Eesti noor teadlane uurib Euroopa iidset vihmametsa | Loodus

2303970h4121t24

Tervist! Tänapäeva kiiresti muutuvas maailmas on üha olulisem uurida ja säilitada meie looduse mitmekesisust. Üks Eesti noor teadlane on võtnud enda missiooniks uurida Euroopa iidset vihmametsa ning avastada selle salapärased saladused. Tema pühendumus ja uudishimu viivad meid sügavale metsikusse loodusesse, avades meie silmad uutele teadmistele ja imelistele avastustele. Liitugem temaga selles põnevas teekonnas looduse imedesse!

Pariisist põhja pool avastasid teadlased 15 aastat tagasi jäljed iidsest vihmametsast. Kui tänaseks on sellest kirjutatud mitmeid teadusartikleid, siis aasta lõpus ilmunud värske teadusartikli üks autor on ka Eesti teadlane – Tallinna Tehnikaülikooli geoloogiadoktorant Eliise Kara.

Aastal 2009 leiti umbes 80 km Pariisist põhja poole jäävast Rivecourti linnast kruusa ja liiva kaevandamise käigus 57–56 miljoni aasta vanustest pruunsöe kihtidest kivistisi, mis viitasid praegusest väga erinevale keskkonnale. Leiud pärinevad hilis-paleotseenist – ajast vahetult enne üleilmset soojenemisperioodi, mil polaaralad olid jäävabad, Antarktikas kasvas mets ja Maa temperatuur oli 15°C kraadi praegusest kõrgem.

Endisest Petit‐Pâtis karjäärist, kust pruunsöe kihid avastati, koguti järgnevate aastate jooksul tuhandeid looma- ja taimefossiile. Nendest on nüüdseks ilmunud mitmeid teadusartikleid. 2023. aasta lõpus avaldas Tallinna Tehnikaülikooli geoloogia osakonna doktorant Eliise Kara koostöös Prantsusmaa Riikliku Loodusmuuseumi teadlastega artikli selle olulise leiukoha iidsest taimestikust. “Minu osa oli ühe konkreetse taimesugukonna fossiilide uurimine,” ütleb Kara.

Väljasurnud taimed väärivad uurimist

Põhja-Prantsusmaalt avastati nimelt Euroopa vanimate kilplehikuliste (ladina keeles Menispermaceae) fossiilsed viljad. Artikkel ongi pühendatud nende väljasurnud taimede taksonoomiale, biogeograafiale ja ökoloogilisele tähendusele.

Eliise Karat ootas Prantsusmaal ees paarkümmend esialgse hinnangu järgi kilplehikulisteks määratud kivistist. “Minu töö oli neid kirjeldada: pildistasin ja mõõtsin neid ning tegime neist 3D mudeli. Soovisime sisemiste ja välimiste tunnuste põhjal määrata, mis liikidega võiks olla tegemist,” meenutab ta.

Loe rohkem:  Ornitoloog: hanede heidutusjahiga kannatavad ka teised linnud | Loodus

Omapärase vilja kujuga kilplehikulised (inglise keeles moonseed family) kasvavad praegusel ajal enamasti liaanidena (lähis-)troopilistes metsades. Tänapäeval pakuvad kliplehikulised eelkõige huvi farmakoloogiatööstusele. Nimelt sisaldavad selle taimede sugukonna esindajad rikkalikult alkaloide ja on olulised komponendid näiteks traditsioonilises Lõuna-Ameerika noolemürgis kuraares.

Kara sõnul on Euroopa ürgataimestiku uurimine oluline kahel põhjusel. “Esiteks on see oluline paleobiogeograafia seisukohast, mis uurib, kuidas erinevad liigid on ajas paiknenud,” nimetab ta. Nimelt on teada, et hilis-paleotseenile järgnes oluline soojenemisperiood. Uurijate päralt on kivistiseleide nii perioodile eelnenud kui ka järgenud ajast. See võimaldab uurida muistse kliimasoojenemise mõju erinevatele liikidele.

“Praegu oligi oluline, et juba enne soojenemist oli Lääne-Euroopas suhteliselt troopiline kliima. Neid samu taimi, troopilisi liaane, on leitud ka hiljem. Võime niisiis oletada, et liianid võitsid sellest kliimasoojenemisest,” arutleb Kara.

Teiseks on uuring tema hinnangul vajalik, et mõista paremini kilplehikuliste taimesugukonna evolutsiooni: “Erinevaid fossiilide leiukohti võiks olla võimalikult palju. Siis saaks fossiile omavahel võrrelda ja paigutada need fülogeneesipuusse, et kirjeldada paremini praegu elavate kilplehikuliste põlvnemist.”

Euroopa südames oli troopika

Kivimikihtide ja muistsete organismide analüüsid kinnitavad, et Põhja-Prantsusmaal asus hilis-paleotseenis mosaiikne madalik, mille vooluveekogude kaldaid ääristasid subtroopilised, troopilised ja ka mõned parasvöötme taimeliigid. “Kirjeldasime ära ühe uue väljasurnud liigi,” toob Eliise Kara välja. Lisaks kilplehikulistele kasvasid seal näiteks ka anakardilised, pipralised ja viinapuulised. Lisaks on Rivecourti leiukoht on võtmetähtsusega varajaste imetajate – näriliste ja primaatide eellaste evolutsiooni uurimisel.

Vihmamets Põhja-Prantsusmaal muutus aga üha soojemaks ja niiskemaks, sest järgnev paleotseeni-eotseeni termaalne maksimum u 56 miljoni aasta eest tõi täiendavalt kaasa üleilmse temperatuuritõusu viie kuni kaheksa kraadi võrra.

Mereelustiku jaoks oli ookeanivee temperatuuri tõus ja hapestumine katastroofiliste tagajärgedega. Seevastu Pariisi ümbruse troopilistele taimeliikidele, kaasa arvatud kilplehikulistele, tõi soojenemine kaasa mitmekesistumise ja põhja poole levimise. Järgnevasse eotseeni ajastikku umbes 56–33,9 miljonit aastat tagasi jääb nii mitmete troopiliste taimede üleilmse leviku kõrghetk kui ka troopika järkjärguline taandumine põhjapoolkeralt kliima jahenemise tõttu.

Loe rohkem:  Looduskaitsekoerad aitavad üles leida haruldased liigid | Loodus

56 miljonit aastat tagasi toimunud märkimisväärne kliima soojenemine toimus tänasest väga erineval taustal. Siiski peetakse seda lähimaks analoogiks Maa ajaloost, mille abil saada aimu kliimasoojenemise võimalikest tagajärgedest tulevikus.

Millised olud valitsesid Eesti aladel 56 miljoni aasta eest, pole Eliise Kara sõnul teada. “Isegi kui siin oli maismaa, siis kuna me olime kaetud liustikuga, on kõik need kihid minema pühitud. Me ei tea sellest ajast mitte midagi,” märgib ta.

Kokkuvõttes võib öelda, et Eesti noore teadlase uurimistöö Euroopa iidse vihmametsa kohta on äärmiselt oluline ning pakub väärtuslikku teavet biodiversiteedi ja keskkonnakaitse valdkonnas. See uuring aitab kaasa kogu Euroopa metsade kaitsele ning annab väärtuslikku sisendit tulevastele keskkonnapoliitikatele. Noorte teadlaste aktiivne osalemine teadusuuringutes näitab, et meie järelkasv on huvitatud keskkonnasõbraliku maailma loomisest ning et nad on valmis panustama teadmistesse ja uuendustesse keskkonnakaitse valdkonnas.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga