“Impulss”: prokuratuuri tegevusest ühe korruptsioonikaasuse näitel | Eesti

Tere tulemast Eestisse! Täna räägime prokuratuuri rollist võitluses korruptsiooniga, keskendudes ühele konkreetsele juhtumile. “Impulss” on prokuratuuri tegevusest kõnelev üritus, mis toob esile korruptsioonikaasuse näite Eestis. See on oluline teema, kuna korruptsioon mõjutab meie ühiskonda igapäevaselt. Prokuratuuril on oluline roll kuritegude tuvastamisel ja nende vastu võitlemisel ning sellel üritusel saamegi uurida, kuidas prokuratuur tegevusse astub. Olete oodatud avatud ja huvitavale arutelule!

42-aastane Janek Nozdrenko ja 43-aastane Rome Mitt olid juhtivad töötajad Registrite ja Infosüsteemide Keskuses. Lisaks sellele, et nad olid riigitöötajad, ajasid nad ka tulusat äri.

Nagu kriminaalasja materjalidest selgub, seisnes riigiteenistujate äri arvutite seadistamises. Süüdistuse järgi suunasid nad riigiasutuse hankeid nii, nagu neile kasulik, ja võtsid altkäemaksu.

“Altkäemaksu esemeks siis oligi see, et vastutasuks selle eest, et riigihanked läheksid nende tuttavate firmadele, siis omakorda need tuttavate firmad teenisid RIK-i kõrgete ametnike firmadelt siis alltöövõtuteenust,” rääkis riigiprokurör Vahur Verte.

Kaitsepolitsei jälitas asjaosalisi ligi pool aastat, kuni 2018. aasta suvel nad kinni pidas. Endise riigiteenistuja Rome Mitti kaitsja Aivar Pilv ütles, et kinnipidamisel kasutati karme meetmeid ja ainuüksi läbiotsimine kaitsealuse kodus kestis ligi seitse tundi.

“Käeraudades toimetati kodus läbiotsimist. Seda kõike tajusid ja nägid pealt ka tema lähedased ja perekonnaliikmed. Kindlasti mitte meeldiv sündmus. Ühelt poolt on see kindlasti ka inimese väärikust teatud määral alandav protseduur. Ja alati tekib inimestel ka küsimus, miks selliseid äärmuslikke meetmeid nagu käerauad peaks kasutama elukoha läbiotsimisel,” rääkis Pilv.

Selles kriminaalasjas on kokku üle 26 köite materjale. Vaatamata selle rohkusele mõistis kohus Riigi Infosüsteemide Keskuse ametnikud õigeks. Aga see pole veel kõik. Nimelt külvas kohus oma lahendis prokuratuuri üle väga karmide hinnangutega.

Kohtuotsuses öeldakse, et süüdistus on laialivalguv, täis arvutus- ja loogikavigasid. Lisaks on prokurör arvukalt esitanud eksitavaid väiteid, mis on tõenditega vastuolus. Samuti pole kohtu meelest suudetud tõestada, et tegu oli altkäemaksuga. Kohus on sattunud süüdistust lugedes täielikku segadusse ja ütles, et liiga palju on otsitud sobilikke fakte.

“Süüdistus oli ebakvaliteetne. Süüdistuse aluseks olevad väited ei haakunud tegelikult kriminaalasjas tuvastatud faktiliste asjaoludega. Seda on ära märkinud ka maakohus ja ringkonnakohus, et süüdistustes küll refereeriti paljuviiteliselt erinevaid tõendeid ja fakte, aga neid ei seotud konkreetsete etteheidetega süüteo koosseisu mõttes. Eks seda ebajärjepidevust jätkus lisaks maakohtu istungitele ka ringkonnakohtu istungitel,” kommenteeris Pilv.

Kogu kriminaalasi algas, kui samasse skeemi mässitud ettevõtja Margus Nurk tegi anonüümses kirjas šokeeriva ülestunnistuse.

“Tol hetkel selle menetluse üheks käivitavaks jõuks oli nii-öelda see vilepuhuja, kes rääkis ära selle, kuidas need sündmused olid tema kirjelduse kohaselt juba alates 2010. aastast toimunud. Ta kirjeldas väga üksikasjalikult, mil viisil tema poole pöörduti, mis oli tema roll selle altkäemaksu vahendamisel, mis oli tema roll hanketingimuste kirjeldamisel selliselt, et anda eelis ühele või teisele ettevõtjale või siis välistada teisi konkurente,” selgitas prokurör Verte.

Koos nende tunnistustega sai vilepuhujast Margus Nurgast samuti selle kriminaalasja üks süüdistatavaid. Kui ta viimaks kohtusse jõudis, muutis ta oma juttu 180 kraadi. See oli prokuröri sõnul peamine põhjus, miks kriminaalasi kokku kukkus.

“Ta eitas kategooriliselt, et oleks altkäemaksu vahendanud ja hanketingimusi selliselt sättinud või korrigeerinud, et anda eelist ühele või välistada teisi konkurente,” ütles Verte.

“Lõpptulemus oli see, et võtmetunnistaja, kes 2018. aasta suvel andis väga põhjalikke ja üksikasjalikke ütlusi selle kohta, mis täpselt aastatel 2010-2018 toimus, haihtus õhku, teda ei olnud enam.”

Aivar Pilv leiab, et kriminaalmenetluse algatamise järgselt tuleb kontrollida, kas need väited, mida vilepuhuja või kuriteoteate avaldaja esitab, ka tegelikkuses vastavad ja kas on olemas ka sellekohased tõendid.

Vahur Verte kommenteeris, et ülejäänud tõendipagasis, mis oli kohtuniku käsutuses, oli küll kaudseid tõendeid ja viiteid selle kohta, et üht-teist võib-olla toime pandud. “Aga see kogumis ei olnud enam nii veenev ilma Nurga ütlusteta. Ja ongi.. see pusle, mis süüdistusakti koostades tundus, et seisab väga jalgadel ja peaks olema kõigil selge, mis toimus, siis kui kohtus see pusle tükkhaaval kokku pandi, juba korrigeeritud kujul, see pilt oli selleks hetkeks muutunud.”

Küsimusele, kas prokuratuur ikkagi piisavalt veendus, et viljepuhuja juttu saab uskuda, vastas Verte: “Arvestades, et tema toona kirjeldatud sündmustest oli möödas seitse-kaheksa aastat, siis tagantjärgi kõigi nende detailide kinnituseks täiendavaid tõendeid koguda oli võimatu. Küll aga oli võimalik kaitsepolitseiametil kinnitavaid või ümberlükkavaid tõendeid koguda ja seda ka tehti. Ja neid täiendavaid aspekte, mida siis ütluste kontrollimiseks koguti, neid oli ikkagi piisavalt, et öelda, et Nurk tõenäoliselt rääkis tõtt.”

Pärast teise astme kohtuotsust ei kaevanud prokuratuur asja edasi. Pilve sõnul on see tavatu.

“Ma julgen väita, et kahes esimeses kohtuastmes sai prokuratuuri poolt koostatud süüdistus, selle tõenduslik ebajärjepidevus ja vastuolu niivõrd tugeva kriitika osaliseks, et prokuratuur leidis, et minna ja vaidlustada nüüd kahte kohtuotsust riigikohtus ei ole perspektiivne,” hindas Pilv.

Verte sõnul oli eeskätt küsimus tõendite hindamises. “Riigikohus on pigem see koht, kus on vaidlus õiguslike küsimuste osas. Siin oli vaidlus selles, kas ja millist kaalu mingitele tõenditele anda, kuidas neid kaudseid tõendeid kogumis tuleks hinnata. Et selles osas maakohtu ja ringkonnakohtu seisukohad olid väga veenvad ja väga ammendavad.”

Aivar Pilvele on jäänud mulje, et tihti suurtes mahukates kriminaalmenetlustes algab kõik suure aplombiga.

“Kõlavad avaldused kriminaalmenetluste algatamise kohta, kaalukad tõendid ja kõik see edasi. Aga tihtilugu jääb selline mulje, et pärast seda on prokuratuuril võib-olla aastate pärast raske öelda, et kahjuks me oleme jõudnud selle tulemuseni, kus vaatamata pikaajalisele pingelisele väga mahukale tööle, kui on ära kulutatud ja raisatud väga suur ressurss, ei ole me sellele esialgsele kahtlustusele piisavalt usaldusväärset tõenduslikku külge suutnud taha luua. Minu arvates ei pea seda häbenema, kui on tehtud ära palju põhjalikku suurt ressurssi nõudvat tööd ja tuleb tunnistada, et kuriteo kahtlus osutus põhjendamatuks,” rääkis Pilv.

Verte sõnul on alati valikute ja kaalutluste koht, et millega minna kohtusse. “Päeva lõpuks kohut mõistab kohus. See on tema roll öelda, kas õigus on prokuratuuril või kaitsjal. Kuidas üht või teist normi sisustada või tõendada, selleks ongi kohus.”

Registrite ja Infosüsteemide Keskuse kriminaalasja kohta tõi kohus õigeksmõistvas otsuses välja, et süüdistavad on juba niigi kannatanud: nad olid allutatud jälitustoimingutele, saanud mainekahju ja viibinud vähemalt üle saja tunni kohtupingis. Pärast kohtuotsuse jõustumist möödunud aasta sügisel käis vaid mõnest uudistekanalist läbi lühike teade selle kohta, et Registrite ja Infosüsteemide Keskuse töötajad jäid õigeks. Sellega kogu lugu lõppes.

Kokkuvõttes näitas “Impulss” prokuratuuri tegevusest ühe korruptsioonikaasuse näitel, kuidas õiguskaitseorganid on võtnud tõsiselt võitluse korruptsiooniga Eestis. Juhtum näitas, et prokuratuur suudab edukalt koguda tõendeid ning viia korruptiivsed isikud kohtu ette. Samuti tõi see esile vajaduse avalikkuse teadlikkuse tõstmiseks korruptsioonist ning selle mõjust riigi õiglus- ja majandussüsteemile. “Impulss” näitas, et Eesti prokuratuur on võimeline ja valmis võitlema korruptsiooniga ning tagama õigluse kõigile kodanikele.