“Spordis ainult tüdrukud” Kuidas ühildada sportlaskarjääri ja emadust? | Varia

2230200h7f2bt24

Tere tulemast kõigile spordisõpradele Eestis! Kas oled kunagi kuulnud fraasi “Spordis ainult tüdrukud”? Kuidas ühildada sportlaskarjääri ja emadust? See on oluline teema, mis väärib arutelu ja toetust. Paljud naised seisavad silmitsi väljakutsetega, kui nad soovivad jätkata oma spordikarjääri samal ajal kui nad on emad. Kuidas seda tasakaalu saavutada? Sellel teemal arutame meie täna ning vaatame erinevaid võimalusi ja kogemusi, kuidas ühendada sport ja emadus. Loodame, et see vestlus aitab kaasa naiste võimalustele jätkata oma kirge spordi vastu isegi emaduse kõrvalt.

Saates vastasid Šmigun-Vähi ja Kiivikas muuhulgas küsimustele, kas karjääri kõrvalt lapsesaamine oli teadlik valik; kas sporti naasmine oli algusest peale sihiks; kuidas rasedus ja sünnitus kulgesid; kas tagasituleku juures oli keerulisem vaimne või füüsiline pool; kuidas lapse kõrvalt kõike teha ning treeningplaane ja võistlusi klapitada; kui palju on tuge vaja ja kui palju emaks olemine neid sportlasena muutis.

“Minu puhul oli see, et ega ma väga kindel ei olnud, kas ma tulen või ma ei tule tagasi. See oli nii õnnis tunne, nii et kuidagi see oli nagu saatus, et ma ikkagi lõpuks sporti veel kord tagasi tulin,” jutustas 46-aastane kahe lapse ema Šmigun-Vähi, kes esimese lapse sünni järel tippsporti naasis. “Kaalukeeleks oligi kuidagi kokkusattumus – oli selline ettevõte nagu figuurisõbrad. Nad tegid ettepaneku, et ma prooviks nende programmi, tuleks reklaamnäoks. Ja ma mõtlesin, kuidas ma tulen reklaamnäoks, kui ma täpselt ei tea, kuidas asi toimib – pean ikkagi kogu programmi omal nahal ära proovima ja siis, kui see on tõesti positiivne, saan öelda inimestele, et tõesti tasub proovida või et see töötab. No ja loomulikult see kõik töötas, kahe ja poole kuuga võtsin peaaegu seitse kilo alla ja hakkasin ka trenni tegema.”

“Ühel hetkel märkasin, et mul on lapsevanker, mina ja kõikidest, kes enne tuhisesid minust mööda, hakkasin mina mööda jooksma oma käruga. Ja mõtlesin, et täitsa lõpp, ma olen nii heas vormis, jube nadi oleks seda mitte ära kasutada, peaks ikka tippsporti tagasi minema!”

“See oligi üks ajend ja siis ka see, et mitte kunagi ei oleks niisugust ütlemist, kui mina oleks või kui ma poleks, siis vot, mis oleks olnud,” jätkas Šmigun-Vähi. “Nii et ma tegin kõik ära, et ei oleks olekseid-polekseid tulevikus.”

2230200h7f2bt24

Šmigun-Vähi meenutas, et polnud veel avalikult öelnud, et tema karjääriga on kõik, tegi ta otsuse võistlusradadele naasta alles pärast tütre sündi. “Kui mul laps sündis ja ta oli mul süles, siis ma vaatasin, et see on see maailmaime! Et ma olen elus kõike teinud, aga see on see, mille pärast ma olen üldse siia maailma loodud, et kuidagi anda elu edasi. Hoopis teistsugune niisugune pööre tekkis,” tunnistas ta.

Kiivikas sai emaks vahetult enne enda 20. sünnipäeva. “Täpselt nädal pärast poja sündi sain 20. Ehk siis selline juubelikingitus,” muheles ta. “Kindlasti tänapäeva tendents on see, et ei ole just väga palju noori, kes plaanivad nii varakult emaks saada ja kaasa arvatud mina – ma tegelikult ju olin gümnaasiumit lõpetamas ja siis mõtlesin samamoodi. Olen hästi olnud selline visioonidele orienteeritud, teadsin täpselt, mis ma siis teen, kui gümnaasiumi lõpetan. Ja siis tuligi see, et oota, nüüd tuleb laps, tuleb natuke need visioonid ümber mängida!”

“Ma ei osanud ka võib-olla mõelda oma peas, millal ma tagasi võistlema saan, sest ma võistlesin viimati 2019 ja siis olid kool ja õpingud ja koroonaaeg. Ja siis tuligi see uudis, et ma olen lapseootel,” meenutas Kiivikas. “Mõtlesingi, et issand jumal, nüüd jääb nii pikk paus sisse, teadmata, kui kiiresti mu keha ära taastub, kui kiiresti ma üldse vormi saan ja kõik see. Aga kui poeg oli sündinud, siis üpris kiiresti keha taastus, mu sünnitusjärgsed kilod jäid enamjaolt haiglasse ja kuidagi vaikselt hakkasin samamoodi esialgu jalutama. Ma ei hakanud kohe mingit hullu jõutrenni tegema, aga lihtsalt keha kuidagi tegi täieliku restardi, mis minu jaoks oli vau, et ma olin selles vormis, kus ma olin 2019 dieedil olles.”

Koos treenerist isa Ott Kiivikasega otsustati, et võiks proovida võistlustele naasta. “2023 kevadel hakkasime neid mõtteid mõlgutama, et n-ö elustame siis need lihased sealt alt üles ja proovime,” rääkis Kiivikas. “Hakkasin regulaarselt uuesti trennis käima ja tegingi oma debüüdi septembris.”

Nii Šmigun-Vähi kui Kiivikas treenisid enda isa juhendamisel. Kui neile lapseootusest räägiti, reageerisid nad isa või treenerina? “Nüüd ta ikka rohkem ütleb enda kohta vanaisa kui isa või treener,” naeris Kiivikas. “Isa ütled kohe alguses, kui ta sellest uudisest kuulis, et Ammi, laps on kingitus, sa jõuad teha oma sportlaskarjääri, sa jõuad võistelda, sa jõuad õppima minna, sa jõuad kõiki asju teha, aga laps see on nii armas ja me kõik ootame ja kui sul on vaja, me oleme toeks ja abiks igatepidi. Võib-olla mida ma hindangi oma isa puhul, et ta ütles nii õigeid sõnu mulle tollel hetkel, mida üks noor inimene tahabki kuulda, et ta ei olnud see, et oota, mis asja, nüüd on ju kriips peal, nüüd tuleb laps ja… mida võib-olla treenerina ta oleks võinud teha.”

Loe rohkem:  "Spordis ainult tüdrukud" | Mis seisus on Eesti parasport? | Varia

“No kui ikkagi kolmekümneselt saad emaks, siis on see hoopis teistmoodi kõik, see oli ka kuidagi selline loomulik kulg,” mõtiskles Šmigun-Vähi. “Ma arvan, et minu vanemad juba ammu ootasid, et, et võiks see laps olla ja kuna me nagunii perega koos kogu seda spordiasja tegime, siis üks väike pisike beebi oleks seal ainult rõõmu toonud. Me isegi võtsime koera veel, et seda spordimulli niimoodi natukene lahjendada.”

Kas isa Anatoli Šmigun siis pigem rõõmustas, et saab taas vanaisaks? “Mul ju õel sündis laps enne, tema lapsel on minuga sama sünnipäev. Isa oli absoluutselt teine inimene, ma olin täiesti üllatunud,” avaldas Šmigun-Vähi. “Absoluutselt teistsugune! Muidu oli nii, et mis, jäid 30 sekundit trenni hiljaks. Ja siis oli väga nunnu vaadata, kuidas lapselapse saabumine muudab inimest.”

2006. aasta Torino olümpial nii 10 km klassikasõidus kui ka 15 km suusavahetusega sõidus kuldmedali võitnud Šmigun-Vähi sai emaks 2008. aasta juunis, aga lapseootele jäämine ei läinud üldse nii lihtsalt, kui ta lootis. “Ma väga-väga tahtsin last, aga mul kohe ei õnnestunud. Ütleme, sinul on plaan, aga vanajumalal on omad plaanid. Ma pikalt ei jäänud lapseootele, see võttis aega, tekitas hästi suure stressi ja hästi suuri pingeid,” tunnistas ta. “Noh, kohe hakkad mõtlema, et eks ma olen nii palju treeninud ja pingutanud ja võib-olla nüüd ei saagi lapsi.”

2230197h545ct24

Ehk hakkasid süüdistama ennast? “Ja-jaa, muidugi! Kui sa oled maksimalist, siis sulle tundub, et kõik asjad peavad täpselt käima – kui ma nuppu vajutan, vot niimoodi ongi ja muud võimalust ei ole elus! Kõik asjad on kellaajaga, kõik on täpselt ära arvutatud, kõik on täpselt tehtud. Ja nüüd järsku ei olegi nii, nagu mina tahan!” rääkis Šmigun-Vähi. “Mäletan seda, et ma isegi läksin Eestist ära. Mõtlesin, et ei jää mina lapseootele, pool aastat vist läks aega, ja panin üldse plaanid, et lähen Ameerika Ühendriikidesse ja hakkan õppima. Vahetan keskkonda. See oli ka arstide nõuanne ja vestlesin ka psühholoogiga, öeldi, et vaheta keskkonda, mine tee midagi muud. Ja põhimõtteliselt oligi nii, et sa pakidki selle lapseootuse mõtte üldse peast ära ja hakkadki tegelema ainult nende ülikooli minemiseks paberitega, sul on nagu uus eesmärk, uus plaan. Siis vanajumal otsustas, et ei ole midagi siin, lähed õpid ja saad lapse ka veel!”

Kiivikas rääkis, et temal kulges tänu treenitusele nii rasedus kui sünnitus üsna kergelt. “Kui ma raseduse ajal käisin kontrollis, siis väga tihti ikkagi mulle öeldi, et sul on kohe näha, et on selline treenitud keha ja naljakas oligi see, et näiteks ka emakalihased – ega ma trennis ei mõtle, et mu siseorganid saavad ka kuidagi täiega tugevamaks saavad,” jutustas Kiivikas. “Aga sünnitusel see aitas väga palju kaasa ja siis peale sünnitust taastusin ka ülikiirelt.”

Nii Šmigun-Vähi kui Kiivikas püüdsid ka raseduse ajal treeningutega mingil määral jätkata, aga mõistagi kergemas rütmis. “Aga ma käisin isegi päev enne sünnitust ikka jõusaalis ja siis ma tegingi seal nalja, bosupalli peal veel hüppasin, et äkki tuleb nüüd. Ja siis hommikul hakkas pull pihta,” naeris Kiivikas.

Kui tema sünnitus oli lihtsamate killast, siis Šmigun-Vähi tunnistas, et tegi ise endale olukorra väga keeruliseks. “Käisin läbi hingamise sünnitamise kursustel ja ma lugesin ja võtsin niivõrd palju. Mäletan, kuidas ema ütles, et võiksin teha professoritööd sellest, kuidas võiks sünnitada. Ta ütles, et läks sünnitama ja kolme tunni pärast olin mina käes. Aga kui mina läksin sünnitama, siis ma kogu aeg hingasin oma neid hingamisi ja tuli välja, et selle hingamisega ma hoopis pidurdasin lõpuks. Aga noh, kus ma pidin seda teadma,” rääkis Šmigun-Vähi. “Teine laps sündis nagu lupsti ja esimese lapsega maadlesin ikka 24 tundi. Aga kui ma lõpuks ära väsisin, siis läks kõik õigesse rütmi. Kui enam ei jõudnud selle sportlase hingega seda õiget hingamist ja õigeid asju seal teha, siis läks, jumal tänatud, kõik nii nagu loodus. Tegelikult tulebki lasta minna, mitte üle mõelda. Mu ema, ütles ka, et sellepärast ongi hea kui naised sünnitavad noorelt, siis nad ei ole veel lolliks ennast mõelnud.”

“Kusjuures ongi, täpselt! Mina – null raamatut! Ma ei lugenud mingit blogi, ma ei lugenud mitte midagi. Mõtlesin, et kui kõik on hakkama saanud, saan mina ka,” nõustus Kiivikas. “Kindlasti see on inimtüübis kinni – kellele annab see mingit nagu turvatunnet, mingit kindlust, jumala eest, tehke, lugege. Mitte et ma võrdleks ennast teiste emadega. Aga ma olen nii kuidagi vaba. Ma tunnen, et mul ei ole võib-olla väga palju sellist muretsemist sees. Loomulikult ma ei räägi siin tervisest või millestki sellisest, aga lihtsalt ma ei ole jõudnud oma peas aastaid näiteks genereerida, et issand, kui see laps tuleb, kuidas nüüd ikkagi kõiki neid asju peab tegema. Ma lihtsalt lähen vooluga kaasa.”

Loe rohkem:  TV3 Grupp omandas Viaplay spordiülekannete õigused | Varia

“Kui probleem tuleb, siis ma hakkan lahendama, mitte et ma ei mõtle neid asju kõiki endale ette,” lisas Šmigun-Vähi omalt poolt. “Jumal tänatud on minu ajal veel ei olnud sotsiaalmeediat ja midagi, ma ei kujuta ette, mis siis oleks veel saanud – ma oleks kuu aega sünnitanud vist.”

Kas emaks saamine kuidagi vaimselt ka mõjutas? “See oli nagu täiuslikkuse tunne. Et see on see, miks mina naisena olen siia maailma sündinud. Mitte see, et ma olen olnud sportlane ja minu eesmärk on olnud ainult olümpiamängud ja ainult olümpiavõit. See oli niisugune, et oota, mis asja ma olen teinud, oot-oot-oot? Korraks nagu selgines,” otsis Šmigun-Vähi sõnu. “Samas mul on nii hea meel, et seda ei juhtunud enne, sellepärast mõtle, ma ei oleks võib-olla mitte kunagi olümpiavõitjaks tulnud siis. Sel juhul, kui ma oleks arvanud, et issand, see laps on palju tähtsam kui see tippsport. Võib-olla oligi lihtsalt nii täiuslik, et sa oled oma karjääris kõik saavutanud ja nüüd on täpselt see õige, et see laps sünnib sinu ellu.”

2229231h3316t24

“Kõik tulebki õigel ajal, siis kui peab tulema. Nõustun Kristinaga selle koha pealt, et ongi see täiuslikus,” ütles Kiivikas. “Minu puhul kindlasti see ka, et see tegi mind veel küpsemaks ja kuidagi pani mind ellu võib olla teisiti suhtuma, nägema suuremat pilti. Saadki selle lapse endale sinna rinna peale, siis vaatad: issand, tuli minu seest välja! Appikene, et nagu ta ongi nagu üks osa minust! Nüüd ta on juba kaks, aga ma vaatan ringi, mul on selline tunne, et ma olen ikka mingi 16 või 17, olen gümnaasiumis. Ma ei saa öelda, et ma ei ole muutunud, olen kindlasti muutunud, aga ma tunnen ennast hästi sellise elavana või rõõmsana.”

Kuidas lapse kõrvalt kõike jõuda, klapitada treening- ja võistlusplaane? “Tegelikult sportlasena sa oledki nagu meeletu egoist, sa teed kõik täpselt ainult nii, nagu sul on vaja. Kui keegi teeb mingi vale piuksu ja sul on puhkehetk… no see, see ei tule kõne allagi! Sellepärast et praegu on puhkehetk, mitte keegi ei tule sinu tuppa, sul on ikka täielik režiim. Aga keegi väike inimene, tema võib ükskõik mis hetkel nutma hakata või jalgu trampima,” kirjeldas Šmigun-Vähi. “Eks see muutis enda suhtumist, et ei ole muret, saab ka niimoodi. Tegelikult ei juhtu mitte midagi, elu läheb edasi, lähed õhtul varem magama. Sa mängidki asju ümber, ei tekita lisastressi sellega. Kuigi see stress tuleb, aga sa pead sellest üle. Sa pead üle lihtsalt olema.”

“Just, neelama alla,” nõustus Kiivikas. “Kui sul on mingi oluline võistlus tulemas, siis tahad sa või ei taha, oled sa nii heas vormis, kui sa oled, aga ikkagi sul alateadlikult on mingi pinge ju kogu aeg peal ja sa kogu aeg mõtled oma peas, sa oledki nagu klapid peas ja niimoodi, et okei, täna see kell lähen trenni, teen selle ära, siis mul on vaja toidud valmis teha, siis mul on vaja veel miljon asja. Aga paindlikkus! Sa pead tekitama sinna selle osa juurde, et võib-olla võib mingisugune aga tulla sinna vahele ja siis kuidas sa ümber mängid.”

“Ise tulebki rahulikuks jääda või mõeldagi, et nüüd on nii ja see on parim variant, mitte võtta endaga kaasa stressi, et nüüd on kõik pekkis, nüüd läheb kõik metsa, täpselt 20 minutit läks errorisse mu puhkeaeg…” selgitas Šmigun-Vähi. “Midagi ei juhtu! See ongi siin peas, kahe kõrva vahel, kui tugev sa suudad olla.”

Kuula kogu vestlust juuresolevast klipist, R2 kodulehelt või uuest Eesti Raadio äpist!

* * *

1945298h0327t24

“Spordis ainult tüdrukud” on ERR-i sporditoimetuse taskuhäälinguvormis saade, kus naisspordiajakirjanikud vestlevad erinevatel teemadel naistega spordis ja spordist. Saatejuhid on Debora Saarnak ja Maarja Värv, helirežissöör Algis Pauljukaitis.

Kui sul on saatejuhtidele küsimusi või ettepanekuid, milliseid teemasid võiks lahata ja keda külla kutsuda, siis kirjuta meile aadressil [email protected].

Kokkuvõtvalt võib öelda, et Eestis on järjest enam tõusmas teadlikkus sellest, et naistel on võimalik ühildada sportlaskarjäär ja emadus. On oluline pakkuda naissportlastele toetust ja paindlikke võimalusi, et nad saaksid jätkata oma karjääri pärast emaks saamist. Samuti on oluline muuta ühiskonna suhtumist ja teavitada inimesi sellest, et naised on võimelised saavutama suuri asju nii spordis kui ka emadena. Oluline on arendada süsteemi, mis pakub naissportlastele vajalikku tuge nende karjääri ja pereelu ühendamisel ning julgustada naisi jätkama oma kirge ja unistusi ka emaduse kõrvalt.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga