“Välisilm”: kuidas kavatseb Eesti tulevikus kaitsta oma meretuuleparke? | Majandus

Tere tulemast Eestisse, kus meretuulepargid on muutumas üha olulisemaks osaks meie majandusest ja energiasüsteemist. Kuid kuidas kavatseb Eesti kaitsta neid väärtuslikke ressursse välisilmast tulenevate ohtude eest? See on küsimus, mis hõlmab nii julgeolekut, tehnoloogiat kui ka poliitikat. Selles artiklis uurime, millised meetmed on Eesti võtnud, et tagada meretuuleparkide jätkusuutlikkus ja kaitse tulevikuperspektiivis. Tutvustame väljakutseid ja võimalusi ning analüüsime strateegiaid, mis aitavad meil saavutada meie eesmärgid selles olulises valdkonnas.

2022. aasta novembris tabas dokumentaalfilmi võttemeeskond Taani territoriaalvetes Venemaa uurimislaeva, mille transponderid olid välja lülitatud. Lähemale jõudes märkasid ajakirjanikud, et laeva pardal seisid automaatrelvadega maskides mehed. Toona nõustusid eksperdid, et venelased kaardistasid kriitilist taristut, sealhulgas praegusi ja tulevasi meretuuleparke Suurbritannias ja Hollandis.

“Olukorrateadlikkus. Et neil on arusaam, kus on kriitiline infrastruktuur, kus on potentsiaalsed haavatavused,” ütles Eleringi endine juht Taavi Veskimägi.

Eestis praegu meretuuleparke pole, kuid kümne aasta pärast peaks pilt olema teistsugune ja tuulikud võiksid toota suure osa vajaminevast elektrienergiast. Enefit Greeni tuuleenergia arenduste juhi Lauri Ulmi sõnul oleksid meretuulepargid osa Eesti suurest elektrisüsteemist, mida tuleks omakorda plaanida nii, et riskid oleksid hajutatud.

“Tuleviku elektrisüsteem saabki olema päris kompleksne. Seal on nii taastuvenergia tootmisrajatisi – meretuulepargid, maismaatuulepargid, päikesepargid, akusalvestused – kuid peab ka olema kiiresti reageerivaid, näiteks gaasielektrijaamu, et nendel hetkedel, kui meil ei ole elektrienergiat saada ühest allikast, siis meil on olemas siis alternatiiv, et saada seda teisest allikast,” lausus Ulm.

Praegu pole täpselt selge, kuidas tagatakse meretuuleparkide julgeolek, kuid see pannakse paika riigi ja erasektori koostöös. Samuti otsustakse kindlad sammud alles projekteerimisfaasis, milleks on veel paar aastat aega.

“On ettevõtte vastutus jälgida, kas on see meretuulepark või on see mõni alajaam, et oleksid aiad, uksed, kaamerad, Mida me riigina saame kokku leppida, et kuidas teavitamine käib, kes mis hetkel reageerib, mis jõududega reageerib. Seal ongi kaitseministeeriumi ja siseministeeriumi valitsemisala partnerid,” ütles kliimaministeeriumi kriisijuhtimise ja infoturbe osakonna juht Kristel Siiman.

“Riigid kui osapooled on need, kes suudavad ka sihitud rünnaku puhul midagi teha, midagi takistada, sest ilmselgelt ükski ettevõte ei suuda ise. Ja see on ka majanduslikult ebaloogiline, sellist ressurssi allokeerida, et kaitsta sihitud rünnaku vastu kriitilist infrastruktuuri, sealhulgas meretuuleparke,” märkis Veskimägi.

Pidevat mehitatud valvet ja patrullimist ei peeta mõistlikuks, sest nagu ka Balticconnectori gaasitoru lõhkumise ning erinevate sidekaablite kahjustamise järel välja tuli, siis oleks see lihtsalt liiga kallis ja küsitava tulemusega.

“Tõenäoliselt 24/7 mehitatud valve, hoidmaks ära mingisugust rünnakut, mis on ka spekulatiivne, on ilmselt liiga palju. Muidugi riigiasutused peavad määrama, et kui on kindel julgeolekuoht, siis ilmselt nemad saavad reageerida,” ütles Ulm.

“Mis on tuuleparkide puhul lihtsam, et neil on ka merepealset osa, sinna (saab) paigaldada teatud sensoreid, andureid, kaameraid. See on oluliselt lihtsam kui merealuse taristu puhul, seal on teatud piirangud. Lisaks on alati lihtsam paigaldada teatud jälgimissüsteeme, kui see on alles arendamise etapis,” lausus Siiman.

Suure tõenäosusega kasutatakse meretuuleparkide kaitsmiseks enam-vähem samu julgeolekuplaane nagu teiste kriitiliste taristute puhul. Nende täpset sisu aga avalikkusega ei jagata.

“Ega meretuulepark ei ole kuidagi teistmoodi, kui näiteks Estlinkid või ka mõni elektrijaam või tuulik maismaal. Need kõik mängivad väga olulist rolli, et meil varustuskindlus Eestis oleks tagatud. Igal elemendil on oluline tähtsus ja eesmärgid on paigutada meretuulepargid täna olevasse kontseptsiooni,” lausus Siiman.

“Meil ei ole mehitatud valvet, aga meil on igal objektil olemas valvekaamerad. Me jälgime, mis seal toimub, et võõrad isikud ei käiks põhjendamatult seal ringi. Me paneme rõhku küberturvalisusele, et kõik meie võrgud oleksid kaitstud välisrünnakute eest,” rääkis Ulm.

Küberrünnakud on tänapäeval ettevõtetele kohati isegi suurem peavalu kui kriitilise taristu füüsiline kaitsmine, sest nendega on võimalik tekitada suurt kahju kaugelt.

“Rünnata küberruumi, võtta elektrijaam maha küberruumis on palju lihtsam, jätab palju vähem jälgi, on mõneti vähem ressursimahukam,” märkis Veskimägi.

Kui tulla tagasi loo algusesse, kus relvastatud meeskonnaga Venemaa laev kaardistas erinevate riikide meretuuleparke, siis Ulmi sõnul jääb arusaamatuks, miks nad seda tegid.

“Kui me mõtleme Eesti vaatenurgast, siis kui me merele tuulikuid rajame, on need näha nii ortofotode pealt kui igalt poolt. Ehk see, kus täpselt tuulik asub, ei ole saladus. Samuti on projektis näha, kust lähevad kaablid, kogu see info on avalikult olemas. Ehk küsimus on, mida need laevad seal täpselt tegid?” rääkis Ulm.

“Me peame muidugi aru saama, et meie vaenlane on oluliselt paranoilisem kui meie. Kindlasti me oleme harjunud, et väga palju informatsiooni on avalikus ruumis, mida potentsiaalselt meie vastane ei pea avalikuks informatsiooniks,” ütles Veskimägi.

Eesti tulevikus püüab tagada oma meretuuleparkide kaitse väliste ohtude eest, näiteks vandalisimi või küberrünnakute vastu. Riik plaanib tugevdada oma kaitsemeetmeid ning suurendada turvalisust, et tagada meretuuleparkide jätkuv ja tõhus toimimine. Lisaks sellele on oluline teha koostööd teiste Euroopa Liidu riikidega, et jagada parimaid praktikaid ning ühendada jõud meretuulepargi kaitse suurendamiseks kogu regioonis. Eesti majandus ja energiatootmine sõltuvad suuresti meretuuleparkidest, seega on nende kaitse prioriteet riigi tuleviku kindlustamiseks.