Esimese sinimustvalge lipu heiskajad: emotsioonid tulevad alles tagantjärgi | Inimesed

2274411h967bt24

Esimese sinimustvalge lipu heisutamine on Eesti rahva jaoks sügavalt emotsionaalne teema. Seda, kuidas esimesed lipu heiskajad oma südamest tulnud emotsioonidega toime tulid, saame mõista alles tagantjärgi. Nende inimeste julgus ja patriotism on jätnud jälje Eesti ajalukku ning nende teod on inspireerinud põlvkondi. Nende mälestuse hoidmine ja austamine on oluline osa meie identiteedist ning annab meile jõudu ja lootust tulevikuks.

35 aastat tagasi heiskasid esimese sinimustvalge lipu Pika Hermanni torni neli koolilast. See oli 1989. aasta 24. veebruaril ning oli ka võimalus, et meid selle teo eest deporteeritakse, meenutas lipuheiskaja Helen Lepalaan.

See oli veel Nõukogude aeg ja nad olid siis 13-14-aastased noored laululapsed, kes laulsid poistekooris ja Ellerheinas.

2274411h967bt24

“Pidime lipu üles väntama, lipp oli valmis pandud,” meenutas lipuheiskaja Helen Lepalaan. “Kallak tornis oli ka selline, et seal tuli ennast ikka varvastega kinni hoida, tuuline oli ka, midagi eriti ei näinud. Päris kõrgel olime, päris tegu oli, et püsti seista. Aga tegelikult oli situatsioon ju selline, et oli ka võimalus, et meid deporteeritakse kuskile. Tagantjärele tundub isegi uskumatu, et me sellise asjaga hakkama saime.”

“Ilmselt meid valiti välja sellepärast, et me olime blondid,” muheles lipuheiskaja Sille Tamm.

“See oli ikka väga tähtis hetk. Tegi südame soojaks, kuigi õues oli külm. See on unikaalne mälestus,” meenutas lipuheiskaja Rauno Tagel. “Aga laulma me seal tornis ei pidanud.”

“Tänapäeval inimesed enam ei tea, et sellised sündmused on olnud. Vanematel inimestel on see meeles,” ütles Tamm.

“20. augusti klubi annab välja teenete eest pika Hermanni tornis lehvinud lippe,” ütles Tagel. “Üks selline lipp kingiti ka meile.”

Loe rohkem:  Mari-Liis Rahumets: kutsun kõik parastajad kooli õpetajaametit proovima | Inimesed

2274402h358at24

Kokkuvõttes võib öelda, et Esimese sinimustvalge lipu heiskajad olid julged ja visa ning nende tegevus oli oluline samm Eesti iseseisvuse saavutamisel. Kuigi emotsioonid ja täielik arusaam nende tegude tähtsusest võivad tulla alles tagantjärgi, on nende panus meie ajaloo ja identiteedi kujunemisel hindamatu. Nende vaprus ja pühendumus peaks olema meile kõigile eeskujuks ning meenutus sellest ajast annab meile jõudu ja uhkust oma riigi üle.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga