Arvustus. “Tikud”: nähtamatute inimeste argipoeetika | Teater

2260149h6bbet24

Tikud, mis tähendab eesti keeles tikreid, on lavastus, mis käsitleb nähtamatute inimeste argipäevaseid tegemisi ja poeetilisust. See teater esitab küsimusi, mis panevad vaatajad mõtlema sellele, kuidas võiksime paremini märgata ja väärtustada neid inimesi, kelle töö ja pingutused jäävad sageli tähelepanuta. Lavastus tõstab esile argimeelset ilu ning pakub sügavat ja emotsionaalset kogemust teatrikunsti armastajatele. Tikud on tõeliselt haarav ja mõtlemapanev lavastus, mis jääb kauaks meelde.

“Tikud” on oma nime vääriline, sest neid põletati kogu etenduse jooksul ligi paki jagu. Pea igas stseenis tõmbas Indrek Sammul ühe või mitu tikku põlema ja vaagis sügavalt millegi üle. Läita või mitte läita – see on küsimus. Kui niivõrd palju üht kujundit kasutada, peab sel kõigel olema ju aga mõte, mingi kõrgem eesmärk, sest asja mõttest per se sai ju aru juba kolmandal või neljandal korral. Millega siis põhjendada seda, et üks mees suitsu põlema panemiseks korduvalt tiku põlema tõmbab, kuid sigareti süütamiseni kunagi ei jõuagi?

Korduse kaudu väljendub selge absurd, teatrivaataja jääb ootama midagi, mis kunagi ei saabu, hulkurit, kes jääbki kardinate varju. Selles väljendus ka lavastuse keskmes olevate tegelaste olemus – nad ei ole oma eludega jõudnud kuhugi või millenigi, mida võiks universaalselt nimetada kas eduks või siis enesetäiuseks. Nad virelevad peale tööpäevi küllaltki tegevusetult, võttes maja ees õlut ja arutledes elu lihtsamate asjade üle, kuhugi otseselt enda eluga liikumata, paigal seistes.

Absurdsena näivad siin justkui kõik episoodid, võib-olla just seetõttukui argised need on. Ja ometi läheb jutt alati lõpuks süngeks, mängu tulevad keerulised küsimused: mis me siin teeme ja kuhu läheme? Kas ma olen sulle rääkinud, et tahtsin end ära tappa? Tikk põleb lõpuni.

2260149h6bbet24

Johan Elm ütles “OP-ile” antud intervjuus, et hakkas tegema lavastust surmahirmust, kuid sai prooviprotsessis aru, et teeb seda hoopis sõprusest. See kumas tõepoolest ka lavastusest läbi, et ainest fookuse hajuvuseks on. Vaataja on selles mõttes lavastajaga samas paadis. Kui saalis istudes tundub esiti tõesti, et kõik keerleb suremise tähendusvälja ümber, siis vaikselt hakkab selle kõige keskelt võrseid ajama arusaam, kas siis juba saalis või Kalamaja tänavate vahel koju kõndides, et see kõneles ju tõesti vist pigem ikka sõprusest, üksteise hoidmisest. Surm on see liitev element, mis kõiki tegelasi seob – me kõik sureme lõpuks. Kuid ometi on meil tihtipeale surmast erinev arusaam, üks mõtleb sellele rohkem, mõni kardab seda rohkem kui teine, mõni sureb suremata.

Loe rohkem:  Galerii: Rakvere teatris algasid August Gailiti "Karge mere" proovid | Teater

“Tikke” reklaamiti kui lavastust n-ö lihtsatest inimestest. Mingil põhjusel ei jäänud mulle absoluutselt tegelaste nimed meelde, ja ega need ei olegi lavastuse kontekstis ju lõppude lõpuks olulised, Sammuli kehastatud Tolja asemel võinuks vabalt olla ka Voldemar või Uku. See ehk räägib veelgi kaasa sellele argipoeetikale, sellele lihtsate, nimetute inimeste narratiivile, kes ühiskonnas pilti ei jää. Vaataja ei saagi teada, mida Tolja ja tema kaaslased igapäevaelus teevad, nad on selles mõttes nähtamatud. Ehk peakski kutsuma seda kõike poeetika asemel argitraagikaks, sest siin ei olda õnnelikud, meile ei maalita ette pilti idüllilisest lihtsast elust, milles inimene on enda olemisega rahu teinud, nagu Jaapani vetsuküürija Wim Wendersi filmis “Täiuslikud päevad”. Aga mõte on neil kahel sama, amet ei defineeri inimest.

“Tikkudes” ollakse maale lähemal, ei hõljuta pilvedes, sest kuigi amet ei defineeri otseselt midagi, siis algab nende inimeste elu ikkagi alles kella viiest õhtul ja lõpeb kell üheksa hommikul. See on ajavahemik, mil neil on meie kui vaatajate jaoks aega, hetk, mil leitakse see üürike aeg iseendale, et võtta sõbraga korteritrepil või pargis paar õlut, ajada vahel täielikku kelbast, kuid siis jõuda ikka välja enda eksistentsi juurde. “Tikud” näitabki vast kõige selgemalt, et universaalsed teemad nagu surm, armastus ja lein on tõepoolest universaalsed, mitte ei kuulu ainult suurte narratiivide valda. Sõnum on seega lihtne.

2260158hd37et24

Indrek Sammul mängib taas oma tüüptegelast, rolli, mis talle niivõrd sobib, milles ta on omas elemendis, olles selline kergelt depressiivne ja sügavatesse mõtisklustesse kalduv mees, kes on oma eluga seisakhetkes kinni, kes otsib tikutulest seda valgust tunneli lõpus, mingit tõde, jälgib, kuidas elu vaikselt põleb.

Sammuli tegelane ei ole alati meeldiv inimene, ta teeb vahel kurje nalju, on kannatamatu, väljakutsuv, kuid tundub, et läbi selle tuleb ta toime enda valuga, sihitusega. Ja lõppude lõpuks ta ju siiski hoolib ja on enda lähedaste jaoks olemas. Kui Sammul kannab seda lavastust, siis Tolja hoiab pinnal oma sõpru, kannatab nende eest, nendega kaasa ja siis ka sureb nende eest. Ja kuigi pealtnäha pole ka tema surmas midagi suurejoonelist, siis teatrilaval mõjub see siiski antiiktragöödia väärilise lahkumisega, nii nagu teeks seda tõeline lunastaja. Või sõber?

Tagasihoidlik lavakujundus väljendab edukalt kergelt laguneva paneelelamu õhkkonda. Ka taburetid – kõik isemoodi – lisavad asjale autentsust. Hallidest seintest nõrgub omamoodi rõhuv steriilsus, nii nagu ka tegelaste eludes pole erilist värvi, kui mitte välja arvata just need samad taburetid, enda eripäraste kujude ja kulunud värvikihiga. Rõõm peitub väikestes asjades ja kohtumistes, taburetid pakuvad kohta, kus seda teha, nii lauldes kui ahastades.

Loe rohkem:  Sünnipäeva tähistanud Kellerteater jagas esimest korda publikupreemiaid | Teater

2260146h538et24

Erandliku tegelasena figureerib laval Anne Reemanni kujutatud koeratädi, kelles on peidus tõeline femme fatale ühes Tšehhovi püssi ja äärmiselt ambivalentse iseloomuga. Täiesti ebastabiilne naine, kes Reemanni kaudu tõi elu sisse lavastusse, mis ilma temata oleks muidu ilmselt uppunud enda unisusse.

Peale murdelist hetke kukub kogu maailm justkui ümber – sõna otseses mõttes, sest tagumine sein langeb maha, luues uue ruumi. Teoorias on see vägagi poeetiline, kuid praktikas jäi natuke aeglase vintsmehhanismi mootorimüra varju. Asi tulnuks lahendada ilmselt vana hea kondimootori abil, sest see tubli minut, mille jooksul sein valju pininaga alla langetati, samal ajal, kui näitlejad kivistunult laval seisid, rikkus ikkagi loodud õhkkonna kahjuks ära. Kõik lõpeb aga pigem helgel toonil, sellisel mõrumagusal, milles peitub teatud paratamatus ja nending “mis teha, asjad lihtsalt juhtuvad, see on loomulik”.

Paberil täidab lavastus justkui kõik punktid ära, sõnum on arusaadav, samas jättes ruumi enda mõtetele, näiteks õudusjuttude puhul, mida Tolja oma lapsele räägib. Ka tegelaskujud on köitvad, esile on tõstetud lihtinimese suur siseilm ja elu raskus, millega kõigega lihtne suhestuda. Kuid ometi jäi tunnetuslikult lõpuks ikkagi midagi sisse kriipima, ma ei suutnud leppida Tolja surmaga, kuigi loo loogika põhjal ta pidi surema, ei olnud mingit muud võimalust. Ilmselt kajastus selles tundes minu isiklik leppimatus surmaga.

Surma ja leina teemat avavaid kunstitekste ilmub viimasel ajal üha enam, mis on ilmselt märk mingist laiemast paradigma muutusest ühiskondlikus diskursuses. See on ainult tervitatav, et sellest räägitakse, et ka minusuguste jaoks muuta surm veidike hoomatavamaks nähtuseks. “Tikud” näitavad, et kummitava koormaga aitavad kõige paremini toime tulla sõbrad, tuleb vaid haarata taburet ja maha istuda.

Kokkuvõttes võib öelda, et lavastus “Tikud” suudab põimida nähtamatute inimeste argipäeva poeesia ning teha seda viisil, mis paneb publiku tundma ja mõtlema. Lavastus avab ukse sügavale inimese igapäevaelu keerdkäikudesse ning annab võimaluse mõista neid inimesi, kes muidu jäävad tihti tähelepanuta. Teater suudab luua võimsa kogemuse, mis jääb kajama vaataja südames ja mõtetes kauaks pärast etenduse lõppu. “Tikud” on unikaalne lavastus, mis võiks avada silmad ja südamed igaühele, kes seda näeb.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga