Harri Tiido: pimedust on üha rohkem vaja kaitsta | Arvamus

1441702h0f3dt24

Tere tulemast Eestisse! Harri Tiido artikkel “Pimedust on üha rohkem vaja kaitsta” pakub huvitavat perspektiivi meie kaasaegse ühiskonna kiirele arengule. Tiido käsitleb vajadust säilitada pimeduse ja vaikuse väärtus meie üha enam digitaliseeruvas maailmas. Artikkel kõneleb sellest, kuidas me peaksime väärtustama looduslähedust ja rahu, mis on ohus linnastumise ja tehnoloogia pealetungi tõttu. Lugege edasi, et avastada Tiido mõtisklusi ning avastada uusi vaatenurki meie ühiskonna arengule.

Raul Rebane märkis aasta alguses Vikerraadio kommentaaris, et meie meeleolu ja enesetunnet ei kujunda mitte valitsused ja meedia, vaid päike, millega tuleks rahulikku kooselamist harjutada. Mina vestan hoopis pimedusest, millega samuti peame koos elama, kuid mida üha rohkem on vaja kaitsta.

Aluseks on mul Rootsi nahkhiirte uurija Johan Eklöfi raamat “Pimeduse manifest. Kuidas valgusreostus ohustab elu iidseid rütme” (Eklöf, Johan “The Darkness Manifesto. How Light Pollution Threatens the Ancient Rhythms of Life”, 2022 (rootsi keeles 2020)).

Termini “valgusreostus” võtsid kunagi kasutusele astronoomid poolt, kuid nüüd kasutavad seda ökoloogid, füsioloogid ja neuroloogid, kes uurivad öö ja pimeduse vähenemise mõjusid. Jutt ei ole pelgalt tähtedest. Pimedus või selle puudumine mõjutab kõiki elusolendeid, ka inimesi.

Planeedi sünnist alates on päeva järel saabunud öö ja iga elusolendi rakk omab sisemist mehhanismi, mis töötab harmoonias valguse ja pimeduse vaheldumisega. Hoolimata miljardite aastate vältel Maal toimunud muutustest on päike alati loojunud läänes ja tõusnud idast ning nende kahe vahele on alati jäänud pimedus.

Iga organism kasutab oma sisemist kella omal viisil, kuid see mehhanism on sama alates paari miljardi aasta vanusest bakterist kuni nahkhiirte ja inimesteni. Kui inimene pimeduses toimuvat kuigivõrd ei näe, siis paljude elusolendite jaoks on öö külluslik vaatemäng ja elukeskkond.

Vähemalt kolmandik selgroogsetest ja 2/3 selgrootutest on ööelanikud. Inimene kui päevaelanik loeb valgust turvalisuse andjaks ja seetõttu oleme alati püüdnud oma asupaika valgustada. Oleme pikendanud oma päeva, kuid surunud sellega kõrvale ööelanikud. Kunstlik valgus neelab tänapäeval kümnendiku kogu energiavajadusest ja me kasutame sellest vaid väikest osa, ülejäänu sirutub tulutult taevasse. Ja valgusreostus kasvavat kiirusega kaks protsenti aastas.

Valgus ei ole alati kahjutu, kunstvalgus häirib meie bioloogilist kella, põhjustab unehäireid, stressi, depressiooni ja ülekaalulisust. Kuid hullemini mõjutab see muid olendeid. Linnavalgus meelitab ligi ümbruskonna putukaid. Nad kasutavad navigeerimiseks tähti, kuud ja niinimetatud polariseeritud valgust. Kui nad satuvad aga hüpnotiseerivasse valgusvihku, kaotavad nad õiged orientiirid ja paljud neist surevad koidikuks lihtsalt kurnatusest.

Loe rohkem:  Andres Sutt: ettevõtjate valmisolek investeerida on jätkuvalt olemas | Arvamus

Kui valguskiired tabavad veepinda, peegelduvad need polariseeritud kujul ja nii leiavad veeputukad veekogusid.

Samal moel peegeldavad valgust märg asfalt, klaas ja autode särav värv. Üks suur parkla võib ühe ööga hävitada kogu lähikonna veeputukate populatsiooni, kuna nad püüavad muneda kunstlikule pinnale, kus vastsed surevad. Putukate vähenemist keskkonnas võime näha ka autode esiklaasilt, viimasel ajal on järjest vähem märgata sinna lennanud putukate jäänuseid. Putukate praeguse kadumistempo juures ei pruugi neid saja aasta pärast enam olla.

Põllunduspiirkondades olid varem farmerite abilisteks öökullid, kes aitasid puhastada farmi hiirtest ja rottidest, kuid ka öökulli asualad on kahanenud, kuna nad jahivad pimeduses. Öös on ka nahkhiired, kes küll ei kasuta öist nägemist, vaid orienteeruvad sisemise kajaloodi ja kuulmise abil, aga nad vajavad pimedust kaitseks röövlindude eest, kes jahivad päeval. Kui nende elupaiga ümbruses tekib öine kunstvalgus, siis enamus nahkhiirtest jääb ootama pimedust ja nad võivad nii isegi nälga surra.

Nahkhiired on aga õienektari jahil head tolmeldajad ja maailmas on umbes 500 taimeliiki, kes neist sõltuvad. Lisaks püüavad nad kahjulikke putukaid. Üks nahkhiir võib ööga süüa kuni 3000 sääske, piirates nende arvukust. Taimaal püüavad nahkhiired kahjuritest putukaid, kes hävitavad riisisaaki ja nad on tõhusamad kui keemilised putukatõrjevahendid.

Kui pimeduse vähenedes väheneb putukate arvukus, kahaneb ka lindude söögilaud. Lisaks eelistavad mitmed linnuliigid öist lendu, kuna see on turvalisem. Seejuures orienteeruvad paljud neist tähtede järgi, kunstvalgus lööb aga kompassi sassi.

“Linnaelu mõjutab lindude immuunsüsteemi, mis teeb nad vastuvõtlikumaks viirustele ja see on ohuks ka inimestele.”

Samal ajal on osa linde kohanenud linnaeluga, kuna seal on neil rikkalik toidulaud. Näiteks Euroopa musträstas, kes on Rootsi rahvuslind, on kujunenud linnalinnuks. Linnaelu mõjutab lindude immuunsüsteemi, mis teeb nad vastuvõtlikumaks viirustele ja see on ohuks ka inimestele.

Linnas kasvavatel puudel võib valguse tõttu sügisene lehtede langemine hilineda ja kevadine ärkamine varasemaks tulla, mis võib nende eluiga lühendada. Lisaks on praegu üha rohkem taimi, mis tolmeldajate puudumise ja valgusreostuse kasvu tõttu enam üldse ei õitse.

Loe rohkem:  Annika Arras: eestlane vaatab, kuidas soomlane valib presidenti | Arvamus

Omaette lugu on kilpkonnadega, kelle pojad püüavad rannaliivas munast koorumise järel veeni ukerdada. Vaatlused näitavad, et suur osa neist võib linna läheduse tõttu orienteeruda linnavalgusele ja liikuda veele vastupidises suunas ning hukkuda.

Kaladki sõltuvad tihti oma rändel valgusest, õigemini pimedusest, ja näiteks angerja ränne toimub vaid öösel ja siis, kui Kuu ei paista. Valgustatud veeteed sunnivad neid varjama end põhjasettes. Lõhe satub hüljeste saagiks enim siis, kui ootamatult valguse kätte satub, näiteks sadamate lähistel.

Pimeduse puudumine häirib ka inimese unerütmi. Und võib häirida kasvõi möödasõitva auto tulede valgus. Viimasel aastakümnel oleme hakanud ka arhitektuuris üha rohkem kasutama valgustust ja kuigi hõõglambid on asendunud LED-lampidega, ei ole valgusreostus vähenenud. Linnade valgusreostus on tekitanud uue turismiala, astroturismi ehk pürgimise pimedusse. Reisitakse põhjapoolsetele aladele ja eemale asulatest. Eesmärk on näha öist taevast ja tähti seal säramas.

Mitmes riigis on küll hakatud valgusreostusega tegelema ja proovitakse seda piirata. Eklöf arvab, et sellele saab igaüks kaasa aidata kasvõi liigse valgustuse kustutamisega.

Raamatu lõpus pakutakse ka lühike pimeduse manifest, mis koosneb sisuliselt üleskutsetest pimeduse teadvustamiseks ja aktiivseks kaitsmiseks. Sel moel aitaksime iseenda und parandada ja ka keskkonda koos seal olevate öiste elusolenditega kaitsta. Pimedus on vajalik nii meile kui ka neile. 

Overall, Harri Tiido’s article “Pimedust on üha rohkem vaja kaitsta” raises important points about the need to protect privacy and personal data in the digital age. His argument for the right to be forgotten and the importance of upholding the EU’s General Data Protection Regulation is relevant and thought-provoking. It is important for individuals and governments to prioritize the protection of privacy and find a balance between technological advancements and personal rights. Tiido’s insights serve as a reminder for all of us to be mindful of the potential dangers of unchecked data collection and usage in today’s society.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga