“Spordis ainult tüdrukud” | Mis seisus on Eesti parasport? | Varia

Tere tulemast Eesti spordimaailma, kus märkimisväärse tähelepanu all on “Spordis ainult tüdrukud” ning parasport. Kas teadsite, et Eestis on mitmeid tugevaid naissportlasi, kes säravad erinevates spordialades? Lisaks sellele on meil ka mitmeid edukaid parasportlasi, kes on näidanud oma võimeid rahvusvahelisel tasemel. Kuid milline on tegelik seis Eesti paraspordi valdkonnas? Kuidas on tagatud võrdne ligipääs spordivõimalustele kõigile? Lähemalt saate teada meie artiklist “Spordis ainult tüdrukud | Mis seisus on Eesti parasport? | Varia”.

Saates rääkisid Kaul ja Jaanimägi enda loo – milline on nende füüsiline puue ja kuidas nad spordi juurde jõudsid. Lisaks vastasid nad muuhulgas küsimustele, mis eristab parasportlast tavasportlasest; kas või mille poolest erineb parasportlase treening n-ö tavasportlase treeningust, millised on treeningmahud; kas Eestis tunnustatakse parasporti pärisspordina; mis seisus on parasport Eestis ja kuidas selle populaarsust tõsta; kuidas saada aru paraspordi erinevatest võistlusklassidest; mida oodata Pariisi paraolümpialt. 

“Kõige lihtsamalt öeldes, meil on midagi teistmoodi kui tavalisel inimesel. Ja võib-olla, mis üldse meie võistlusi hästi iseloomustab, on see, et peaaegu ükski inimene ei ole teisega sarnane,” selgitas Kaul. “Kõigil on ju midagi viga, kellel kätega jalgadega, millega iganes, aga keegi ei ole kellegagi samamoodi.”

“Mulle ei meeldi rääkida puuetega inimestest selles võtmes, et me oleks kuidagi erilised. Kahtlemata me oleme kõik natukene teistsugused kui n-ö tavainimene on, aga see põhiline erinevus tulebki välja seal ja võistlussituatsioonis. Kui tavaspordis oleme harjunud nägema seda, et mehed võistlevad meestega, naised naistega ja nii on, siis paraspordis lihtsalt lisandub sinna veel see üks dimensioon, mis jagab omakorda mehed veel eraldi klassidesse, naised eraldi klassidesse,” rääkis Jaanimägi. “Tegelikult tõesti ongi niimoodi, et üheski klassis ei võistle sada protsenti ühesugused inimesed, see klassifitseerimine ongi tegelikult parasportlase jaoks see A ja O, paraspordi alustala, millele me toetume. Paratamatult on see oluline ja selle põhimõte ongi see, et vees teha inimesed võimalikult võrdseks.”

Kaulil on mõlemal käel sünnipärane väärareng. “Nabanöör oli ümber käte põimunud ja käed ei saanud päris korralikult välja arenenud,” kirjeldas ta enda füüsilist puuet.

“Ja mina sündisin seljaajusongaga, mis põhi põhiliselt mõjutab minu alakeha ehk siis jalgu. See paigutab mind natukene raskemasse võistlusklassi kui Susanna,” sõnas Jaanimägi. “Kui Susanna on füüsilise puude kohapealt see kõige kõrgem ehk siis kõige väiksema puudega klassis, mina olen paar klassi allpool. Mind see kaasasündinud puue mõjutab liikumisel natukene rohkem.”

See, et Eestis on palju paraujujaid, on Jaanimägi sõnul palju ka seetõttu, et paljud puudega lapsed jõuavad mingil hetkel basseini – ujumine on paljudele taastusravi osa.

“Võib-olla just raskema puudega inimeste jaoks on see koht, kus nad saavad ennast palju vabamalt tunda, palju lihtsam on neil olla, see on nende jaoks selline meeldiv keskkond,” lisas ka Kaul omaltpoolt. “Paljud raskema puudega inimesed saavad väga suurt leevendust sellest, et nad on vees ja kui neile see meeldib, siis sealt võib-olla lähebki see edasi, et satuvad inimestega kokku, kes siis treenivad ja siis satuvad spordi juurde.”

Paraspordis on palju erinevaid võistlusklasse. Jaanimägi selgitas ujumise põhjal, et neil on klassid S1-14. “S1-10 on füüsilistele puuetele, S11-13 on nägemispuuetele ja 14 on intellektipuue,” kõlas kõige lihtsam selgitus. “Täht seal ees tähendabki ala. Ja numbrite puhul üks on kõige raskema ja kümme kõige kergema puudega.”

See, kuidas füüsilisi puudeid klassifitseeritakse, on väga keeruline süsteem, mille juures võetakse arvesse meditsiinilisi andmeid ja tehakse mõõtmisi. “Käiakse ja mõõdetakse joonlauaga jäsemete või sõrmede pikkused. Minul on üks näiteks sõrm n-ö täiesti tavaline sõrm ja teine võib-olla poolik, siis sealt tulevad punktid – kas saad ühe punkti, 0,5 punkti või 0,25 punkti ja lõpuks tuleb tabel punkte täis, nad vaatavad, mis skoor on ja selle järgi nad vaatavad,” selgitas Kaul.

Jaanimägi nentis, et kuna tegemist on mõõtmistega, jääb ruumi ka manipuleerimisele. “Kui tavaspordis on doping hästi suur teema, siis paraspordis on selline tahtlik puudega manipuleerimine,” nentis Jaanimägi.

“See on kindlasti suurem teema kui doping,” nõustus Kaul. “Dopinguga sa endale kätt otsa ei kasvata. Aga kui sa suudad kellegi ära moosida või on keegi oma inimene seal sees, siis noh…”

Kas Eestis tunnustatakse parasporti n-ö pärisspordina? “See on niisugune provokatiivne küsimus,” muheles Kaul. “Kui sa küsid lihtsalt, kuidas seis on, siis ma ütleks, et palju parem kui varem ja läheb kogu aeg paremaks, see töö kannab vilja ja inimesed on palju avatumad, vastuvõtlikumad, kõik on läinud justkui paremaks.”

“Kui sa nüüd küsid, kas see on võrdväärne tavaspordiga, siis kindlasti mitte ja sinna on väga suur samm veel astuda,” lisas ta. “Ja see, et on samm astuda, on minu arust täitsa okei, sellepärast et need on natuke erinevad, seal on erinev maht taga ja kõik see. Aga, mis on minu jaoks võib-olla natuke selline kurb aspekt, on see, et teatud juhtudel räägitakse, kuidas kõik on võrdne ja kõik on samasugune ja me hoiame teid samamoodi. Aga välja see kuskilt ei paista. Unustatakse ära, ei, mainitakse. Kõik sellised asjad. Mina ei taha minna ennast kogu aeg meelde tuletama ja õlale koputama, et mina olen ka siin. Kui on lubatud midagi, et olete võrdväärsed, me kaasame teid, siis võiks ka nii teha.”

“Me ei ela mingisuguses helesinises unistuses, et mõtlemegi, et nüüd üleöö peaks mingid asjad hakkama muutuma,” arutles Jaanimägi. “Ma arvan, et see on selline ühiskonnas paratamatu protsess, et erisusi märgatakse, erisusi aktsepteeritakse. See on selline vaikselt liikuv protsess. mina olen ka selles mõttes pigem positiivselt meelestatud, et ma näen, et järjest rohkem leitakse meid ka ise üles, kutsutakse kas või rääkima. See on juba väga suur asi.”

Mida peaks muutma, et me oskaksime parasporti võtta pärisspordina? “Mulle meeldiks, kui inimesed saaksid aru ja mõtleksid niimoodi, et jah, meil on midagi teistmoodi, meil on midagi viga, meid jaotatakse klassidesse, meil on teised võistlused. Sama nimega, võib-olla, aga mitte need samad võistlused. Täpselt samamoodi nagu tavaolümpia ja paraolümpia,” mõtiskles Kaul. “Aga me ei tee vähem trenni, me ei pinguta vähem, paljud isegi pingutavad, ma ütleks, rohkem, sellepärast et paljude jaoks on pingutus ka sinna trenni jõudmine. Võiks pidada meeles, et need, kellel on ka võib-olla raskem sinna trenni jõuda, nemad võistlevad teiste endasugustega, kellel kõigil on raske sinna trenni jõuda. Ehk nad ikka konkureerivad ja tahavad olla parimad enda klassis.”

“Mina jällegi olen natuke halb näide, sest ma treenin tavasportlastega ja ei ole nagu erisusi nii palju. Aga ma teen täpselt sedasama kava, täpselt sama kilometraaž, mitte midagi ei ole teistmoodi, miks siis mina peaks olema kuidagi vähem väärt, mis iganes see siis ka on, kas tunnustus või äramärkimine või teadmine minust kui sportlasest,” jätkas ta. “Ma ei oska öelda, miks ma peaks olema kuidagi teistmoodi. Ma ikkagi tahaks olla nagu samamoodi sportlane nagu tavalised sportlased.”

“Ma arvan, et väga palju jääb teadlikkuse taha. Ja eks see võtab aega, et hakatakse nägema parasportlasi ka kui sportlasi,” arvas Jaanimägi. “Parasport ei ole ka ainult see rehabilitatsioon, kuigi paratamatult sport on rehabilitatsioon mingil määral, eriti selliste inimeste jaoks, kellel on teatud terviseprobleemid, ta annab kindlasti väga palju ja mitte ainult füüsilise tervise mõttes, vaid ka puhtalt see kogukonna tunnetus ja see kuulumine kuskile. Sul ongi mingisugused eesmärgid elus. Ehk siis see annab nii palju uusi väljavaateid, julgust.”

Jaanimägi ütles, et paraspordi populariseerimise juures on kaks aspekti – üks on see, kuidas teha parasport puudega inimese jaoks atraktiivsemaks ja teine see, kuidas klubile või treenerile luua sellist väärtust, et nad üldse mõtleksid, et nende gruppides võiksid ka parasportlased olla.

“Me ei räägi kohe tippspordist või tulemustele orienteerumisest. Enne ta peab üldse sinna jõudma, et ta trenni tuleks. Ja ma arvan, et see on siiamaani tegelikult väga suur selline takistus, paljud ei saa sellest üle. Enne peab tekkima see, et ta tunneb üldse, et see sport on temale, see on miski, mida ta saab teha. See on see esimene koht. Ja see on suhteliselt keeruline,” tõdes Jaanimägi. “Me oleme paraolümpiaga väga palju üritanud neid sportimisvõimalusi luua ja ka tutvustada, see ei ole alati see kõige keerulisem koht. Võimalusi võid ju luua, aga kui ei ole neid inimesi, kes tahaksid neid võimalusi kasutada, siis ei ole ka sellest võimaluste loomisest väga palju kasu. Tuleb just rohkem teha tööd selle nimel, et see sõnum jõuaks ka sellele sihtrühmale, et tegelikult sa saad sporti teha.”

Kuula kogu vestlust juuresolevast klipist, R2 kodulehelt või uuest Eesti Raadio äpist!

* * *

“Spordis ainult tüdrukud” on ERR-i sporditoimetuse taskuhäälinguvormis saade, kus naisspordiajakirjanikud vestlevad erinevatel teemadel naistega spordis ja spordist. Saatejuhid on Debora Saarnak ja Maarja Värv, helirežissöör Algis Pauljukaitis.

Kui sul on saatejuhtidele küsimusi või ettepanekuid, milliseid teemasid võiks lahata ja keda külla kutsuda, siis kirjuta meile aadressil [email protected].

Kokkuvõttes võib öelda, et Eestis on parasport jõudnud aastatega märkimisväärsele tasemele, kuid siiski on veel palju arenguruumi. Oluline on pöörata rohkem tähelepanu noortele ja nende kaasamisele sporditegevusse, et tagada parasportlaste jätkusuutlik tulevik. Samuti tuleks rohkem rõhku panna spordialade mitmekesisusele ja võimalustele, et julgustada nii mehi kui ka naisi osalema erinevatel tasanditel. Oluline on edendada parasporti kui võrdset ja kaasavat valdkonda ühiskonnas.