Arvustus. Metsa vara küps väärtus | Film

Tere tulemast Eesti metsade maagilisse maailma! Arvustus. Metsa vara küps väärtus | Film viib meid sügavale metsa südamesse, avades meie silmad looduse ilule ja salapäradele. See haarav dokumentaalfilm tutvustab meile metsa hindamatut väärtust ning räägib meile selle vajalikkusest meie planeedi tuleviku jaoks. Olles Eesti looduse oluline osa, on see film ühtaegu ka meie endi rikkus ja aare, mida peaksime hoidma ja väärtustama. Astume siis koos sellesse imelisse metsamaailma ja avastame selle sügavat tähendust meie elus!

Filmi alguses juhatavad pikad droonikaadrid vaataja vanasse metsa ja kaadris ilmuv tuntud kirjanduslik tsitaat kõnetab mitmeti. Iga metsamaastikuga hingeliselt ja vaimselt seotud loodushoidlikku inimest tabab valu ja mure, nähes viimastel kümnenditel Eesti metsades toimuvat. See ärgitab küsima: kes toimetavad metsas? Või hoopis puude taga?

Mõisted “mets” ja “puud” sulavad selles filmis mõneti ühte, kui kuuleme kaadritaguseid kõnekatkeid, kuidas aegade eest mindi heade otsuste tegemiseks metsa, või tõdemust, et eestlased on oma olemuselt puuderahvas. Teisalt jookseb nende kahe mõiste vahelt rindejoon, mis eraldab metsasõjaks kutsutava ühiskondliku debati osapooli.

Metsasõjast on küllap kuulnud igaüks. Metsateemad on pidevalt õhus juba alates 2000. aastatest, ent teravdatud tähelepanu osaliseks said need 2016. aasta lõpus, mil 102 kultuuritegelast avaldasid kirja metsade kaitseks ning toimus riikliku metsanduspoliitika vastane meeleavaldus. Arvamusi metsasõja periodiseerimise kohta on erinevaid, käibel on mitu ajaarvestust. Ometi ei muuda see osapoolte asetust: ühelt poolt keskkonnaministeerium (praeguse nimetusega kliimaministeerium) koos Metsa- ja Puidutööstuse Liidu ja Erametsaliiduga ning nende vastas loodus- ja metsakaitsega seotud keskkonna- ja kodanikeühendused.

Kui igas filmiloos, kuid eriti dramaturgiliselt raskesti juhitavas dokumentaalis, on üks olulisemaid küsimusi ja tegijatele keerulisemaid katsumusi pingestatud ülesehituse loomine ja konflikti laetus, siis antud juhul on osapoolte rollijaotus juba aastatega sisse mängitud. Režissööri ülesandeks jääks teema selgitamine, rõhuasetuste ja pingeväljade doseerimine. Tundub lihtne. Ekslikult.

Filmi ekspositsiooni loovad õrnema soo esindajad, Eestimaa Looduse Fondi metsaekspert ja looduskaitsja Liis Kuresoo ja Tartu Ülikooli taastamis­ökoloogia professor Aveliina Helm. Nad küsivad, mis on mets, ja esitavad seisukoha, mis esindab metsaökoloogide arusaama laiemalt. Nende vaatepunktist on mets ökosüsteem, mis saab terviklikuks alles siis, kui esimene põlvkond puid on juba vananenud ja tekib looduslik puistustruktuur, kus on ruumi mitmekesisusele: osa puid saab väga vanaks, osa sureb juba noores eas ning tekivad häilud noorte taimedega. Mõlemad loodusökoloogid jagavad arusaama, et kui on olemas rikas elukeskkond, siis saavad metsad enda uuendamisega ise suurepäraselt hakkama ega vaja inimese sekkumist. Ökoloogiline vaade uurib tervikut — mis mida mõjutab. Eesmärk ei ole metsa või olemasolevat süsteemi muuta ega painutada, vaid ikka hoida ja kaitsta, sest on ju teada, mida konkreetse kasvukoha tüübi liigid vajavad.

Majandusmetsakeskne vaade keskendub optimeeritud puidu tootmisele ja näeb metsa kui eluringi. Ehk kui väikesed puud saavad täisealiseks, tuleks need enne vanaks saamist maha raiuda. Sellele järgneb uus ring noorte istikutega. Vastuolu seisneb aga selles, et istutada saab puid, aga mitte metsa. Puude lageraiumisega hävitatakse suuresti kogu ökosüsteem, mis teeb puudereast metsa. Metsamajadusteadlane näeb metsa kui toorainet inimese tarbeks ja lähtub arusaamast, et sellest peab tõusma võimalikult palju kasu.

Nii metsaökolooge kui ka majandusmetsade esindajaid peetakse ühtviisi metsateadlasteks ja mõlemad räägivad justkui teaduspõhist juttu, kuigi väga erinevatest vaatepunktidest. Filmis esineva bioloog-ökoloog-zooloogi Tiit Marani sõnutsi kannab neid kahte leeri erinev väärtustaju. Üks väärtustab elukeskkonda kui midagi ürgset ja püha, teisele on oluline metsa rakenduslik väärtus.

Vastandus on selge ja ühene, ent metsateemalist poleemikat saab jälgida mitmeti. Sellisest vaatlusest kasvavad välja üldised küsimused: kuidas avalikus arutelus väiteid ja teemasid luuakse, kuidas eristuvad tõde ja vale, kuidas luuakse usaldust. Viimane on keskse tähtsusega, sest metsandus kui keeruline valdkond vajab oma ala asjatundjate selgitusi. Ja mitte ainult osapoolte seisukohtade avamist, vaid ka meedia tasakaalustatud uurimusi. Postimehe ajakirjaniku Ülle Harju sõnutsi on kõige tähtsam küsimus, kuidas esitada nii üldsusele, poliitikutele kui kolleegidele oma analüüsi niimoodi, et kõik aru saaksid. Sellegipoolest tõdeb metsamajanduse insener Leo Filippov, et metsandus on usaldusvaldkond ja seni on seda usaldust eiratud või kuritarvitatud. Film peegeldab läbi metsateema ka üldisemaid ühiskondlik-poliitilisi haigusnähte, mida läbiva joonena ühendab küsimus usaldusest.

Põhiseaduse 5. paragrahvi järgi on Eesti loodusvarad ja -ressursid rahvuslik rikkus, mida tuleb kasutada säästlikult. Looduskaitsja Mati Sepa hinnangul on seadusandlus kahekümne aasta jooksul nihkunud jätkusuutlikust mõtteviisist aina kaugemale. Praegu on metsandusseaduses kirjas, et mets on ala, kus kasvavad 1,3 meetri kõrgused puud ja nende võrade liitus on 30%. Loodusökoloogid sellise metsa määratlemisega ei nõustu, sest selle järgi pole eesmärgiks metsa kasvatamine, vaid kiirekasvulise puidu tootmine. Ja isegi mitte see, sest selline mets hakkab juba noores eas mädanema ja sealt tuleb vähe kvaliteetset materjali.

Isegi kui soovida näha filmis üles astuvate metsaökoloogide vaateid kui nende isiklikke seisukohti, on faktid halastamatud. 2023. aasta riigikontrolli audit tõi välja, et riigil puudub ülevaade, kui palju kaitsealustest metsadest on tegelikult kaitse all ja kui palju kaitstavates metsades raiutakse. Filippovi hinnangul on Eesti metsa seadustikku aastakümneid “lihvitud”, mistõttu juriidilisest aspektist pole metsas toimuvale piiri panna võimalik. Metsast on saanud üha lõdvenevate seaduste ja majandusmudelite tõttu hägus substants. Sepp kirjeldab läbirääkimisi kaitse-eeskirjade teemal, kus madalama astme ametnikud tõid põhjusena välja otsuste poliitilise tausta, kõrgema astme ametnikud loobusid tagasisidest sootuks. Filmis jääb erinevate esinejate kirjeldustest õhku küsimus, miks riigiametnikud varjavad metsandusega seonduvaid andmeid, miks esitatakse päevavalgust kartvat metsastatistikat või toetatakse poliitiliselt ebapädevate otsuste vastuvõtmist. Ja eks ole seegi järjekordne märk valitsevast poliitilisest ükskõiksusest metsandusteema vastu, et filmi erilinastust,
mis korraldati riigikogu liikmetele, väisas kõigest neli rahvasaadikut.

Selliste faktide valguses tekib kõhedus hämarate jõudude ees, kes puude taga asju ajavad. Samal ajal tunnistab isegi Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liidu juhatuse esimees Margus Kohava, et kui metsa kaitsmine ja majandamine on viidud sama ministeeriumi haldusalasse, on olukord tõsine. Keskkonnaministeeriumi ülesanne võiks olla eelkõige metsa ja ökosüsteeme kaitsta.

Usalduskriis heidab oma halli varju nii riigi juhtimisele kui poliitikale. Sellest ei jää puutumata isegi teadus, mis võiks anda tõesed suunised, kuidas teha pikas vaates häid valikuid. Siingi põrkume taas kahele vastanduvale leerile: Eesti Maaülikooli teadlased tegelevad sellega, kuidas metsa kasumlikumalt taastoota, Tartu Ülikooli ökoloogid seisavad selle eest, et metsa majandamisel säiliks elurikkus ja säästlikkus. Pole isegi vaja olla uuriv ajakirjanik, et taibata selle vastanduse tagamaid: Eesti Maaülikool on Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liidu liige ning suurtöösturi osalusega firmad rahastavad Maaülikoolis tehtavaid teadustöid. Siinkohal võib ju vabandada, et töösturite ja teadlaste huvide põimitus esineb mitmetes teisteski valdkondades ja et tegemist on ülemaailmse nähtusega, ent puhtalt teaduspõhist vaadet sellised skeemid ei põlista.

Metsateemade tasakaalustatud käsitluse huvides saavad enam-vähem võrdselt sõna nii metsaökoloogid kui metsatööstuse esindajad. Metsamajandajate sõnavõttudes korduvad juba varasemast tuttavad faktid ja argumendid ning isegi metafoorid. Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liidu tegevjuht Henrik Välja võrdleb taas kord metsa inimesega, kes sünnib, kasvab ja mingil hetkel sureb. Esmapilgul tundub loogiline ja tekitab empaatiat. Paraku on võrdlus ebakohane, sest kui inimene indiviidina sureb, siis ühiskond jätkab sellele vaatamata toimimist kogu oma mitmekesisuses, elu jätkub. Lageraie aga on inimühiskonna näitel võrreldav genotsiidiga, mil hävitatakse kogu kultuuriline jätkuvus. Teisena esitab Välja metsatööstuses palju kasutatud loosungi, et metsa tuleb kasutada ühiskonna hüvanguks. Ta kõrvutab metsa inimkehaga, öeldes, et  mets taastub sarnaselt pidevalt uuenevate rakkudega. Siinkohal mõned faktid: soolestiku rakud uuenevad kahe-kolme päeva tagant, nahk kahe kuni nelja nädala jooksul, samas tempos uuenevad ka kopsud. Isegi maks saab uueks iga viie kuu tagant. Kui nüüd võrrelda metsa kasvamise perioodi, mis on viiskümmend kuni sada aastat, rakkude uuenemisega, siis metsa kiirelt taastuvaks loodusvaraks pidamine on selgelt eksitav.

Olulise teemana läbib metsatööstuse esindajate sõnavõtte lageraie küsimus. Tegu on kahtlemata kõige kasumlikuma metsamajandamise viisiga ja sellest sõltuvad tuhanded oma elu metsaga sidunud inimesed, lugematute harvesterite liisingumaksed, raieplaani ja riigieelarve täitmine. Riigimetsa Majandamise Keskuse endine peadirektor Aigar Kallas soovib saavutada tasakaalu puidu varumise ja elukeskkonna hoidmise vahel läbi arusaama, et lageraie alal olevad liigid ja isendid liiguvad lageraie asukohast eemale ja jäävad niimoodi ellu. Sarnast illusiooni loob ka Henrik Välja, kes esitab samuti kauni stsenaariumi, kuidas lagedaks raiutud ala kõrval asuv mets aitab langil taastuda. Tegelikkuses paneb lageraie erilise surve alla loomad, sest igal loomaliigil on omad ökoloogilised vajadused, ressursside kasutamise vormid ja viisid. Teatud loomad vajavad ellujäämiseks isegi üheksakümne aasta vanuseid metsi. Paljud ökosüsteemid kujunevad aga “küpseks” alles mitmesaja-aastaselt, mil neisse tekib vastav elustik. Kui selles valguses mõelda lageraie ja sellega seonduva elukeskkonna hävitamise peale, tuleb igati nõustuda filmi ühe olulisema sõnumiga, et lageraie kaitsealadel tuleb otsekohe keelustada. Raamatupidamisega ei saa  taastada intensiivse majandamisega hävitatud metsa, elustada väljasurnud liike ega taasistutada hävitatud elupaiku.

Raiemahu puhul tõuseb esile selle liiga suur intensiivsus, kuna praegu raiutakse metsa kaks korda rohkem kui pool sajandit tagasi. Ajaloolisi metsategemise viise kirjeldavad filmis mustvalged arhiivikaadrid mootorsaega puude langetamisest, laasimisest ja hobustega väljaveost, samuti kaadrid nõukogude aja oluliselt tööstuslikumast metsamajandamisest rasketehnikaga. Praeguste suurte raiemahtude taga on paljuski tehnoloogia areng ja suurepärane logistika — võimsad harvesterid, tihe ja kvaliteetne teede- ja kuivendusvõrgustik loovad tingimused kiirete lageraiete läbiviimiseks. Filmis avanevad sellise majandamise tagajärjed: laastatud, tundmatuseni muutunud paigad keset segipööratud raiesmaid ja läbitungimatuid võserikke, rikutud mullastiku ja elustikuga sopased raielangid, teede ääres lõputud palgivirnad.

Margus Kohava õigustab raiemahte metsa vanusega. Tema sõnul on suur osa metsast alustanud kasvu Teise maailmasõja ajal või järel ja kui küpset metsa maha ei võetaks, muutuks puidu kvaliteet oluliselt kehvemaks. See on üks metsatööstuse põhilisi väiteid, et puu mädaneb metsa ära, kui teda maha ei võeta. Looduskaitselisest seisukohast ei ole see mõistagi pädev, kuid mõjub loogiliselt puidutoormest sõltuvale, kasumit tootvale ettevõttele. Looduskaitsja leiab, et puu on metsa elurikkuses oluline ka pärast surma, näiteks lamapuiduna. See omakorda ei ole puidu kasutamise seisukohalt ja eriti intensiivse metsatööstuse silmis lubatav, sest metsas ei tohi ükski puu raisku minna. Kohava tunnistab siiski, et kõiki küpseid metsi ei tohiks maha raiuda, siis ületaks see kindlasti juurdekasvu.

Tulist ja lõppematut vaidlust raiemahtude teemal visualiseerivad filmis metsateemalised keskustelud telesaadetes. Püstitunud küsimused — kui palju raiutakse, kas meil on piisavalt küpset metsa ja mida näitab kõige selle kohta statistika — tahavad vastamist. Kogu selle segadusse ajava teema lahendamiseks oodatakse õigustatult poliitikute ja ametnike selget sekkumist ja vastutuse võtmist. Alustuseks seisukohavõttu, et riigil tuleb oma põhiseadustele ja põhiväärtustele tuginedes käia metsaga säästlikult ümber. Seejärel moraalset hoiakut, et ainuüksi põhjendatud kahtlusest säästlikkuse põhimõtte rikkumise kohta piisab, et töötada ebakõlad läbi koos osaliste ja ekspertidega. Ning et tehtaks otsused, mis aitavad ennetada kahjusid ja kujundada loodushoidlikku tulevikku.

Ühe lõimena jookseb filmist läbi ühiskonnas kaua kerinud arutelu kohaliku puidu väärindamise teemal ehk kuidas leida puidule kui väärtuslikule ressursile sobivat rakendust. Tegelikkuses paistab puidutööstus silma suurte tooraine (saematerjal, ümarpuit ja küttegraanulid) ekspordimahtudega. Näiteks veetakse mitu miljonit tihumeetrit tselluloosi tootmiseks sobivat puitu Eestist ümarpalgina Soome ja Rootsi, et sealsele puidutööstusele lisandväärtust toota. Väga kahtlane ettevõtmine on puidul põhinev elektritootmine. Loodussäästlike ideede puudumine selles osas, kuidas puitu väärindada, peaks omakorda tõmbama pidurit metsade liigsele raiumisele.

Kahe osapoole vaheline dramaturgiline konflikt on eelnimetatud teemade puhul, vaatamata probleemide sügavusele ja rohkusele, kujutatud üsnagi tasakaalustatult. Metsatööstuse esindajate sõnavõtud on väliselt neutraalsed, sisuliselt peidetud. Nende sõnumid tuleb vaatajal endal lahti kodeerida vastavalt oma eelnevatele teadmistele nende PR-tehnikatest. Jahedasse ajakirjanduslikku vormikeelde toovad pinget episoodid telesaadetest ja uudislõikudest ning dokumentaalne materjal kogukonnametsi kaitsvatest kohalikest.

Režissööri neutraalne lähenemine on arusaadav, sest autorina püüab ta pigem mõistmise kui konflikti poole. Esmatähtis on aru saada, millised on väitluses osalejate väärtused, püüda nende väiteid mõista ja tuua seeläbi välja konflikti teravik. Intervjuukeskse vormi valik tulenes põhiliselt teema laetusest, kuna asjasse puutuvat tegevustikku oli võimatu jäädvustada sündmusvõtetena. Filmimeeskond püüdis kaua leida filmimisega nõustuvat metsafirmat, aga kokkulepet kellegagi ei saavutatud.  Režissöör Helde on kommenteerinud, et nad andsid endale aru ja neid hoiatati teadlaste ja metsandusele lähedaste inimeste kaudu, et oma seisukohtade kaitsmisel hakatakse neid survestama. Ehk kui filmitegijad oleksid võtnud metsateema suhtes kriitilisema hoiaku, oleksid neil tõenäoliselt tekkinud tõsised probleemid filmi väljatoomisega.

Iga autor, kes käsitleb mõnd ühiskondlik-poliitilist teemat, on mitmete sundvalikute ees ja see toob fookusesse üldisema küsimuse: kui vabad on dokumentalistid tänapäeval oma töö tegemisel? Millised on autori võimalused teha filme teravatel ühiskondlikel või sotsiaalsetel teemadel ning saada sealjuures filmile riigipoolne rahastus ja kindlustunne, et film linastub autoriversiooni kujul. Kui paarkümmend aastat tagasi tehti odavalt mitmesuguseid kriitilise või satiirilise käsitlusega dokumentaale, siis nüüdseks on filmide tehniline tase võrreldamatult tõusnud, eelarved kasvanud, kuid temaatiliselt on kaalukauss tugevalt kaldu autoripositsiooni rõhutavate dokumentaalide suunas. Eks neiski ole sotsiaalsust, ent tähendusi luuakse sel juhul suuresti kunstilise omamaailma loodud subjektidele. Kas tuleb selline suundumus tegijate argusest, rahastajate ettevaatlikkusest, ühiskonna sulgumisest või millestki neljandast? Kas kumab siingi puude taga filmitegijate eneseusu puudus/enesetsensuur või hoopis usaldamatus sootsiumi vastu?

Usaldamatuse meistriklass saavutati filmi “Vara küps” esilinastuse eel, kui filmi autor sai jõuludeks Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liidult nõudekirja, mis keelas kasutada eelneva kirjaliku kokkuleppe alusel salvestatud intervjuud. EMPLi juhatuse tollane esimees Margus Kohava ja tegevjuht Henrik Välja väitsid, et nad ei olnud teadlikud, milles nad osalevad. Ometi olid kõik kirjalikud pöördumised ja kokkulepped EMPLi esindajate ja filmimeeskonna vahel fikseeritud kaheaastase kirjavahetuse jooksul, milles kasutati läbivalt sõna “film”. Puidutööstus alustas kohtusaagat olukorras, kus neile oli hea ajakirjandusliku tava järgi antud võimalus oma seisukohti ja väärtusi linateoses esindada. Ja oleks õige absurdne, kui filmitegijad läheksid kohtuvaidlusse selle nimel, et üks osalpool saaks filmis sõnaõiguse. Kõige tipuks selgus, et EMPLi nõue esitati siis, kui nõude esitajad polnud filmi veel näinudki! Juba eelnevalt asuti jõuliselt ründama, sest eeldati, et filmiajakirjanduslikult loodud tervik ei toeta tööstuse kujundatud sõnumeid.1 Siinkohal oleks paslik küsida, kuidas neid siis luuakse.

Ajakirjandus kui neljas võim kujundab jõuliselt avalikku arvamust ja suunab narratiivi metsapoliitikast. Metsatööstuse esindajad eelistavad, et meedias räägiks nende eest keegi teine: RMK esimees, keskkonnaministeeriumi kantsler, mõni teine kõrge riigiametnik, Maaülikooli metsandusteadlane või siis mõne erialaliidu juht. Sõnumiagentuurid ehk PR-ettevõtted, mis nii RMKle, keskkonnaministeeriumile, puidutööstuse erialaliitudele kui ka metsaühistutele kommunikatsiooniteenust pakuvad, esitavad puidutööstust teadusliku metsamajandamisena, aga tihtipeale on tegu sisuliselt turundustekstidega. Suur osa inimesi ei ole paraku meediaeksperdid, kes suudaksid aru saada ja eristada teadusuuringut, uurivat ajakirjandust ja sisuturundust. Loodushoiuga seotud keskkonna- ja kodanikeühendustel puuduvad tööstusega võrdväärsed ressursid meediakampaaniateks ja nende sõnutsi suhtub teatud osa peavoolumeediast elukeskkonna hoidmise teemadesse ootamatult tõrjuvalt.

Kui üks saaga lõppes, käivitus kohe teine — filmi “Vara küps” retseptsioon ajakirjanduses kujunes mõnevõrra ebaküpseks. Delfi Meedia ei avaldanud neljast filmimeeskonna saadetud pressiteatest ühtegi, samuti jäi kajastamata loodusteadlaste põhjalik analüüs kaitsealade kohta ning filmi esilinastuse sündmus. Maaleht avaldas mitmed artiklid, milles püüti ümber lükata filmi sõnumit ja kus oli tajuda metsakaitsevastasust. Meedia toimimise põhimõtteid arvestades on kogu kohtu- ja ajakirjanduslik kära muidugi vesi filmi turunduse veskile ja aitab loodust säästva mõtteviisi levikule ainult kaasa.

Filmi keskosas toimuv ekskurss arheoloog Tönno Jonuksi juhtimisel viib vaataja mõneks hetkeks pingeliste sõnavõttude keskelt kulturoloogilistele radadele. Selgitusi metsa rollist rahvapärimuses ja metsast kui eestlaste rahvusidentiteedi osast saadavad animeeritud kaadrid eesti kunstikorüfeede loomingust. Esindatud on Günther Reindorffi, Märt Bormeisteri, Henn Roode ja Toivo Kullese teosed. On see juhus või mitte, aga filmis mitmete töödega esindatud Reindorff on küll eelkõige tuntud oma graafiliste lehtedega loodusmotiividest, milles tabab oskuslikult looduse ilu, toonivarjundeid ja meeleolu, aga samas oli ta Eesti Vabariigi esimeste rahatähtede kujundaja. Loodus ja raha kõlavad kokku ka Jonuksi ajaloolises tagasivaates — metsi on tulnud kaitsta eesti talurahva enda eest, kes tahtis need kiiresti maha võtta ja rahaks teha.

Filmi viimane kolmandik keskendub tulevikku vaatamisele ja lahenduste otsimisele. On teada, et praeguse metsapoliitika õigustajate üks väide on, et kritiseerijad ei paku lahendusi. Ja tõsi ta on, et kellelgi pole maailma päästmise täpset plaani. Küll aga käivad ökoloogid välja mitmeid kavasid, alates loodushoiu tähtsustamisest ja kliimamuutuste tulemuslikust leevendamisest kuni haridussüsteemi ümberkujundamiseni. Marek Strandbergi sõnul on meie kooliharidus keskkonnaasjade selgitamisel ja looduse väärtustamisel vanade dogmade ja paradigmade küüsis ja tulemuseks on olukord, et täiskasvanud inimene ei mõista neid. Film kutsub tegema hariduses muudatusi, et ökoloogilise süsteemi ja biosfääri toimimise põhimõtted jõuaksid õppekavadesse. Filmiga seoses on koolidele välja töötatud õppematerjalid. Kuigi dokumentaalfilmide levi meie kodumaistes kinodes on hõre, leiab “Vara küps” loodetavasti tee paljudesse koolidesse ja aitab kaasa ökoloogilisest süsteemist aru saamisele.

Kui vaadelda seda filmi kui võimalikku õppematerjali, tuleb kiita filmimeeskonda, et 86 minuti sisse suudeti mahutada olulisemad metsandusvaldkonnaga seonduvad teemad ja ebakõlad. Mõned teemad oleksid siiski vajanud arendamist. Kui nii ökoloogiline kui majanduskeskne vaade metsale on filmis teaduslikust vaatepunktist selgelt ja arusaadavalt esitatud, siis süsinikuheite ja -sidumise teooriad jäävad ilma põhjalike eelteadmisteta vaatajale arusaamatuks, mistõttu ta ei saa otsustada ka eri seisukohtade tõeväärtuse üle. Tegu on küll täiesti omaette, pikemat käsitlust vääriva teemaga, mis jõuab filmis selge järelduseni — emiteeritud süsiniku näol on tegu keskkonnakahjuga, mis toob tulevikus kaasa üsna suured trahvid rahvusvaheliste kokkulepetega liitunud Eesti riigile.

Lageraie käsitlemisel võinuks suurte keskkonnakahjude rõhutamise kõrval tuua sisse arutelu selle üle, mis võiks olla sellele alternatiiv. Näiteks saaks metsi majandades võtta arvesse looduslikke stiihiaid. Nõnda võiks kuivades metsades, mis looduslikult põlevad, olla ka lageraie tunduvalt vastuvõetavam kui näiteks lodumetsas, kus elustik on kohastunud vaid üksikpuude ja häilude murdumisega. Teadmine, et lageraie kõrval on veel mitmeid teisigi metsa majandamise võimalusi, paneb koolinoori jätkusuutlikumalt mõtlema, vahest isegi lahendusi otsima.

Filmi visuaalne keel tuleneb paljuski ajakirjandusliku saate formaadist, olles üles ehitatud intervjueeritavate valdavalt staatilistest kaadritest ning drooniga filmitud loodusvaadetest. “Vara küpses” toetab vorm sisu mõistmist ega muutu omaette kunstiliseks väljenduseks. Operaator Mattias Veermetsa vahendusel juhatatakse vaataja umbes kuuekümnesse Eestimaa looduslikku paika, milles on esindatud kõik metsatüübid. Kord liigub vaataja metsikutel teedel kui rändur, kord tõuseb metsade kohale, kus avanevad abstraktsed kompositsioonid. Inter­vjueeritavate visuaalseks esitamiseks on nad viidud looduslike museaalide keskele või arhitektoonilistesse ruumidesse, nii et mõnel hetkel antakse võimalikku konflikti edasi ka üksnes operaatoritöö kaudu. Hetkel kui filmi tuuakse esmakordselt sisse RMK endine peadirektor Aigar Kallas, on teda filmitud selja tagant kontravalguses. Pildikeel rõhutab saladuslikkust ja võimu, mis käib kaasas mehe vastutusalaga — hallata kõiki riigimetsi ja kolmandikku Eesti maismaast. Komponeeritud kaadrid Henrik Väljast tekitavad pildistruktuuri mitmetasandilisuse, misläbi viirastub esineja justkui läbi puutüvede. Kuna Veermets on panustanud koostöös režissööriga ka stsenaarse plaani koostamisse, on ta filmi arengutega algusest peale kaasas käinud ning komponeerinud filmi visuaalse poole läbi äärmise põhjalikkusega. Visuaalne tervik kingib sügava tunnetusliku elamuse.

Pealkiri “Vara küps” viitab nii varandusele kui küpsusele. Mets võibki olla varandus nii materiaalses kui hingelis-vaimses tähenduses. Kui inimese puhul annab küpsus inimkonnaga üks olemise tunde ning soodustab kõigi tema võimete ja annete avanemist, siis metsanduses tähendab “raieküps” surmaotsust ja puu langetatakse. Võib-olla liiga vara, nagu pealkirjas viidatakse.

Autoripositsioonilt toetab filmi sõnum metsa säästlikku majandamist, sest ökoloogilisest vaatenurgast on tänane küps majandusmets alles esimene järk kujunevast loodusmetsast. Eesti metsades võib leida vaid üksikuid alles olevaid paiku, kus selline pikaealine vanuseline struktuur on kujunenud. Üks mõtlemapanevamaid fakte, mis filmis välja tuuakse, õigustab igati autori loodussäästlikku hoiakut: kümne aasta jooksul on raiutud kõrge kaitseväärtusega metsadest 1,5 miljonit tihumeetrit puitu ehk 75 000 autokoormat. Metsandusteema varjus toob film nähtavale veel mitmed ühiskondlikud mädapaised. Marek Strandbergi sõnul on lootust keskkonnasäästlikumale metsamajandamisele alates hetkest, kui kaovad ära pooled, kui kaob ära salatsemine, kui kaob ära petmine ja korruptsioon. Metsasõda ja konflikt kahe mõttesuuna vahel pole seni häid lahendusi toonud, küll aga on film “Vara küps” teinud sammu ühiskonna liitmiseks looduskeskkonna hoidmisel ja metsade säästlikul majandamisel.

Viide:

1 Filmi linale lubamine laabus aga üpris sujuvalt. Puidutööstusel oli 2024. aasta alguses võimalus film kogupikkuses läbi vaadata, pärast mida nad otsustasid, et see võib sellisel kujul kinolinale jõuda. Film esilinastus, nagu planeeritud, jaanuari lõpus autoriversiooni kujul.

Allikas:
Teater. Muusika. Kino

Kokkuvõtvalt võib öelda, et film “Metsa vara küps väärtus” pakub põnevat ja harivat ülevaadet metsade olulisusest ja väärtusest. Film julgustab meid mõtlema säästvale metsandusele ning hoolitsema meie loodusliku keskkonna eest. Olles Eesti jaoks oluline ressurss, on metsad meie riigi sümboliks ja identiteediks. Filmi kaudu saame parema arusaama metsandusest ning selle tähtsusest nii keskkonnale kui ka majandusele. Soovitan kõigil vaadata seda filmi, et süvendada oma teadmisi ja arusaamu metsade olulisusest meie ühiskonnas.