Irja Lutsar: järjekorrad ortodontide juurde pole paratamatud | Arvamus

Tere tulemast Eestisse! Irja Lutsar on tunnustatud Eesti arst ja teadlane, kes on võtnud sõna ortodontide järjekordade küsimuses. Tema seisukoht on selge – pikad järjekorrad ortodontide juurde ei tohiks olla paratamatud. See arvamusartikkel on oluline samm avaliku arvamuse kujundamisel tervishoiusüsteemi korralduse teemal. Lutsar annab oma vaadete kaudu selgelt mõista, et tervishoiusüsteemis on vaja muutusi ning patsientide vajadused peavad saama adekvaatset ja õigeaegset abi. Olgu see arvamusartikkelks inspiratsiooniks tervishoiusüsteemi arendamisel Eestis.

Lood pikkadest järjekordadest ortodondi vastuvõtule ei taha sotsiaal- ega ka tavameedias kuidagi vaibuda ning probleem tundub kohati lahendamatuna. Tegelikult on siiani vajaka jäänud kas tegutsemistahtest või -võimest, kirjutab Irja Lutsar.

Enamikul juhtudest pole ortodontia terviseprobleem. Suur osa inimestest, kes seda teenust tarbivad, vajavad seda esteetilistel kaalutlustel, kuid kes ei tahaks, et tema või tema lapse hambad nagu oreliviled reas oleksid ja kauni naeratuse tagaksid. Siiski on ka lapsi, kes põevad haigusi, mille puhul on ortodontiline ravi hädavajalik. Arsti vastuvõtule ei pääse aga ei üks ega teine.

Tavaloogika ütleb, et kui järjekorrad ulatuvad aastatesse ning teenust pakkuvate arstide palgad torkavad teiste arstide palkade hulgas suurusega silma, on ilmselt puudus teenuse osutajatest.

Ortodontia on hambaarstide alameriala. Andmetele toetudes hambaarstide puudust Eestis ei ole. Nende suhtarvult oleme Euroopa riikide hulgas kuuendal kohal (1/1000 elaniku kohta Eestis vs 0,8/1000 Euroopa keskmine). Seega pole hambaarstide väljaõpet tarvis suurendada.

Hoopis segasem on lugu ortodontidega. Maailma Terviseorganisatsioon soovitab suhtarvuks 1/25 000 elaniku kohta, millele Eesti olukord ka vastab. Meil on veidi üle 60 ortodondi. Jaanuaris 2023 toimunud riigikogu sotsiaalkomisjoni istungil pakuti aga suhtarvuks 1/12 000. Selle vajaduses väljendasid eksperdid kahtlust, et kas Eestis on vaja nii palju residentuuri lõpetanud ortodonte.

“Arstid õpivad juurde uusi oskusi ja on võimelised osutama teenuseid, mis varem olid vaid kitsa ringi spetsialistide pärusmaa.”

Vaieldakse ka teemal, kas peaks kõiki ortodontilisi teenuseid tingimata pakkuma residentuuri lõpetanud spetsialist või võiks mõningaid protseduure teha ka vastava väljaõppe saanud hambaarstid. Elukestev õpe ja uute oskuste omandamine on meditsiinis üsna levinud. Arstid õpivad juurde uusi oskusi ja on võimelised osutama teenuseid, mis varem olid vaid kitsa ringi spetsialistide pärusmaa.

Nagu ülal mainitud, arutas ortodontilise abi kättesaadavust eelmise riigikogu koosseisu sotsiaalkomisjon 24. jaanuaril 2023 koos sotsiaalministeeriumi, tervisekassa ja eriala ekspertidega. Koosolekul oli põhjalik diskussioon ning tõdeti, et probleem on olemas. Pakuti välja mitmeid lahendusi teenuse kättesaadavuse parandamiseks, nagu näiteks hambaarstide täiendused või mikrokraadide programmid ortodontia alal või analüüs, saamaks aru, miks järjekorrad nii pikad on, ning üleriikliku digiregistratuuri vajadus.

Aasta on möödunud, kuid midagi muutunud pole, ortodontide juurde on järjekorrad endiselt pikad, hambaarstid ei saa endiselt ortodontilisi teenuseid osutada, kuna neil puudub vastav väljaõpe ning digiregistratuuriga liituma kedagi sundida ei saa.

Sotsiaalkomisjonis välja pakutud ortodontia täienduskoolitust või mikrokraadi programme Tartu Ülikoolis avalike andmete põhjal 2023/2024 aastal ei pakuta. Kuna ametnike ja ekspertide esinemistest selgub, et just vastava väljaõppega spetsialistide puudus on peamine probleem, siis suure tõenäosusega pole olukorra paranemist ka lähitulevikus oodata.

Eelnev viitab olukorrale, kus probleem on teada ja ka lahendused sellele on välja pakutud. Edasised arutelud vaevalt et olulist informatsiooni lisavad või olukorda parandavad. Vajaka on siiani jäänud kas tegutsemistahtest või -võimest. Koheselt tuleks ja ilmselt ka saaks lahendada täiendõppe probleemi: kus ja kuidas pakkuda hambaarstidele võimalusi ortodontia alaste teadmiste ja oskuste omandamiseks või parandamiseks. Tundub, et hambaarstidel on huvi olemas.

Rahapuudus ei tohiks probleemiks saada, sest ortodontide palk on teiste arstidega võrreldes oluliselt kõrgem. Uute oskuste omandamist saab seega vaadata kui investeeringut tulevikku. Isegi kui teenus muutub kättesaadavamaks ning hinnad seetõttu langevad, kompenseerib seda ühiskonna rikkuse suurenemine. Inimeste hulk, kellel on võimekus esteetilise ortodontilise abi eest tasuda pigem suureneb, kui väheneb. Samuti pole endiselt uuringut, mis järjekordade probleemi detailsemalt lahkaks.

Erinevalt paljudest muudest olukordadest, kus me ei tea, mida teha saab, on ortodontia järjekordade vähendamiseks realistlikud lahendused välja pakutud. Hakkame neid siis rakendama ning järjekordi lühendama.

In conclusion, Irja Lutsar’s opinion on the inevitability of long queues for orthodontic care in Estonia raises important concerns about the accessibility of essential healthcare services. Her insight sheds light on the challenges faced by individuals seeking orthodontic treatment and the need for improved resources and support for the healthcare system. It is evident that more attention and resources need to be allocated towards addressing the issue of long waiting times for orthodontic care in Estonia to ensure that everyone has access to timely and necessary treatment. Lutsar’s commentary serves as a valuable reminder of the importance of prioritizing healthcare access for all individuals.