meele kibedaks, märkis ta, et toetus ei kukkunud kuigi hästi välja. Juhul kui kõik represseeritud oleks tervisetoetust taotlenud, jõudnuks viimaste kätte järg kümne aastaga.

“Kui algusaastatel oli ka tahtjaid vähe, sest informatsioon ei jõudnud kõigini, siis praegu on see olnud maakondlikele organisatsioonidele suhteliselt suur töö,” sõnas Aljaste. “Ja ka seda pahameelt oli palju, et miks keegi sai, miks keegi ilma jäi, miks vend sai ja õde ei saanud. Seda riidu ja kärinat jõudis vähemalt minu kõrvu iga nädal.”

Bürokraatia vähendamiseks võinuks Aljaste sõnul tervisetoetust jagada läbi sotsiaalministeeriumi nii, nagu praegu jagatakse represseeritute toetust. See tähendaks küll, et igale inimesele jaguks aastas pisut üle kümne euro.

Peep Varju Aljastega ei nõustu. Ta möönis, et tülisid ja pahandusi on olnud, kuid lisas, et üldjuhul läheb raha jagamine rahumeelselt. “Alati leidub neid pahatahtlike inimesi, kes ei suuda olla korrektsed ja kes ei arvesta teistega,” sõnas Varju. “Aga neid üksikuid tülitekitajaid ei maksa arvesse võtta. Tuleb hoolitseda sadade inimeste eest, kes on tagasihoidlikud ja korralikud ja kes väärivad seda toetust.”

Ka Varju sõnul on tervisetoetuse taotlejaid rohkem kui neid, kellele raha jätkub. “Meil oli suuline kokkulepe, et kui aasta jooksul jäävad taotlused rahuldamata, siis automaatselt need inimesed, kes on oma taotluse esitanud, saavad oma toetuse kätte järgmisel aastal,” rääkis Varju, kelle sõnul ootab praegu toetust 30 kuni 40 inimest. “Ja nüüd nad jäävad ilma toetuseta. Kas te ei arva, et see on õiguspärase ootuse printsiibi rikkumine,” küsis Varju.

Kaitseministri otsus lõpetada represseeritutele tervisetoetuse andmine on tekitanud palju vastukaja ning põhjustanud erinevaid arvamusi. Kuigi see võib tunduda karm otsus, tuleb mõista, et riigil on vahendeid ja ressursse jaotada mitmete erinevate probleemide lahendamiseks. Oluline on jätkata dialoogi ja otsida kompromisse, et tagada õiglane ja tasakaalustatud lähenemine kaitseministeeriumi tegevustes. Loodame, et kõik osapooled suudavad leida parima lahenduse ja jätkata koostööd Eesti ühiskonna heaolu tagamisel.