Ivo Pilving: kohus ei tohi muutuda parlamendi teiseks kojaks | Arvamus

Ivo Pilving, a prominent Estonian political commentator and journalist, has raised a critical voice against the notion of the court becoming a second chamber of parliament. In his thought-provoking opinion piece, Pilving emphasizes the importance of maintaining the essential separation of powers in a democratic society. As he eloquently argues, the judiciary must serve as an independent and impartial institution, free from political influence. His insights shed light on the challenges facing Estonia’s legal system and provoke a necessary discussion on the role of the court in upholding the rule of law.

Riigikohus jättis veebruari keskel läbi vaatamata opositsioonisaadikute kolmanda kaebuse nn obstruktsioonitõrje meetmete peale. Sedapuhku olid kohtulaual riigikogu otsused Ukrainale rahalise abi andmiseks.

Kaebajad heitsid parlamendienamusele ette arvukate muudatusettepanekute ignoreerimist. Riigikohus selgitas, et seadus ei anna rahvaesindajatele õigust säärases küsimuses kohtuvaidluse käivitamiseks. On siin tegemist auguga meie põhiseaduse kaitsmisel või lausa parlamentaarse demokraatia viimsepäevaga?

Ei kummagagi. Eesti põhiseaduse järelevalve on rahvusvahelises võrdluses niigi pigem jõuline. See tasakaalustab riigikogu enamust küllaldaselt.

Näiteks said opositsioonisaadikud koroonaajal vaidlustada riigikogu suunamist kaugtööle. 2023. aastal vaatas kohus sisuliselt läbi kaebused arupärimistele vastamise venimise ja eelnõude üleandmise takistamise peale.

Riigikogu liige ei pea aga saama parlamendi tööorganeid kohtusse kaevata nende mistahes näpuliigutuste eest. See muudaks parlamentaarse punnseisu kohtulikuks punnseisuks. Oleks see parem, kui lisaks riigikogule ujutataks ka kohus üle lugematute muudatusettepanekute ja muu protseduurikaga? Päris töö inimeste tegelike õiguste kaitsel jääks tegemata, sest ka kohtute ressurss vaesel ajal pigem kahaneb kui kasvab.

Ma ei toeta ka vandeadvokaat Jüri Raidla tehtud ettepanekut anda opositsioonile õigus vaidlustada vastu võetud seadusi. Riigikogu ei ole nii lootusetult haige, et peaksime tema ülesanded hakkama teiste institutsioonide vahel laiale jagama. Selle tagajärjel võib praegune parlamentaarne riik moonduda kohturiigiks.

Kui kõik vähegi kirglikumad eelnõud peaks pälvima põhiseaduskohtu heakskiidu, kujuneks sellest sisuliselt parlamendi teine koda. Siis tekib üsna varsti soov hakata põhiseaduskohut mehitama pigem ustavate parteisõdurite kui professionaalsete kohtunikega. Nii on see paraku juhtunud mitmel pool maailmas.

Mingit lisaväärtust õigusrahu, leppimise või rahvusliku ühtsuse näol kaebedemokraatiast ei sünniks. Kui kõrge lävendiga (nt kolmandik riigikogu liikmetest) suudetaks tõepoolest maandada riigikohtu vaidlustesse uputamise risk, siis ei saaks pakutud kaebevõimalus ka kuigi tulemuslikult toimida auru väljalaskmise ventiilina.

Ukraina abi juhtum tõestas tas, et polariseerunud õhustikus tehtud kohtulahend ei veena kaotanud poolt vähimalgi määral – eks ikka on ju kohus poliitiliselt aktivistlik ning vajab justiitsreformi kui mitte vangi heitmist.

Kiusamist ega vaakumit ei ole

“Rahvas on oma esindajatele andnud mandaadi seaduseelnõude ja oluliste riigielu küsimuste läbiarutamiseks ning hääletamiseks.”

Suletud kohtuuks ei ole riigikogu liikmete ahistamine ega diskrimineerimine. Nii on see kõigi riiklike otsustuskogude puhul. Ka minister ei saa halduskohtus vaidlustada valitsuse määruseid ja korraldusi ainult selle pärast, et ta on valitsuse liige. Ei saa ka eriarvamusele jäänud kohtunik kaevata edasi kolleegide enamuse tehtud otsust. Rahvas on oma esindajatele andnud mandaadi seaduseelnõude ja oluliste riigielu küsimuste läbiarutamiseks ning hääletamiseks, mitte nende üle kohtulahingute pidamiseks.

Põhiseadus ega ükski rahvusvaheline standard ei nõua, et parlamendi liikmetel peaks tavakodanikega võrreldes olema privilegeeritum juurdepääs õigusemõistmisele. Põhiseadus on üle 30 aasta taganud kohtusse pöördumise võimaluse riigivõimuaktide vastu isikliku asjassepuutuvuse, mitte poliitilise ametikoha järgi.

Niisuguse asjaomasusega on tegu, kui ohustatakse kellegi elu, tervist, omandit, väärikust, eraelu, vabadust või mistahes muud isiklikku õigust. Ukrainale rahalise abi andmine ei saa kuidagi riigikogu liikme isiklikke õigusi kahjustada. Abistamisse panustab terve riik koos, vahendid selleks ei tule ühegi parlamendisaadiku isiklikust taskust.

Ametikohajärgse initsiatiiviõiguse annab põhiseadus seaduste puhul presidendile ja õiguskantslerile. Neil pole aga hääleõigust seaduse vastuvõtmisel. Nõnda saavad nad “vorstiteo” võimalikke puudusi hinnata sõltumatult positsioonilt.

Nii eelnõude kergekäeline sidumine usaldushääletusega kui ka opositsiooni muudatusettepanekute põhjendamatu kõrvaleheitmine võivad olla piisavad põhjused põhiseaduslikkuse järelevalve käivitamiseks. Juba pensionireformi asjas hoiatas riigikohus, et liiga jõuline obstruktsioonitõrje võib muuta seaduse põhiseadusvastaseks.

Lisaks presidendile ja õiguskantslerile võib põhiseaduskontrolli käivitada iga kohus, kes peaks muidu kohaldama puudulikus menetluses vastu võetud seadust. Muuhulgas võib parlamentaarse debati madal kvaliteet saada seaduse jaoks saatuslikuks Euroopa Inimõiguste Kohtus. Ei praegusel ega ühelgi tulevasel valitsuskoalitsioonil ei maksa seepärast riigikohtu hiljutisest määrusest liialt innustuda ja hakata muudatusettepanekuid valimatult kõrvale heitma.

Kohus ei kaitse põhiseaduse rikkumist

Ekslik on arusaam, et obstruktsioon selle igasuguses vormis on riigikogu liikme püha ja puutumatu põhiseaduslik õigus. Nii põhiseadus (§ 19) kui ka inimõiguste konventsioon (art 17) keelavad ühemõtteliselt õiguste kuritarvitamise. Igaüks peab oma õiguste kasutamisel arvestama teiste inimeste õigusi. Kui isegi eraisiku põhiõiguste kuritarvitamine on selgelt keelatud, siis veelgi vähem saab õigustada riigivõimuorgani liikmete ametivolituste kuritarvitamist.

Jüri Raidla on igati asjakohaselt eristanud eelnõu- ja parlamendiobstruktsiooni. Paari unetut ööd seoses vastuseisuga üksikule kindlale seadusele tuleb koalitsioonil taluda. See on ebamugav, aga mõõdukas tasakaalumeede, et tõmmata ühiskonna tähelepanu riigikogus arutatavale küsimusele ja survestada enamust läbirääkimisteks.

Teisel juhul aga on tegemist riigi kõige olulisema põhiseadusliku institutsiooni töö süsteemse takistamisega. Sellega rünnatakse vaba ja demokraatlikku põhikorda ennast. Parlamendi töö süsteemne ja lausaline seiskamine ei saa kuidagi olla kohtus kaitstav hüve. Demokraatlikult valitud parlamenti ei tohi vaikima sundida ja “arenema saata” ei pettunud valitsus ega opositsioon.

“Lämmatav obstruktsioon pole kunagi olnud lubatav, seda pole lihtsalt siiani mullusega samaväärses mahus viljeletud.”

Pole arusaadavat loogikat mõttekäigul, et obstruktsiooni põhiseadusvastaste vormide välistamisele peab lohutuseks tingimata järgnema opositsiooni võimalus pidada kaevikusõda edasi riigikohtus. Lämmatav obstruktsioon pole kunagi olnud lubatav, seda pole lihtsalt siiani mullusega samaväärses mahus viljeletud.

Mõistagi oleks kasulik riigikogu kodukorras hea ja kurja obstruktsiooni vahe selgemini esile tuua. Teisalt ei saa riigikogu juhataja ega komisjonide esimeeste tööriistakataloogid olla iial täiuslikud. Samuti oleks laiapindse toetuse leidmine kodukorra muudatustele lähiajal suur ime.

Riigikogul tuleb jääda toimima ka siis, kui reegleid iga mõeldava ja mõeldamatu viguriga toimetulekuks pole osatud või patiseisu tõttu suudetud eelnevalt kehtestada. Tuginemine üldisele enesekorraldusõigusele on seepärast ilmselt ka tulevikus paratamatu.

Pole olemas mustvalget piiri, kus lõppeb mõõdukas obstruktsioon ja algab kuritarvitus. Muudatusettepanekute puhul tuleb seda hinnata, vaadeldes ettepanekute arvu, sisu ja konteksti. Kui anda nende ükshaaval selekteerimise õigus vahetu kaebemenetluse kaudu kohtule, kistaks kohus väga sügavale parteipoliitikasse. Filtreerimisega peavad parlamendi allorganid ise toime tulema, see on ka rahvusvaheliselt aktsepteeritud lahendus. Enamuse eelisseisundi kuritarvituse hoiavad piisavalt ära ülal kirjeldatud mehhanismid, mille kaudu võib ebakohaselt menetletud seadus siiski jõuda riigikohtu kui põhiseaduskohtu ette.

Kokkuvõttes on Ivo Pilvingu seisukoht, et kohus ei tohiks muutuda parlamendi teiseks kojaks, äärmiselt oluline. Ta rõhutab, et justiitsorganid peaksid olema sõltumatud ja oma otsuseid langetama vastavalt seadustele, mitte poliitilistel kaalutlustel. Pilvingu seisukoht on oluline, et tagada õigusriigi põhimõtte järgimine ning tagada, et kõik kodanikud saaksid õiglast kohtlemist ja õiglust. See on oluline samm Eesti õigussüsteemi arengus ja demokraatia tugevdamises.