Arvustus. “Piip ja Tuut ajajalus”: nägudel naer ja jalgades gruuv | Teater

2281035h96aet24

Tere tulemast Eesti teatrikultuuri! “Piip ja Tuut ajajalus” on kütkestav etendus, mis pakub publikule naeru ja gurut olgu siis näos või jalgades. Piip ja Tuut on andekad mütsimehed, kellel on võime muuta igapäevased olukorrad lõbusateks seiklusteks. Nende interaktsioon publikuga tekitab imelise atmosfääri ning paneb kõigil naeratused näole. See on lavastus, mis toob kokku erinevad emotsioonid ja annab võimaluse nautida teatri maagiat täiel rinnal. Ära lase end sellest võimalusest ilma jääda!

Uus lavastus.

,,Piip ja Tuut ajajalus”

Idee autor ja dramaturg: Jan Kaus

Lavastajad ja näitlejad: Haide Männamäe ja Toomas Tross

Kunstnik: Illimar Vihmar

Valguskunstnik ja heliefektide looja: Rene Topolev

Muusikaline kujundaja: Lauri Õunapuu

Plakat: Triin Heimann (foto – Rene Topolev)

Heli-, valgustehnik ja lavateener: Marek Demjanov

Esietendus 22. veebruaril Piip ja Tuut teatris.

Astudes 22. veebruari õhtul Piip ja Tuut teatri ootuselevusest kantud saali, märkan, kui kenasti siinne publik käituda oskab. Ruum on tihedalt inimestega täidetud – nende vanusevahemik jääb kuskile kolme kuni kuuekümne aasta kanti – ning igaüks on oma tillukeses või veidi suuremas kehas teiste ruumisviibijate vastu ehe ja austav. Publikuteenindaja teatab, et täna õhtul ta kahjuks pannkoogitellimusi vastu ei võta, aga peale etendust ootab ülal saalis üks eriline küpsisetort. Esireast tõuseb püsti väike poiss ning ütleb, et “pole hullu, ta on juba hommikust söönud.” Teine küsib vahele, et kus need Piip ja Tuut siis on, ning pakub, et “paneme selle aja juba tööle!”.

Nii tehaksegi. Aeg pannakse tiksuma, eesmärgiga ühe tunni jooksul Eesti lugu lavale tuua. Tuleb välja, et kõige alguses oli olemas ainult jää, selle tasane praksumine ja sulamine. Seejärel olid tuuleiilid ja juba veidi hiljem saabusid selle jääst vabanenud vastsündinud maa pinnale esimesed olendid – Piip ja Tuut. Südikusega asutakse seda paika ja iseendid avastama, õppides kasutama tuld, söögipooliseks kärbseid püüdma ja puu otsast õunu korjama. ,,Need on ju metslased!” hõikab keegi saalist ja kordab sõna “metslane” veel korduvalt, justkui oodates kinnitust, et ta on asjast õigesti aru saanud. 

Peagi meisterdavad need metslased endale aga järi, õpivad istuma ja tantsima ja rahvamuusika ilu tunnetama – võibolla just sel hetkel saab Piibus ja Tuudus alguse see, mida oleme harjunud traditsiooniliseks eestluseks pidama. Järi ei püsi oma kodutares aga kauaks, sest alatihti on kohal miski määramatu võõras jõud, mis seda varastada ihkab. Igal järjekordsel järi-kadumise hetkel tuleb sellele, mis vägisi käest võetud, julge rind teed juhatamas, järele minna. Toigastest saavad mõõgad ja rüselustest lahingud, kord naastakse koju risti, teinekord raamatuga. 

Loe rohkem:  Eesti Noorsooteater kuulutas välja uue teatrijuhi konkursi | Teater

Eriti emotsionaalselt mõjub stseen, milles Piip üksipäini kurbliku rahvamuusika saatel tantsib, käte vahel mantel, mis kuulub juba pikalt kadunud olnud Tuudule. Ruumis võtab maad tundlik vaikus. Sellistel hetkedel tundub, nagu oleks eestlaseks olemise ajalooline valu tõesti miski, mis juba sajandeid tagasi veel sündimata kehadesse on salvestunud. Mõjub raputavalt, et ka väikesed inimesed paistavad laval toimuvat nii selgel viisil mõistvat.

Aga Tuut jõuab tagasi koju ning ruumis taastub naer. ,,Väga naljakas!” hõikab keegi publikust korduvalt, ja olen temaga igati päri. Üheskoos käiakse läbi üha täiustuva tehnoloogia areng, jõudes tänasesse ajahetke ja võibolla isegi veidi kaugemale, sellesse, mis alles tärkamas. Lavastuse lõpetab Piibu ja Tuudu vahva tantsuke, mis mõjub justkui sõnumina, et tulevik on küll teadmata, aga juhatame selle sisse nii, et mistahes ka juhtuks, on meie nägudel naer ja jalgades gruuv. 

2281035h96aet24

,,Kirjanik Jan Kaus kirjutas Piip ja Tuut teatrile sõnadeta loo,” nagu meedias välja hõigati, ning Kausi dramaturgia on lavastuse puhul tõepoolest selgelt tajutav – lugu kannab puhas, rafineeritud ja oskuslikult tervikuks põimitud narratiivsus. Sõnadeta tegevuses on täheldada osavat mitmetasandilist kodeeritust, mis võimaldab vabade assotsiatsioonide teket nii ajalootundmatule väikeinimesele kui ka sellele, kes oskab nähtu sajanditeteljele paigutada. Igaüks saab toimuvat tõlgendada täpselt nii, nagu tema elukogemus seda võimaldab, tundmata seejuures piiskagi valehäbi. Illimar Vihmari lavakujundus mõjub maitsekalt ja leidlikult, koormamata silma ebavajaliku visuaalse müraga. Samuti käituvad terviku suhtes toetavalt nii Rene Topolevi valgus- kui ka Lauri Õunapuu helikujundus. 

Haide Männamäe ja Toomas Trossi meisterlikkus Piibu ja Tuuduna on pretsedenditu. Küllap saabki seesugune karakteritundlikkus ja kokkumängusünergia võimalikuks vaid aastatepikkuse koostöö tulemusena, siis, kui tegelasloome ei sünni enam intellektuaalsest, vaid üdini kehastunud paigast. Tundub, et Piip ja Tuut on Männamäe ja Trossi jaoks justkui loomulikuks lisajäsemeks kasvanud ja seega mõjub iga tegevus orgaanilise ning sundimatuna.

Loe rohkem:  Kellerteatris algasid kahe uue põneviku proovid | Teater

See kombinatsioon näitlejameisterlikkusest ja laiemast klounifilosoofiast – kloun ei ole inimene, ta kujutab inimest, paiknedes hetketi spetsiifilises ajas ja samas alati sellest väljapool, kes kannab eneses huumorit kui aegadeülest voogu – võimaldab neid kujutleda mistahes lavastuslikus, dramaturgilises või performatiivses kontekstis. On näiteks äärmiselt sümpaatne, et tunasel vabariigi aastapäeval olid Piip ja Tuut riiklikeks kojanarrideks. Just seesugused üllatavad rakendusväljad avavad kujutlusvõime lõpututele võimalikkustele, millest kuldne klouniduo osa võiks olla.

EV106 – poliitikute roosas lossis peetakse pidupäevakemplusi, idast puhuvad tuuled tekitavad eksistentsiaalset õudu, Euroopa pinnal on juba kaks aastat järisid varastatud ja neid verega kokku määritud. Aga õnneks elavad siin Toompea künkal veel Piip ja Tuut, kes pole unustanud, mida tähendab huumor. Ja kui ajad seda nõuavad, siis leidku nali aset kasvõi kuristiku serval, sest on selge, et hirm üksi ju edasi ei kanna. Ehk võiks see täitsa tulus strateegia olla, et hetkedel, mil elu liiga raskekaaluliseks läheb, saadetaks kõik abivajajad klounide juurde naeruteraapiasse. Vähemasti ise tunnen, et leian siinviibimises lohutust, helgust ja jõudu.

Pärast etendust seda erilist küpsisetorti süües, avastan, et näolihased on naeratamisest meeldivalt kanged ja ülespoole kaardunud. Järgmisel hommikul peeglisse vaadates selgub, et need pole endiselt gravitatsioonile alla vandunud. Piibu ja Tuudu lustlik tantsuke on end kudedesse elama sättinud. 

“Piip ja Tuut ajajalus” on kaasahaarav teatrietendus, mis pakub naeru ja head meelelahutust kogu perele. Piip ja Tuut suudavad publikut lummata oma võluva füüsilise huumoriga ning gruuviga, mis paneb jaladki kaasa tantsima. Etendus toob oma lihtsuses ja südamlikkuses esile olulisi väärtusi nagu sõprus, hoolivus ja rõõm. See on ideaalne võimalus veeta meeldejääv õhtu koos lähedastega ning kogeda teatrimaagiat oma kõige ehedamal kujul. Kindlasti soovitame “Piip ja Tuut ajajalu” külastada ja lasta end kaasa kanda nende unustamatus maailmas.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga