Eeva Mägi: tahaksin ühe korra elus südamerahus filmi teha | Film

Eeva Mägi on andekas Eesti filmitegija, kes unistab luua ühekorra elus südamerahuliku filmi. Tema kirg filminduse vastu on ulatuslik ning ta on pühendunud sellele, et väljendada oma loomingulist nägemust läbi kaameratöö ja narratiivi. Eeva soovib jagada oma emotsioone, kogemusi ja mõtteid publikuga läbi meisterlikult loodud filmide. Tema siiras soov on tabada tõelist inimlikkust ekraanil ning luua kõnekas kogemus kõikidele filmisõpradele üle maailma. Eeva Mägi on kindlasti nimi, mida tasub filmimaailmas tulevikus tihedalt jälgida.

Pähkla küla

Elamuste ritta on Mägi pannud ka elu Pähkla külas, kus Mägi veetis koos vanaemaga oma lapsepõlve. “Seal kuidagi kogu aeg juhtus igasuguseid asju. Olin nii selle külaelu sees. Mulle hästi meeldis, kuidas näiteks siga lasti verest tühjaks ja sellest verest tegi vanaema siis verikäkki või siis kuidas üks külamees oli tsüklis ja tuli raha laenama. Mamma ikka alati laenas, teades, et ta alati toob tagasi. Ja toodigi tagasi. Seal ei olnud mingit kombekust,” rääkis Mägi.

Külas tekkis inimeste vastu omamoodi tugev empaatia, sest inimestel polnud n-ö maske ees. “Kui, siis oli see hästi lihtne mask ja kõik said sellest aru. See oli hästi-hästi lihtne mäng, aga samas sai nendele inimestele hästi lähedale ja tekkis inimeste mõistmine, sõltumata sellest, kas ta on ennast kuskile kadaka alla teadvusetuks joonud või on kellelgi mõni vimm või midagi sellist,” selgitas Mägi.

Mägi nautis ka vabadust, mida talle lubati juba väga varakult. “Juba viie-aastasena võisin minna ükskõik kui kaugele ja olla terve päeva kodust ära. Midagi ei juhtunud sellest. Käisime vennaga metsas jalutamas. Kui tagasi tulime, siis rääkisime mammale, mida kõike me näinud olime. Noh, tegelikult sirgelt valetasime. Silm ka ei pilkunud. Aga see oligi lapse fantaasia. Täna mul on kahju näha, kui mõni laps fantaseerib ja ta vanemad teda korrale üritavad kutsuda. Ütlevad, et Eesti metsades ei ole piisoneid ja lõvisid. Mamma seda absoluutselt ei eitanud. Ta oli nii vaimustunud sellest, et me Karliga piisonit nägime,” meenutas Mägi.

Mamma

Olulist rolli mängis Mägi elus ka vanaema, kellest inspireerituna Mägi tegi ka oma esimese mängufilmi “Mo Mamma”, mis tänavu ka kinolevisse jõudis. “Ta on mulle väga huvitavat asja õpetanud. Ma oskan täiesti süümepiinadeta logeleda. Selline lamamine on minu lemmiktegevus ja on üks inspireerivamaid tegevusi üldse. Ma võin tõesti terve suve Vilsandil paadikuuris veeta nii, et ma 90 protsenti ajast laman. Vahepeal käin jooksmas ja siis jälle laman,” rääkis ta.

Mägi hindab ka, et tema mamma ei elanud kunagi oma emotsioone laste peal välja ega ei süüdistanud neid. “Kui jäime näiteks bussist maha, siis hakkas kohe mingisugune teine mõte tööle ja kõik laabus. Ei olnud sellist teise inimese süüdistamist, mis ma nüüd saan aru, on päris suur oskus. Nii palju on näha, kuidas inimesed, eriti laste peal, elavad välja või ei suuda kannatada, kui laps midagi liiga palju või valjult teeb. Mammat need asjad kunagi ei seganud,” sõnas Mägi.

Kui mammat midagi pahandas, siis elas ta kiiresti emotsioonid välja ja seejärel maandas ennast. “See on hea oskus. Mulle on see ka tulnud. Elan oma emotsioonid kiirelt välja ja siis saan edasi elada. Muidugi peab ettevaatlik olema, et kas ma ikka oskan seda nii hästi kui Mamma.

Muusika

Muusikalise elamusena võttis Mägi Vikerraadio stuudiosse ka Jimi Hendrixi loo “Little Wings”, mis jõudis Mägi ellu, kui kasuisa kinkis talle CD-plaadi erinevate rokklugudega. “Ma sõna otseses mõttes vihkasin koolis käimist. See oli alati nii pingeline ja vastik ja ma olek tahtnud hoopis kõike muud teha. Kui ma koolist koju sain, siis panin alati selle laulu peale. Ikka aastaid. See pakkus mingit leevendust ja kergustunnet, arusaamist, et elus on ikkagi võimalik olla vaba ja ei pea alluma mingitele režiimidele, nõudmistele ja teemadele,” selgitas Mägi.

Diva kino

Ereda elamusena on režissööril meeles esimene külaskäik Saaremaa kinno Diva, mis oli täis paksu suitsuhaisu. “Astusime sinna täditütrega sisse. Mul polnud aimugi, mis asi see kino on. Ja seal oli hästi suur ekraan ning ma olin täiesti lummatud. See tekitas minus kuidagi meeletult palju elulisema tunde. See nagu haavas mind kõhust, tekitas kõhus mingi armuvalu, kuigi see film oli “Terminaator 2″,” meenutas Mägi.

See tunne jäi Mägi saatma ning selle tunde pärast ta kinos käima hakkaski. “Ma lapsena väga palju ei mõelnud, et mida ma vaatan, aga mul tekkis kohe see meeletu-meeletu tunne. Selline valus ja eluline, aga samal ajal hästi nauditav,” selgitas ta, lisades, et täna see tunne enam teda üle ei võta. “Ma vist täiesti suvalist action-filmi enam selle tundega vaadata ei suuda,” tõdes ta.

Filmiinstuudi eitavad vastused taotlustele

Sooviga tuua välja ka ebameeldivaid elamusi, meenutas Mägi ka esimest eitavat vastust, mille ta sai Eesti Filmiinstituudilt (EFI) lühifilmile “Maakohus”. “See oli meeletult vastik tunne. Muutusin hästi kurvaks, tekkis selline vimm ja viha. Mõtlesin, et kuidas ma nüüd seda filmi teen ja kuidas EFI inimesed ei saa millestki aru. Aga omamoodi need eitused kõik kasvatavad, panevad teistmoodi mõtlema. Film arenebki edasi millekski muuks ja tõesti need eitused mõjuvad mulle nii, et mu aju läheb kiiremini tööle,” selgitas Mägi.

Ajaga on ta õppinud, et sellepärast vimma kanda ei tasu, sest eitavaid vastuseid saavad paljud. “Alati ei tasu ka seda tagasisidet kuulda võtta. Ma olen selle põhjal näiteks filmi ümber hakanud kirjutama, aga siis läheb film kaotsi, sest see pole su enda looming, vaid juba kellegi teise mõtte peegeldus. Aga eitused panevad loomingulise kire tööle, filmid hakkavad õiges suunas muutuma ja leian ikkagi viisi ja vahendid, kuidas see film ära teha,” rääkis ta.

Sealjuures ootab Mägi ikkagi päeva, et saaks ka piisavate vahenditega filmi teha. “Ma väga ootan, et saaks ükskord selle raha, et normaalselt filmi teha. Selles mõttes normaalselt, et saaks seda teha pikema perioodi jooksul, et saaks maksta meeskonnale, näitlejatele, et ei peaks pidevalt selles rahapuuduses mõtlema kogu aeg ja saaks südamerahus filmi teha. See on jälle kahe otsaga asi, et kas on üldse õige südamerahus midagi teha, eriti, kui see puudutab loomingut, aga võiks selle kogemuse ka vähemalt saada,” lootis Mägi.

Unenäod

Mägi näeb enda sõnul hästi veidraid unenägusid, mis on tema jaoks samuti elamused. “Minu jaoks on terve öö omamoodi psühhoteraapia. Ma olen hästi halva unega, jään kehvasti magama. Tihti läheb kaua aega, et üldse uinuksin, aga olen sellega harjunud, ei lähe närvi ja võtangi seda kui dialoogi iseendaga. Hommikul ärgates oleks nagu pihil käinud,” selgitas Mägi. Dialoogis, mida Mägi endaga peab, on palju etteheiteid ja ebamugavus seisundit, aga kui selle möödudes tulevad unenäod.

“Ma olen väga õnnelik, kui on olnud veider uni, millest saab elamuse ja neid on mul elu jooksul päris palju kogunenud. Tihti kasvavad nendest unenägudest välja mingid ideed või tekib empaatiline seisund. Keegi näiteks ilmutab ennast. Alguses ei saagi aru, kes ta oli ja siis päevade möödudes hakkab unenägu peas selginema. Saan aru, mida see tegelane öelda tahtis või mida ma tundma pidin,” jutustas Mägi.

Kui Mägilt küsitakse, et millal režissöör on olnud kõige õnnelikum, siis meenub talle alati unenägu traktorist. “Nägin, et ma olen traktor Pähkla külas. Sõitsin oma vanaema maja tagant välja. Olin hästi lõbus punane traktor, millega külas kartuleid võeti ja pandi. Sellega kaasnes ka kogu kevad ja tundsingi, et olen traktorina see kevad. Tundsin seda lõhna, mulla sulamise lõhna, kuulsin linnulaulu, hoovis kõlasid kodused hääled ja teadsin, et lähen nüüd vagusid sisse ajama,” meenutas Mägi, keda valdas sel hetkel meeledu kodu- ja turvatunne.

Ühest unenäost sündis ka idee Eeva Mägi dokumentaalfilmi “Lemberi Uudu” tegemiseks. “Nägin, kuidas vanaema juures potsatas puu otsast alla murtud tiivaga inimtuvi. /…/ Ma tol hetkel kohe ei saanud sellest kohe aru, aga see unenägu jäi tugevalt meelde. Mõne aja pärast lugesin José Millási novelli, mis lõppes lausega, et vahel võtab inimesel aega taipamaks, et ta on juba surnud. Siis mõistsin, et see oli Lembri Uudu, kes on oma tiiva murdnud. Külainimesed on ta tiiva murdnud, et ta ei saaks ära lennata, nad hoiavad teda oma mälestustes tugevasti kinni,” selgitas Mägi.

Eeva Mägi on Eesti filmikunsti suur talent, kes ihkab südamerahus luua oma unistuste filmi. Tema kirg ja pühendumus filmitegemisele on kiiduväärt ning annab lootust, et tulevikus võime näha tema käe all sündivaid suurepäraseid filme. Mägi soov tunnetada end rahus ja täiuslikus loomingulises keskkonnas on oluline ning näitab tema püüdlust teha midagi erilist ja mõtestatud. Oleme kindlad, et tema tulevased projekte on väärt ootamist ja jälgimist.