Peter Pedak: muutust on vaja, sest rahulolematus on suur | Eesti

2248896hd2a3t24

Tere tulemast, head inimesed! Täna räägime olulistest teemadest, mis puudutavad meie Eesti rahvast. Peter Pedak on selgelt öelnud, et muutust on hädasti vaja, kuna rahulolematus on tõusnud uuele tasemele. Tema sõnad peegeldavad paljude eestlaste muret ja pettumust hetkeolukorra suhtes. Kas me oleme rahul sellega, kuidas meie riiki juhitakse? Kas meil on piisavalt võimalusi oma hääl kuuldavaks teha? Need on küsimused, mis vajavad arutelu ja tegutsemist. Lähme sügavamale teemasse ja leidke koos lahendused meie ühisele tulevikule!

Räägime Eesti koolist ja Eesti haridusest kõige üldisemas mõttes. Sellest on viimastel nädalatel väga palju juttu olnud. Minu tütar läks eelmise aasta sügisel Tartu Ülikooli õpetajaks õppima. Kas ta tegi valesti?

Ta tegi igal juhul õige otsuse, sest tal on võimalik täita oma elu mõistliku sisuga. Ma arvan, et paljudel teistel elualadel võib tekkida küsimus, kas mu sõelaga veekandmisest on ka mingit kasu, aga õpetajal on ikkagi see mõte alati olemas.

Aga kui me vaatame õpetajate streigiga seotud tohutut arutelu, võiks isegi öelda vaidlust ühiskonnas, siis jääb mulje, et õpetajaamet ei olegi eriti väärt amet. Et kõik on seal justkui valesti, palgatingimused on viletsad, poliitikutel on ununenud lubadused, mis nad alles poolteist aastat tagasi õpetajate töötingimuste, koormuse ja palga kohta andsid. Kas mu tütar oleks võinud siiski valida midagi sellist, kus on tööl samuti tulemus, aga mis on lihtsam?

Süsteemis on kindlasti väga palju ebaõiglust ja ehk ka ebaratsionaalsust, aga võib-olla sellepärast oligi streik kasulik, et nüüd me räägime nendel teemadel rohkem ja on lootust, et midagi muudetakse.

Teie kui koolijuht ju streigis ei osalenud?

Jah, mina olin ju tööandja esindaja.

Just.

Ja ma ei ole ka õpetajate esindaja, vaid pean ühendama väga palju erinevaid huvisid, mis on õpilaste, lastevanemate, ühiskonna ja õpetajate vahel. Püüan leida parimat tasakaalu.

Te kindlasti suhtlesite streigi ajal ka teiste koolijuhtidega – milline oli koolijuhtide üldine hoiak või vaade streigile? Puhtinimlikult oli see kindlasti väga keeruline periood.

Kindlasti oli ta direktori jaoks tüütu sellepärast, et koolid pidid olema avatud. Tallinnas oli ju selline naljakas aktsioon, et kolm esimest streigipäeva maksti linna eelarvest kinni ja selle tingimus oli, et vähemalt algklassid saaksid kooli ja teistele oleks võib-olla korraldatud mingi asendustegevus.

Aga väga paljud koolijuhid on ju ise õpetajast välja kasvanud ja tunnevad ennast ka õpetajana. Kes ei tahaks oma valdkonda raha juurde –  seda me võime ju ükskõik kelle käest küsida.

Õpetajate streik oli ju ikkagi selgelt õpetajate enda üritus. Ükski koolijuht ei käinud õpetajatele rääkimas, et te nüüd streikige ja siis juhtub võib-olla tõesti see, et meil on kogu süsteemi jaoks rohkem vahendeid.

Jah, selles mõttes oli see õpetajate üritus, ametiühingu eestveetud üritus ja koolijuhid ei olnud tõesti osa sellest.

Aga ma arvan, et peaksime olema õpetajatele tänulikud, et nad ühiskonnas selle diskussiooni oma närvikuluga algatasid. Koolijuhid ei oleks saanud seda teha, meie ei oleks saanud streikida.

Tegelikult on ju streigi korraldamine õiguslikult väga piiratud võimalu – peab olema vaidlus töötingimuste üle. Ja sellepärast saigi palga alammäära teema võib-olla liiga palju tähelepanu. Igal põhjusel ei saa streiki välja kuulutada.

Streigi ajal jagunesid streigist rääkivad inimesed suuresti kaheks. Ühel pool enamik õpetajatest, koolijuhid ja loomulikult ametiühing, kes kõik minu meelest ütlesid üsna veenvalt ja selgelt, et streigi põhjus on konkreetselt õpetajatele antud palgatõusu lubaduse rikkumine. Ja teisel pool oli terve rida poliitikuid ja ametnikke, ka osa ajakirjandusest, kes ütlesid, et tegelikult on palgaküsimus väga hägune ja segane, ei saada täpselt aru, mida streigiga taotletakse, sest õpetajate mured on hoopis mujal – õpetajate mureks on koormus, karjäärimudel, alusharidus, kutseharidus ja koolivõrgu üldine iseloom. Kummal siis õigus oli? Mille üle see konkreetne streik käis?

Ametlikult käis ta raha pärast, lõpuks siis 17 euro pärast, aga sisuliselt ikkagi koormuse pärast, sest see on üle Eesti väga ebaõiglaselt jaotunud. Sama palka saavad suure ja väikese klassi õpetajad, algajad ning staažikad ja pädevad õpetajad, erinevate ainete õpetajad – selles tunnetatakse probleemi.

Kas ma saan õigesti aru, et kui Tallinna Prantsuse Lütseumi direktor tahaks maksta ühele väga heale, eeldatavalt ka staažikale, väga tugevale ja tulemuslikule õpetajale teistest näiteks 30 protsenti rohkem palka – võimalus, mis minul rahvusringhäälingus toimetuse juhina on –, siis teie seda teha ei saa?

Tegelikult saan. 20 protsenti alampalgast kõrgem summa, mis on arvestuslikult ette nähtud, on direktori jagada.

Aga koolis on väga palju reaalseid tööülesandeid, mida peab keegi tegema – näiteks klassi juhatamine. Kui ma klassijuhataja tasu ei maksaks, siis võiksin ma lihtsalt nii-öelda staaži või meisterlikkuse eest mõnele õpetajale rohkem palka maksta, aga siis jääks osa tööst tegemata.

Ehk selles palgamudelis ei ole arvestatud kõigega ega ole ka läbi räägitud, mida riik tegelikult koolilt tellib.

Õpetajad ja koolid võivad loomulikult koostada pika nimekirja ülesannetest, mida me kõik teeme, aga minister ja maksumaksja võivad selle peale öelda, et me ei ole seda tellinud.

Õpetajatöö on siis suures, paljude õpilaste ja suurte klassidega koolis ning näiteks poole väiksemas maakoolis koormuse mõttes väga erinev?

Jah, tahan rõhutada, et nii palju, kui ma olen oma kooli õpetajate ja ka teiste õpetajatega rääkinud, siis kõigile üldiselt meeldib tunni andmine. Neile meeldib tunniks ette valmistamine, sest see on loominguline tegevus.

Neile ei meeldi see, mis toimub pärast tundi ehk pikkade kirjalike tööde parandamine – kui klassis on 30 õpilast, kulub selleks terve nädalavahetus. See on õpetajatöö reaalsus.

Parandamine on isegi lihtsustatud väljend, see on ikkagi hindamine, kommenteerimine – tagasiside on moodne sõna selle kohta.

Muidugi võib rahvas vastu küsida, et mis juhtuks, kui neid töid enam ei tehtaks, aga aga me ei ole valmis selliseks riskiks, et jätaksime selle järeltegevuse, hindamise, tagasiside täiesti ära. Ja see ongi see, mis õpetajat just suurtes koolides suurte klasside puhul kurnab.

2248896hd2a3t24

Milline on täiskoormusega õpetaja keskmine palk Tallinnas?

Vot koormusarvestus on ka üks asi, mis oleks meelest õiglane riiklikult läbi rääkida. Kui õpetaja annab näiteks 21 või 22 tundi nädalas, on tema ametikoht 1,0, kui ta annab 28 või 32 tundi nädalas, on tema ametikohta endiselt 1,0.

Õpetajad loetakse justkui ametnikeks, kes täidavad ametikohta ja see, kui palju sa oma tööaja sees tegelikult tööd teed, võib olla väga erinev ning see ei kajastu arvestuses. Õige info ei jõua ministeeriumini, ammugi mitte valitsuse liikmeteni. See on ka üks teema, mis on praegu streigi käigus välja tulnud.

Süsteem muutus selliseks umbes 12 aastat tagasi, pärast eelmist suurt streiki, kui otsustati, et olgu, ärme enam riiklikult mitte midagi ette kirjuta, mitu tundi tuleb anda, ärme riiklikult enam ette kirjuta, et peab olema erinevus algajate ja vanemõpetajate, meisterõpetajate vahel. Anname koolidele lihtsalt mingi summa – 20 protsenti – ja vaadaku ise, kuidas seda jagavad.

See on see, mis on tekitanud praeguse olukorra ehk reaalne töö ja selle eest saadav tasu ei lange kokku.

Ühesõnaga, õpetaja võib teha kolmandiku võrra rohkem tunde ja saab sama palka, kui õpetaja, kes ei tee ning mingit muud erinevust ei pruugi seal üldse olla?

Ta saab rohkemate tundide eest rohkem raha, aga arvestuses loetakse see ikkagi täiskohaks. Selle kohta, mida tähendab täiskoht, ei ole mitte mitte mingit üldist.

Aga ta saab rohkem raha?

Ta saab rohkem raha ja sellepärast ongi näiteks Tallinnas õpetaja keskmine palk praegu 2400 eurot.

See on ju korralik palk isegi Tallinna mõistes.

Jah, aga mitu tundi ta selle eest annab – üle 30 tunni nädalas.

Pluss kõik need muud asjad?

Pluss kõik muud asjad: tundide ettevalmistamine, tööde parandamine ja lakkamatu suhtluskorrespondents. Sinna juurde võib nimetada kõikvõimalikke koosolekuid ja arenguvestlusi ning kooli õppekava koostamist. See nimekiri on pikk.

Olete te kunagi proovinud mõõta, milline see tegelik nädalakoormus kokku tuleb? See ei ole 40 tundi, nagu tööseadus ette näeb?

Seaduse järgi on õpetajal isegi ette nähtud 35 astronoomilist tundi tundi nädalas. Kui nad ise tunnetuslikult ütlevad, et 50-60 tundi kulub selleks igal juhul, siis ma usun neid.

Ka nüüd streigi ajal, kui meil olid töötajate koosolekud, käisin ma nendega kohtumas ja ütlesin, et ma möönan, et väga palju saab muuta kooli sees. Meil endil on võimalik teha ülesannete ümbervaatamist. Ja see töö tulebki nüüd ette võtta.

Loomulikult ei saa audiitorit panna hommikust õhtuni õpetajat jälgima ja vaadata, mida ta teeb kodus, kui palju tal kulub tegelikult aega õpilastega suhtlemisele ja tagasiside andmisele.

Ühesõnaga, õpetaja töökoormus võib tegelikult olla 50-60 tundi nädalas 2400-eurose palga juures?

Jah, seda ma julgen küll öelda, et see Tallinnas realistlik pilt.

Ehk enam-vähem suur osa ärkvel oldud oldud ajast kulub kooliasjadega tegelemise peale, eeldusel, et inimene tahab ka anda rohkem tunde, et ta ei taha piirduda alampalgaga, ta ei taha piirduda 1800 euroga.

Aga mis on need asjad, mille eest saab 1820-eurost alampalka?

See sisaldab üldjuhul 21 tundi nädalas ehk umbes neli õppetundi päevas.

Pluss ettevalmistus ja kodutööd. Ehk tal tuleb tegelikult ikkagi 40 tundi ilmselt täis.

Tal tuleb ikkagi rohkem ja see on aineti väga erinev.

Näiteks eesti keel ja matemaatika, riigieksamiained, pikkade mahukate kirjalike töödega ained või loodusained, ajalugu – seal on palju tegemist. Kui on võõrkeel – õpetajal on parandada näiteks sõnade töö – või võtame kehalise kasvatuse, tööõpetuse või kunsti, kus õpetaja kodus järeltegevusega üleüldse ei tegele, siis praeguse seisuga saavad nad sama palka.

See on asi, mis tekitab loomulikult väga palju pahameelt – kui me hakkame seda muutma ja reguleerima.

Kui rääkida Tallinnast või demograafiliselt paremas seisukorras Eesti linnadest ja omavalitsustest, siis kas õpetajate kõrgem palk kompenseerib kuidagi seda, et klassikomplektid on suuremad? Ma saan aru, et Tallinnas pole 30 õpilasega klassis mitte midagi üllatavat.

See on tavaline jah.

Aga kui me läheme Tallinnast sada või kakssada kilomeetrit eemale, võime vabalt leida gümnaasiumiklassi, kus on 10 õpilast?

Just

Ja siis on ka palk võib-olla natuke väiksem, aga lõpuks on 30 ja 10 kodutööl ikkagi märkimisväärne ajaline vahe.

Ta ei ole mujal väiksem, ta on mujal ka täpselt seesama palga alammäär. See 1820 sellest aastast kehtib nii Tallinnas kui ka maal.

Selleks, et Tallinna õpetaja saaks rohkem palka, peab ta õpetama veel rohkem õpilasi, peab ta endale võtma veel rohkem tunde.

See ei tundu inimlikult väga tehtav.

Ei ole tehtav ja mingis mõttes on see kapitalistliku ühiskonna paratamatus – kui inimene saab ennast surnuks töötada, kui ta saab rohkem teenida, siis ta seda ka teeb.

Loe rohkem:  Nurmsil sai nurgakivi mehitamata lennuvahendite väljaõppekeskus | Eesti

Aga selle üle vaidlus käibki, et õpetaja ei peaks seda nii palju tegema. Kuskil tuleb ju tunnetuslik piir, ütleme praeguses seisus näiteks see 2400 eurot – kui selle eest peaks andma 20 tundi nädalas, siis ma arvan, et väga paljud õpetajad ei ahnitseks enam rohkem tunde.

2248893h84fat24

Kas teie kui Tallinna Prantsuse Lütseumi direktor saate endale valida paremaid õpetajaid?

Lihtsalt töökuulutuse peale lootma jäädes on võib-olla üks kuni kolm kandidaati. Mitte mingit erilist valikut ei ole. Ka meil tähendab uue töötaja leidmine ikkagi suunatud pakkumisi.

Kuhu siis? Teisesse koolidesse?

Tuttavate tuttavatele ja teistesse koolidesse. Täiskohaga inimese leidmine on väga keeruline. Pigem on niimoodi, et üks inimene õpetab näiteks kolmes koolis ja seda aega ei pruugi isegi tulla, kui meil kõik täiskohaga inimesed ja nad on pidevalt ühe kooli käsutuses.

Ei pruugi kunagi tulla, olenemata palgatingimustest, rahastamisest, koolide täituvusest?

Ma arvan, et Tallinna suuruses linnas on see aeg vist möödas.

Kui võtta keskmine Tallinna gümnaasiumi direktor, siis kas ta võib oma kooli õpetajaid vaadates üldiselt olla selle seltskonnaga rahul, kes õpilasi harib või ütleks ta, et kui oleksid fantastilised ideaaltingimused, leiaks ta parema seltskonna?

No alati on võimalik parem.

Ütleme siis kaks korda parem.

Kaks korda parem ei ole võib-olla isegi võimalik. Statistika näitab, et kvalifitseerimata inimesi ehk inimesi, kellel ei ole kas ainepädevust või õpetajaharidust, on järjest rohkem ja ilmselt ka liiga palju.

Mul on üks loll küsimus – kas õpetajaharidus on tingimata vajalik?

Selle kohta on tehtud erinevaid uuringuid. Lugesin ühe Ameerika koroonaaegse meetme kohta, kus võeti ka ilma kvalifikatsioonita inimesed appi. Uuring kinnitas, et ega nad halvemini hakkama ei saanud. Kuid ma arvan, et ainepädevus on mingites küsimustes – näiteks loodusainetes – selline, ilma milleta ei saa.

Ja õpetajaharidus tähendab tänapäeval eelkõige psühholoogiat – kuidas saada hakkama kõikvõimalike eripäradega. Ma arvan, et selles küsimuses on tänapäevane haridus meie ülikoolides päris hea.

Kui vaadata näiteks mõne Prantsusmaa gümnaasiumi õpetajaid, nende hariduse kvaliteeti, millest teil on kindlasti ettekujutus, siis kuidas paistab sealsete õpetajate kvaliteet võrreldes Eestiga?

Eks nad täidavad oma riigi õppekava ja selline üldine tase ei ole loomulikult nii nõudlik. Prantsusmaal ei olegi võimalik kõikides koolides kõikidelt nii palju nõuda, sest sotsiaalmajanduslikud erinevused on juba kooliti väga-väga erinevad.

Konkurents seal loomulikult on. Aga ma ei ütleks, et see on mingi märgatavalt suurema pädevuse kaasa toonud.

Kas õpetaja sotsiaalne staatus, kas või sellises lihtsamas otsas nagu palk ja tööleping, on Prantsusmaal parem kui Eestis või umbes samaväärne.

Ta on ikkagi parem, ka töökorralduslikus mõttes – kui Prantsusmaal tööpäev lõppeb, ega siis õpetaja enam kooliasjadega ei tegele. Ja ka koolivaheaegadel, mida on neil rohkem kui meil – sügis- ja kevadvaheajad on neil meie ühe nädala asemel kaks nädalat –, on keelatud õpetajaid kooli kutsuda.

Aga meil on koolivaheajale tihtipeale planeeritud mingid täiendkoolitused. Olen oma koolis püüdnud viimasel ajal seda miinimumini viia, sest olen näinud, et inimesed on lihtsalt väsinud. Ehk püüan anda vaba aega nii palju kui võimalik.

Kas Eesti haridus tervikuna on hea? Tuttavate kogemuse põhjal, kes on vahetanud elukohta, liikunud välismaale ja tagasi, on tunne, et meil saab laps, kes kooli lõpetab, ikkagi väga-väga korraliku hariduse.

Jah, ma arvan, et üldharidus on meil hea ja see on tänu sellele, et me oleme ka püüdnud parimat. Me ei ole väga palju loobunud sellest, mis on meile ajaloos edu toonud – meil on endiselt selline entsüklopeediliste teadmiste taotlus, erinevalt näiteks anglo-ameerika riikidest, kus on mingid üldained, loodusained ja reaalained võib-olla kombineeritud üheks aineks ja sealjuures on hunnik valikuid.

Aga kui inimestele jääb väga palju valikut, siis jääb tal midagi sellest mitmekülgsusest saamata.

Ma arvan, et Eesti kooli tugevus on kindlasti mitmekülgsus ja ajutreening erinevates küsimustes. Pluss see, et baasoskusi – lugemine, kirjutamine – õpetame me endiselt väga hästi.

Me õpetame ka võõrkeeli ja matemaatikat väga hästi. Ja kui vaadata paljuräägitud PISA testide tulemusi, siis tundub, et oleks väga keeruline Eesti haridussüsteemi üldse paremaks muuta.

Neid PISA teste on ka parasjagu kritiseeritud ja öeldud, et need ei näitagi midagi.

See on väga huvitav. Kas nad näitavad siis midagi?

Näitavad ikka, selles mõttes, et ta on ju mõõdetav tulemus võrdluses teiste riikidega ja selles mõttes peaks ta andma meile rahulolu.

Olen mõelnud, kas poliitiliselt mõeldakse, et lagi on juba saavutatud ja ei olegi mõtet siia rohkem panustada.

Objektiivselt võibki ju mõelda, et meil on seal vaid mõned kohad võimalik veel kerkida? Loomulikult on võimalik ka teistest pikalt eest ära minna, aga see vist väga realistlik pole. Kuid et selline mõte võib poliitiku või ametniku peas tekkida, ei olegi ju väga vale?

Ei ole väga vale.

Kui me eelmisel aastal neid tulemusi ootasime, siis ma mõtlesin ka, et mõlemat pidi on mõnes mõttes hea – kui on head tulemused, siis see natukene rahustab ja julgustab, aga kui on halvad tulemused, siis võib-olla ka pingutatakse rohkem.

Olen nõus, et Eesti, üldse meie regiooni tugev haridustraditsioon on mingis mõttes natuke veider – mulle on tuttavad asjad, mida minu üheksandas klassis õppiv poeg praegu koolis teeb ehk mida mina tegin 35 aastat tagasi. Teistpidi on see väga hea, et on mingid asjad, mis on end ajas tõestanud ja töötavad.
Tundub, et need on rahvusvahelises võrdluses edukad, et traditsioon töötab nagu meie eest. Võib-olla peakski hoidma hariduskulu enam-vähem seal, kus ta on ja panustama haridussüsteemi enam-vähem nii, nagu me panustame, sest kõik on hästi, ärme midagi muuda.

See ongi see, millest on väga palju räägitud – ta on püsinud hea tänu meie praegustele õpetajatele, kes on suure kogemusega, aga nende keskmine vanus on küllaltki kõrge.

Mina lõpetasin täiesti tavalise Ida-Virumaa keskkooli 1989. aastal. Arvan, et ma sain sealt nõukogude okupatsiooni lõpuperioodil väga hea hariduse ning juba siis räägiti, ja ma ju ise ka nägin, et paljud õpetajad olid praktiliselt pensionieas. Räägiti, et meil on nii palju pensionieas õpetajaid, et ei tea, kust see järelkasv tuleb. Nüüd on 35 aastat mööda läinud ja ma arvan, et õpilasi on puudu, aga õpetajaid on ikkagi peale tulnud.

Ega nad ei lähe tänapäevalgi pensionile, see on ka tõsi.

Äkki see on meie haridussüsteemi omapära?

Kas ta nüüd meie omapära on, aga mida ma tunnetan, on see, et sellist töökust, mida ma näen õpetajatel, kes on viiekümnendates või kuuekümnendates eluaastates, seda ei pruugi tingimata olla praegustel kahekümneaastastel – seda teatavat ennastsalgavust.

Võib-olla mittetöökas inimene ei tahagi õpetajaks minna?

Oleks see nii. Lõppude lõpuks me siin fantaseerime.

Võin kõrvalepõikena oma eriala kohta öelda, et inimene, kes tahab lihtsasti läbi saada, ei lähe ka ajakirjanikuks tööle, kuna see on tihti tüütu ja ka mitte eriti töötunde lugev ning rahaliselt mitte just kõige toredam töö, aga näed – inimesed on siiski olemas, tehakse maailma mõistes päris korraliku ajakirjandust, millest mina järeldan, et ju siis on inimestel mingid muud põhjused ja nad tulevad, toimub mingi iseeneslik selektsioon.

Eks need muud põhjused on kindlasti olemas.

Tegin eelmise õppeaasta alguses õpetajate seas väikese uuringu, küsisin, miks nad hakkasid õpetajaks. Sealt tuli kaks suurt lugu: esiteks oli peres keegi õpetaja (ema, isa, vanaema, vanaisa), mis konkreetselt suunas inimest; teiseks õpiti mingit ainet ja tuli teha ka pedagoogiline praktika ehk inimene ei plaaninud õpetajaks hakata, aga sattus klassi ette ja meeldis.

Need kaks suurt lugu jäävad ka 21. sajandil kestma. Aga kui me ikkagi tahame oma lastele parimaid võimalikke inimesi ja me tahame, et sellesse ametisse oleks ka väike konkurents, siis on paratamatult vaja need rahastamisotsused teha ja ka töötingimused üle vaadata.

Oletame, et te ei ole koolijuht, vaid haridusministeeriumi kantsler, rahandusminister, haridusminister ja peaminister ühes isikus – selline diktaatori positsioon –, siis mida oleks meil võimalik järgmise kuue kuu jooksul juhtumas näha.

Me tahaksime järgmise kuue kuu jooksul õpetajate tunnikoormuse skeemi – mitu kontakttundi peab õpetajat tegema selleks, et oma alammäär kätte saada. Ja et oleks erinev jaotus sõltuvalt õpilaste arvust klassis. Me tahame staažitasu, sõltuvalt sellest, kas inimene on töötanud näiteks viis, 10 või 15 aastat ja mingil hetkel see jääks siis pidama.

Me tahame, et koolikorralduse põhimõtted oleks üle vaadatud piirkondlikult. Et Tallinn ei oleks võrreldav väiksemate kohtadega.

Mida see tähendab, et Tallinn ei oleks võrreldes väiksemate kohtadega? Et õpetaja peaks Tallinnas saama proportsionaalselt rohkem?

Ta peaks saama palka õpilaste arvu järgi klassis.

Aga see võib tähendada omakorda, et kuskil Viljandimaal hakkab õpetaja hoopis vähem palka saama.

Kellegi palka vähendada ju loomulikult ei saa. Aga järgmiste palgatõusude juures võib paratamatult juhtuda see, et osa õpetajatest, sealhulgas näiteks kvalifitseerimata õpetajaid, jääb samale palgatasemele, mis praegu ning nende, kes on kvalifitseeritud ja kes töötavad rohkema arvu õpilastega, palk tõuseb. See on järk-järguline protsess.

Sellest, et keegi võidab ja keegi kaotab, ei ole väga palju räägitud, aga ma kardan, et kui püüda süsteemi teha õiglasemaks, siis õiglasem süsteem ei ole võrdne. Nii see kahjuks on.

Eestis on juba praegu olukord, kus Ida-Virumaa õpetajad saavad kolmandiku võrra rohkem palka kui nende kolleegid näiteks Haapsalus, Kuressaares või ka Tallinnas. Selle üks positiivne tulemus on, et Ida-Virumaal on märkimisväärselt leevenenud eestikeelsete õpetajate puudus, mis on seal aastakümneid olnud.
Uued riigigümnaasiumid on loodetavasti saanud juurde andekaid ja tublisid õpetajaid.

Aga teisest küljest on näiteks Tallinna, aga eriti Rakvere ja võib-olla ka Tartu koolid oma õpetajaid kaotanud, sest põhimõtteliselt on ju võimalik teha Eesti-siseselt pendelrännet või lausa kolida Jõhvi ja saada lihtsalt kolmandiku võrra rohkem palka sama koormuse ja sama töö eest.

Küllap seda on juhtunud, ma ei ole päris korrektseid andmeid näinud, lihtsalt kuulmise põhjal tean ka seda, et on väga palju Ida-Virumaa inimesi, kes on teinud mingit teist tööd ja läinud nüüd kooli, sest miks nad peaksid jääma näiteks raamatukoguhoidjaks, kui nad saavad õpetajana poolteist korda rohkem palka.

Arvan, et poliitiliselt oli see igal juhul õige otsus, sellepärast et eestikeelsele haridusele üleminek oli viimaste aastakümnete kõige olulisem küsimus üleüldse.

Mis ma aga veel ütlen – sel aastal, kui meil on nii rasked teemad nagu seesama Vene koolide muutmine eestikeelseks ja õpetajate palga, karjääri ja töötingimuste ülevaatamine, siis peaks haridusministeerium tõmbama kõikidele muudele asjadele veidi pidurit. Et need muud küsimused jäägu tahaplaanile, las keskendutakse sellele.

Loe rohkem:  Narvas tähistasid õigeusklikud Kristuse ristimispüha talisuplusega | Eesti

Kui me diferentseerime õpetajate palgad ära, oletatavasti millalgi selline hetk tuleb, kas siis sarnaselt sellele, mida me oleme Ida-Virumaa puhul näinud, ei või juhtuda, et Viljandimaalt tulevad õpetajad omakorda ära Tallinnasse, kuna rohkem raha on ikkagi rohkem raha, mis siis, et Tallinnas on mõnevõrra kallim elada?

No see on see risk.

Aga meil on ühtluskool.

Jah.

Me peame andma õpilasele, kes läheb kooli Abja-Paluojas samasuguse võimaluse, nagu õpilasele, kes läheb kooli Tallinna kesklinnas.

Loomulikult tuleb maapiirkonnas elades arvestada, et sinna on raskem töötajaid saada ja selles mõttes võiks olla justkui palk suurem.

Et justkui vastupidi võiks olla jah?

Aga see tekitab ka omavalitsuste jaoks omakorda raskusi – ka nemad näevad, et õpetaja palk on võrreldes teiste valla töötajatega jälle väga suur.

Loomulikult sellised kaalutlused toimuvad, aga lõpuks tulebki otsustada võib-olla maailmavaateliselt ja mõnel juhul ka lõplikke tagajärgi ette nägemata.

2248890h2f73t24

Kas Eestis on praegu üldse ühtluskool olemas? Kui me võrdleme mõnd väikelinna gümnaasiumi, Tallinna kesklinna gümnaasiumi ja mõnda suurt riigigümnaasiumi, mis on nüüd uuena asutatud, siis kas see haridus, mis sealt saadakse, on suures plaanis sama?

PISA testi tulemused näitavad, et üldiselt on see vahe Eestis võrreldes teiste riikidega väike, sõltuvalt asukohast ja sotsiaal-majanduslikust taustast, ainuke erinevus on vene ja eesti koolid, vene koolides on oluliselt kehvemad tulemused.

Selle me nüüd loodetavasti lõpetame ära. Aga see, et meil on nii väike erinevus väiksemate kohtade ja suurlinna koolide vahel on ju suur väärtus? Või ma saan valesti aru?

See on kindlasti väärtus.

Seda peaks ju hoidma, isegi arendama? Lõppkokkuvõttes võib maailmavaateliselt tõesti öelda, et kogu elu peaks koonduma Tallinnasse, aga samas võib muidugi ka öelda, et me peame tegema pingutusi selleks, et kõik teised piirkonnad peale Tallinna oleksid ka elamisväärsed. Kas me liigume praegu selles suunas, et ühtluskool säilib või tõesti selles suunas, et ta kaob pisitasa ära?

Teate, võib-olla on see lõpuks küsimus nendele väiksemate kohtade õpetajatele. Et kui nemad võrdlevad ennast näiteks suure kooli suure klassi õpetajaga, kas nad mõistavad, et suures klassis õpetamine on töömahukam ja raskem või jäävad nad selle juurde, et igas töös on omad raskused.

Tulles tagasi oma kogemuse juurde, siis ma sain keskhariduse ühest Ida-Virumaa väikesest keskkoolist, mis, muide, läheb kahe aasta pärast sulgemisele, lugesin üleeile ajalehest. Vaadates klassi 30 aasta kokkutulekul oma klassikaaslasi, ka iseend hinnates, pean tagantjärele ütlema, et see haridus, mis me sealt saime oli tollal väga-väga hea, võrreldav Tallinna tollase 7. Keskkooliga või muu taolisega. Tundub, et tänagi võib väga paljudest väikestest kohtadest saada päris hea hariduse. Kuid kui me hakkame neid asju diferentseerima, siis kas see ei too kaasa seda, et võimalus kuskil Kiviõlis või Abja-Paluojas 2027. aastal heasse kooli minna kaob ära?

Ega ta ära ikka ei kao, inimesed on ju ka praegu jäänud sinna mingitel, ma arvan oma eraelulistel põhjustel. Nad on tahtnud töötada väikestes piirkondades.

Tulemused on väikeses koolis suhteliselt head ka selletõttu, et õpetaja saab õpilastele palju rohkem tähelepanu pöörata. Kui tal on klassis tõesti 10 õpilast, siis tal ei olegi väga vaja teha mingeid pikemaid kirjalikke töid, sest ta saab juba tunnis väga palju infot kätte.

Kuid linnas, nagu ka üks meie kooli õpetaja on öelnud, toimub suhtlus paraku sageli kirja teel – 30 õpilast kirjutab midagi ja õpetaja kirjutab vastu.

Jättes kõrvale õpetajad ja mõeldes õpilaste heaolule, siis see, mis tagab tegelikult õpilase jaoks kvaliteedi, on see, kui palju tähelepanu ta saab õpetajalt. Ja kui see jääb suurtes koolides nõrgemaks, siis me peame õpilase huvide peale ka mõtlema.

Olen haridusega tegelevatelt inimestelt tahtnud kogu aeg küsida, ja tegelikult ajakirjanikuna ka küsinud, aga pole kunagi saanud arusaadavat vastust sellele, miks on meil nii, et seatusesse on vist kirjutatud klassikomplekti maksimumsuuruseks 26…

24.

24 lausa, vabandust. Samas läheme me Tallinnas ja Tartus kooli ja näeme seal 30 õpilasega klasse. Miks see nii on?

Tallinnas ei ole pärast iseseisvuse taastamist munitsipaalkoole juurde ehitatud.

Aga nüüd on tehtud hulk riigigümnaasiume.

Jah. Asja mõte ongi ju see, et riigigümnaasiumid võtaksid ära munitsipaalgümnaasiumide osa ja munitsipaalkoolides saaks selle võrra olla rohkem kohti põhikooli õpilaste jaoks.

Munitsipaalkoolide gümnaasiumiosi ei ole hakatud sunniviisiliselt sulgema, vaid see käib kuidagi vaikselt, natukene nende koolide enda soovil ja eks mingil määral paneb ka turg paika, kui palju sinna gümnaasiumiosasse kandideeritakse. Nii palju gümnaasiumikohti järgmistel aastatel enam kindlasti ei ole.

Mis tähendab seda, et 30-kohalised klassikomplektid ju säilivad?

On võimalik, et koolid võtavad edaspidi vastu vähem õpilasi.

Sain eelmisel suvel tuttavatelt ja ka ajakirjanduse põhjal kokku sellise pildi, et ka mõned päris tuntud Tallinna koolid, kes ei saanud nii palju avaldusi, kui näiteks aasta või kaks varem, ei teinud kolme 30 kohaga klassikomplekti, vaid kaks 30 kohaga. Neil oli küll vähem õpilasi, aga nad tegid vähema arvu klasse, et õpilaste arv klassis püsis endiselt väga kõrge.

Gümnaasiumis on klassid olnud muidugi alati suuremad, gümnaasiumis ei ole seda 24 piiri, nad on 30 kuni 38 kohaga.

See kõlab ju täiesti kohutavalt.

See on igal juhul väga palju, nõus. Aga kuna raha jagatakse ka õpilaste arvu järgi, siis siin on väga palju kombineerimist – tahad rohkem õpilasi, saad rohkem raha ning saad õpetajatele rohkem palka maksta. See on see, kuidas koolijuhid mõtlevad.

Pluss kuna Tallinnas on õpilaskohti kogu aeg olnud juurde vaja, sest linnastumine kestab endiselt ning juurde on tulnud ka ukrainlased. Ehk see pilt ei ole vähenenud.

Jäi kõlama, et kool saab ikkagi õpilase järgi raha.

Haridusministeerium, kõlab täiesti uskumatult, on palganud lisaks kümnetele ametnikele, kes kahes linnas töötavad, endise haridusministri, väga võimeka inimese Jaak Aaviksoo, kes otsib ja on loodetavasti leidnud haridusministeeriumi süsteemist raha, mis ei ole kõige otstarbekamalt kasutatud.

Kui jätame selle veidruse kõrvale, et ametnike kõrvale on vaja palgata tark inimene raha otsima, siis kuidas te koolijuhina vaatate, kus Eesti haridussüsteemis ei ole raha piisavalt hästi rakendatud või on valesti rakendatud?

Sellest on ka räägitud, et investeeringuteks on haridusrahast kulunud 60 ja tööjõukuludeks 40 protsenti. Teistes riikides on see suhe kas vastupidi või vähemalt 50-50.

Ehk ikkagi ehitamine, mingite digivahenditega klasside täitmine – see, kas meil on klassis digitahvlid vanade kriidiga tahvlite asemel ei anna ju mingit kvaliteedihüpet. Et investeeringud on seda tähendanud. Muidugi lähevad investeeringute hulka ka näiteks ventilatsiooniehitused ja kõikvõimalikud rohepöörded, aga eks sellest on hariduses ja kultuuris ju palju räägitud, kas me peaksime rohkem raha kulutama inimeste või hoonete peale.

Kui meil on õpetajatega järjest kasvav mure, siis vastus saab olla see, et teeme mõneks aastaks nendest ehitamistest ja varustamistest pausi ja suuname selle raha tõesti õpetajatele.

Olen viimase paari-kolme aasta jooksul külastanud päris mitmeid uusi riigigümnaasiume – Saaremaal, Ida-Virumaal, Tallinnas – ja need hooned on tõesti muljetavaldavad. Kui ma seal käisin, siis ma polnud tuttav Jaak Aaviksoo ja nüüd teie poolt sõnastatud kulu ja investeeringu jaotusega ning tundus, et see on väga tore, et gümnaasiumiõpilased saavad teadmisi omandada ruumides ja keskkonnas, mis näeb kohati välja nagu Silicon Valley suure kontserni peakontor. Ma ei suutnud näha, et see on kuidagi väga halb, vastupidi, tundus, et oleme tähtsustanud ja väärtustanud haridust. Selgub, et see on eksitus.

Nad on tõesti väga ilusad ja luksuslikud hooned ning ma arvan, et eks nad on õppesisule ka võib-olla natukene kaasa andnud, vähemalt inspiratsiooni mõttes.

Aga teate, need on ju alati valikute küsimused – ükskõik, millest me siin räägime, siis võib selle kohta tuua teise vaate.

Kuid lõpuks on vaja milleski kokku leppida. Minu lootus on, et see läbirääkimiste protsess, mis pikaajaliseks hariduskokkuleppeks tehakse, oleks hästi juhitud. Kui seda juhib haridus- ja teadusminister, siis kuulates ära kõik erinevad argumendid, on ikkagi vaja midagi muuta, sellepärast et rahulolematus on suur.

Kas hariduses on mõni koht veel peale kinnisvara ja nii-öelda infrastruktuuri, kus see raha kinni on?

Ilmselt nii suurtes mastaapides ei ole. Pole mõtet isegi rääkida aasta õpetaja gala korraldamisest ja elutöö preemiast 65 tuhat eurot.

See tõesti väga palju abi ei anna.

Et sellistest väikestest kohtadest ei ole kunagi mõtet raha otsida.

Kas Eesti koolivõrgu optimeerimine tundub teile mõistlik? Ühiskonnas on väga suur vaidlus püsti – suletakse väikseid gümnaasiume ja põhikoole. Kusjuures olgem ausad, haridusminister käib väikse põhikooli juures ja ütleb, et meil on toetusmeede, et seda põhikooli lahti hoida ning läheb siis riigi teise otsa väikese gümnaasiumi juurde ja ütleb, et paneme selle kooli kinni. Mis siis, et see on minu endine kool, eks ole. See ei tundu väga loogiline, samas see ilmselt mingisuguse kokkuhoiu annaks, kui koolivõrk oleks väiksem.

Jah, kuigi see raha ei lähe otse õpetajate palkadeks, väikeste koolide ülalpidamine on omavalitsuste kuulu ja see raha jääb sellisel juhul neile mingi muu asja jaoks. Et otsest seost ei ole. Kaudne seos mingil määral on – õpetajate arvestuslikke ametikohti jääb siis ikkagi vähemaks, kui kuskil mujal on ühes klassis rohkem lapsi.

Aga ilmselt on paratamatu, et selline korrastamine ehk sulgemine ikkagi siin-seal toimub.

Küsin lihtsalt huvi pärast, kas teie jätaksite hariduse üle otsustajana väikesed, 20-30-40 õpilasega põhikoolid lahti või ütleksite, et pole hullu, paneme koolibussi käima ja lapsed sõidavad suuremasse, võimalik, et paremat haridust andvasse kooli kuskil lähedases tõmbekeskuses.

Mulle tundub, et see praegu välja pakutud variant, et kuni kuueklassilised koolid säilivad kodu lähedal, on optimaalne – nemad peaksid igal juhul jääma.
Aga sealt edasi progümnaasiumid, seitsmes kuni üheksas klass, gümnaasiumidest rääkimata, saaksid ikkagi olla pigem suuremates keskustes.

2248875h7e64t24

“Reedene intervjuu” on Vikerraadio eetris reedeti kell 14.05.

Kokkuvõttes võime öelda, et Peter Pedaki seisukohad on olulised ja pakuvad huvitavaid vaatenurki Eesti ühiskonna hetkeolukorrale. Rahulolematuse suurenemisele on vaja tähelepanu pöörata ning võtta meetmeid, et olukorda parandada. Pedak tõi välja mitmeid valupunkte, mis vajavad lahendamist ning tema sõnum on oluline kogu ühiskonnale. On selge, et muutus on vältimatu ning peame leidma viise, kuidas luua parem tulevik kõigile eestimaalastele. Pedaki sõnum peaks inspireerima inimesi kaasa mõtlema ja tegutsema, et saavutada positiivseid muutusi Eesti ühiskonnas.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga