Edith Karlson: tolm ja kulumine toovad mu teostele ainult head | Kunst

1711100053 1705303h0f8ct24

Tere tulemast Eestisse! Edith Karlson on üks paljudest andekatest Eesti kunstnikest, kelle looming on tähelepanuväärne ja inspireeriv. Tema kunstiteosed kajastavad tolm ja kulumise ilu, tuues esile ajaloo jäljed ning elu mööduvuse. Karlsoni unikaalne lähenemine kunstile teeb ta teosed erakordselt kaasahaaravaks ja mõtlemapanevaks. Tema tööd kannavad endas sügavust ja keerukust, luues vaatajates ainult häid emotsioone. Tutvudes Edith Karlsoni loominguga, avaneb teile uus perspektiiv kunstile ja elule endale.

Karlsoni sõnul võib teda praegu valdavat tunnet võrrelda laste pesast välja lendamisega. “Ainuke asi on see, et kõik pole ikka veel pakitud. Mul on veel paar asja vaja keraamikaahjust välja võtta. Põhimõtteliselt võib küll öelda, et on kõik, aga mitte täiesti,” sõnas ta.

Karlson tunnistas, et tal pole kunagi olnud otsest eesmärki Veneetsia biennaalile jõuda. “Kui sa oled kunstnik, sul on siin karjäär, sa oled midagi võib-olla juba saavutanud, siis ma arvan, et see võiks olla asi, mida võtta eesmärgiks. Eesti on nii väike koht, mul on kõik galeriid juba läbi käidud. Aga mul ei ole kunagi otseselt sellist eesmärki olnud, et ma tahaksin sinna meeleheitlikult jõuda.”

Karlsoni valis biennaalile Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse poolt kokku kutsutud rahvusvaheline žürii. “Rahvusvaheline žürii valis portfooliote põhjal välja kunstnikud, kelle stuudioid nad soovisid tulla külastama, kunstnikega rääkima. Meil ei olnud isegi kohustust seda projekti esitada. Puhas selline portfoolio ja kunstnike vestluste põhjal valik toimus seekord.”

“Üsna kiirelt veeti mind ka Veneetsiasse, et ma näeks eelmist paviljoni, et hakkaks mõte juba sinna poole liikuma,” märkis Karlson. Tänavune paviljonikoht Chiesa di Santa Maria delle Penitenti kirikus leiti pikaajalise eeltöö tulemusel. “Ta asub täiesti ristivastupidises suunas alale, kus on rahvuspaviljonid. Eestil ei ole oma paviljoni, mis mulle kunstniku vaatenurgast tundub nagu pluss, et on võimalik erinevaid kohti paviljoniks orgunnida.”

“Asukoha mõttes meeldib mulle väga, et tal on avarust, see kirik on ühe suure kanali ääres. Avarust kohtab Veneetsias üliharva ja enne, kui me sinna jõudsime, siis me olime nendel klaustrofoobsetel tänavatel konnanud hommikust õhtuni tohutu kuuma käes. See avarus avaldas mulle muljet seal,” rääkis Karlson.

Loe rohkem:  Galerii: Peeter Musta maalinäitus "Jalutuskäigud Pariisis" | Kunst

Kuigi tol hetkel ei olnud Karlsonil veel ettekujutust, mida ta ruumiga teeb, oli tal siiski üks töö, mida ta kindlasti tahtis biennaalil kasutada. “See, mida ma kasutasin ka Kumus antropotseeni näitusel, selline merineitsilaadne hübriidolevus, ma tahtsin sellega edasi töötada. Seal kirikus on üks ruum, kus põranda sees on auk, kus loksus ka vesi, nii et kui vaporetto sealt mööda sõitis, siis see lainetas nii ilusasti ja mul tuli esimene äratundmine, et sinna see olevus tõesti sobiks.”

Veneetsiasse läheb Karlson teemadega, nagu inimese primitiivsed tungid ja lunastuse võimalikkus. “Selliste teemadega ma olen kogu aeg tegelenud. Lihtsalt see viis, kuidas ma asju väljendan, oleneb sellest kohast, kus ma neid asju näitan. See kirik kohe kutsub suurejoonelisemalt ja võib-olla ka dramaatilisemalt neid asju esitlema. See ruum annab vabaduse hullata selle draama sees, seal kuidagi sobib see kõik, mulle tundub.”

Karlsonil on ka hulk abilisi, kes teda protsessis on aidanud. “Meil on kaks staapi, üks on see minu stuudio ja teine on kaasaegse kunsti keskus. Nemad tegelevad arvutitööga ja siis Raja tänava rahvas tegeleb produktsiooni, ehitamisega. Minu roll on, et ma olen kunstnik, olen välja mõelnud kõik asjad, pean delegeerima inimestele, kuidas asju teha, aga ma olen kõigis asjades ise ka olnud oma kätega küljes,” rääkis Karlson. “See on võib-olla olnud üks keerulisemaid, väsitavamaid, kuid samas ka emotsionaalsemaid kogemusi nii suure tiimiga, et hoida seda õhkkonda sellisena, et kõigil on igapäevaselt hea tulla ja teha seda asja kõik koos.”

“Ma üritan delegeerida oma mõtteid nii hästi kui ma oskan, aga tavapraktikas väga tihti mu tööd sünnivad ainult tänu sellele sellisena, et ma olen nad algusest ise üles ehitanud. Nüüd on olnud teistmoodi natuke, olen pidanud konkreetsemalt mõtlema mingisuguseid asju. See on superkogemus,” kinnitas kunstnik.

Karlson ootab oma näitusega seoses novembri lõppu. “Loodan, et ma saan seda ise minna siis veel vaatama, sest nii palju, kui ma olen käinud Veneetsias, siis see pool aastat, mis need teosed seal erinevates paviljonides on, siis sa ikkagi näed, et nad hakkavad juba kuluma, tolmu koguma ja kõik teosed näevad juba väsinud välja. Mind väga-väga huvitab, kuidas need minu asjad seal välja näevad, sest mul on selline tunne, et need teosed, mis sinna lähevad, neile see väsinud olemine, tolm ja kulumine toob ainult head ja paremat juurde.”

Loe rohkem:  Maryliis Teinfeldt-Grinsi uuel näitusel kohtuvad luulepildid tikanditega | Kunst

Kõige muu kõrvalt on Karlson hakanud ka muusikat tegema. Läinud aasta detsembris anti koos Raul Saaremetsaga egiidi alla Vana välja debüütsingel “Viimne ratsu”. “Muusikaga ma leian aega tegeleda, kui mul on mingi suurem projekt selja taga, siis on seda aega ja see on ausalt öeldes parim moodus välja tulla sellest intensiivsest tööperioodist. Ma ei lähegi oma stuudiosse, vaid lähen Rauli stuudiosse, seal me siis lindistame lugusid ja teeme seda värki.”

Kuigi praegu on Vanal välja antud vaid kaks lugu, on neid tegelikult veel. “Plaan ongi, et kui ma selle ühe projekti nüüd ära teen, siis ma võtan selle aja, et me saaks teha pikema versiooni, sest meil on uusi lugusid ka ja soov sellega tegeleda on täiesti olemas, ta praegu lihtsalt ootab natukene,” kinnitas Karlson.

In conclusion, Edith Karlson’s unique approach to art, focusing on the concepts of dust and wear, brings a fresh perspective to the art world in Estonia. Her work challenges traditional notions of beauty and permanence, showcasing the beauty in decay and transformation. Through her pieces, Karlson invites viewers to reflect on the passage of time and the inevitable changes that occur in all aspects of life. With her experimental style and thought-provoking themes, Karlson continues to push the boundaries of contemporary art in Estonia, leaving a lasting impact on all who encounter her work.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga