Jüri Tiidermann: ettevõtlus välist ja sisemist sõda korraga ei võida | Arvamus

Jüri Tiidermann on Eesti ettevõtlusmaastikul tuntud nimi, kes on tugevate veendumustega ja karmi kriitikaga. Tema arvamusartikkel “Ettevõtlus välist ja sisemist sõda korraga ei võida” käsitleb olulist teemat, mis puudutab paljusid ettevõtjaid. Tiidermanni sõnum on selge ja otsekohene – ettevõtlus on nagu sõda, kus tuleb võidelda mitmete välis- ja sisemiste takistustega. Ta annab oma arvamuses nõu, kuidas nendega edukalt toime tulla, pakkudes väärtuslikke ja praktilisi lahendusi. See arvamusartikkel on inspireeriv ja paneb ettevõtjad mõtlema oma lähenemiste üle.

Olles mitukümmend aastat teinud tööd Eesti ettevõtjana, ei mäleta ma aegu, mil riik oleks nii aktiivselt sekkunud majandusse, nagu teeb seda praegu. Kui sekkuti, siis pigem poliitilise eestvedamise näol, mis toetas paljude Eesti ettevõtete ja tervete sektorite jõudmist maailma tippu.

Kust tuleb riiklik surve?

Alustan veidi kaugemalt. 1990. aastatel olid vähesed Eesti tootmised parketikõlbulikud. Suurem osa nüüdsetest lipulaevadest toimetas kas “põlve otsas” või kandis kaasas nii rasket nõukogude pärandit, et praegu oleks seda raske taluda.

Arengu, investeerimise ja tööstusmõjude vähendamise on Eesti ettevõtjad nüüd enda peale võtnud. Ilma, et riik oleks midagi nõudnud, on ettevõtjad investeerinud oma tootmiste järgmisele tasemele viimiseks. Tean oma kogemusest, et 95 protsenti Eesti parimatest ettevõtetest saavad iga hetk võtta vastu kõrgeid külalisi, sest meil on digitaliseeritud, automatiseeritud, tublid ja jätkusuutlikud tootmised. Selle õige suuna on Eesti ettevõtjad võtnud enda peale iseseisvalt, panustades arengusse miljardeid eurosid.

Eesti ettevõtluse ees on praegu uus eesmärk: päästa maailma kliima. Kliimaseaduse väljatöötamiskavatsuses on sulaselgelt kirjas, et me peame eest vedama Euroopa kliimapoliitikat ja näitama õhtumaadele eeskuju.

Olen nõus, et kliima on väga oluline, aga olla tublim Euroopa ja maailma võimsatest majandustest on suur ambitsioon. Kardan, et selline lisapingutus läheb meie väikesele majandusele palju maksma, ja arvan, et Eesti ei pea olema esireas ega panema oma inimesi ja majandust surve alla Euroopa utoopilisena näivate eesmärkide nimel.

Euroopa Liidu uue kliimapoliitika alustalaks on kliimaneutraalsus, mille saavutamiseks peab kompenseerima õhku paisatud süsinikku läbi selle sidumise. See kohustus on pandud maakasutusele, mille alla kuuluvad eelkõige turbamullad, metsandus ja põllumajandus. See tähendab, et need sektorid peavad riikides, kus nad toimetavad, kompenseerima fossiilipõhiste sektorite heitme. Lihtsustatult öeldes on see Euroopa kliimaneutraalsuse lahendus. Ilma turbasoode ja metsata Lõuna-Euroopa osad on saatnud oma kohustused metsarikastele riikidele.

Edasine on veelgi naljakam. Nimelt on Euroopa maakasutuse poliitika (LULUCF) n-ö varudepõhine arvestades iga metsast väljaveetud puud või kaevandatud turbatonni Eesti-põhise süsiniku kaona. Ehk majandades metsa ning turvast ja harides põlde on Eestil paberil kirjas vaid kaod, ülejäänud Euroopas aga tublid saavutused.

Kui mõnel riigil enam metsa ei ole, ei ole tal ka kohustust seda hoida ega süsinikku seotuna hoida. Kui Eesti toodab kohapeal pelleteid, siis jääb negatiivne mõju Eestisse, sest meil sai metsast välja veetud kõver või mädanenud puu. Kui mõni teine riik põletab neid pelleteid oma koostoomisjaamades, vähendavad nemad fossiilipõhist heidet ja saavad endale plussi kirja. Kui Euroopa kasvatab Eestis väärindatud turbasegudes juur- ja puuvilju, on see paberi peal nende tubli panus kliimavõitlusesse. Arvake ära, kes saab miinuse?

Meie ressursside peal endale survevaba elu tagavad EL-i suured riigid on selles olukorras võitjad ega kiirusta kokku tõmbama oma fossiilipõhiseid tootmisi, mida nad meie ressurssidega kompenseerivad. Tuletan lugejale meelde, et fossiilkütuste kasutamise graafik on jätkuvalt tõusutrendis, mitte languses.

“Me piirame kõikide Eesti ressursside kasutust, et Euroopa saaks ilusasti jätkata samal kursil.”

Mida teeb Eesti? Meie fossiilipõhine põlevkivitööstus kuulub sulgemisele. Seejärel loodame ühendustele ja Euroopa riikide abile ja laseme igas valdkonnas end nurka mängida. Me piirame kõikide Eesti ressursside kasutust, et Euroopa saaks ilusasti jätkata samal kursil.

Põlevkivi, turvas, mets – meie oma energia- ja toidujulgeolek – on surve all. Need kohustused Euroopast tõid Eestisse meie oma ametnikud, kes nüüd juurutavad seda meie majanduses. Kes neid selleks volitas, on arusaamatu, miks ja millisel eesmärgil me pidevalt suurendame oma ambitsiooni, on samuti arusaamatu. Tasub märkida, et EL-i paljuräägitud “Eesmärk 55” (Fit for 55) on tänu meie võetud ambitsioonikamatele eesmärkidele tegelikkuses Eesti jaoks “Fit for 78“. Keeruline on aru saada, mis ajendab meid jooksmas euroliidu rongist eespool.

Lahendus

See kõlab naeruväärselt, aga lahenduse oleme ettevõtluses ise välja pakkunud ja selleks on loodav kliimaseadus. Seaduse ideega tuli lagedale VKG, mille ettepanek oli luua riigi pikaajaline ettevõtluse konkurentsivõime visioon.

Kardan, et miski läks seejärel kuidagi kaduma. Olles sündinud Nõukogude ajal, mäletan viimaste viisaastakute “suuri” eesmärke. Pidime Ameerikale kohe-kohe järele jõudma ja temast mööduma. Nüüd, kolmkümmend aastat hiljem ja elades juba teises liidus ning vaadates Ameerika ja Euroopa Liidu võrdlevat majadusstatistikat, tekib pidevalt déjà-vu tunne. Ei tea küll, miks.

Kliimaseadus kui riiklik plaan saab olla meie lahendus või kirstunael. See võib luua õiguskindlust, tagada riigi poolt prioritiseeritud arenguvaldkonnad ja garanteerida neile riigi toetust, sest mõistagi tehakse riigi inspireeritud suured pöörded ikka riigi garantiiga.

Samal ajal on ka teine suur risk. Sooviga näiteks pimesi täita Euroopa LULUCF-i eesmärke võib seadus juurutada õigusruumi tehnoloogiliselt ja rahaliselt ettevõtete jaoks üle jõu käivad kohustused. Selle tagajärjel jääb lahenduseks vaid tegevuse kokkutõmbamine. Ma kardan, et see risk on väga reaalne ning kliimaseadus pigem selles suunas ka liigub.

Kui tulla tagasi suure pildi juurde, arvan, et meie riigi majanduslik heaolu ja tugevus ei ole kunagi olnud olulisem kui praegu. Enne sõda Euroopas võimule jõudnud kliimakoalitsiooni kehtestatud eesmärgid ei vastanud toona ega vasta ka nüüd reaalsele olukorrale.

Veel mõned aastad tagasi oli maailma suuremaks väljakutseks kliima päästmine. Nüüdseks on sellele lisandunud inimeste kaitsmine sõja eest ja inimeste hoidmine täis kõhuga ja soojas. Eesti ei tundu kahjuks selle ülesande kõrgusel olevat.

Ma väga loodan, et meie riigis, kus erinevatel andmetel elavad mitukümmend tuhat kodanikku endiselt allpool vaesuspiiri, ei tee me Euroopa Liidu jaoks ilusaid, kuid endale kahjulikke otsuseid. Oleme alati olnud majandusena kiire ja agiilne, nagu tänapäeval öeldakse. Saame kärmelt toimida kiiresti muutunud maailmas ja hoida meie oma majandust ning inimesi. Ettevõtlus välist ja sisemist sõda korraga ei võida.

Jüri Tiidermann has made a compelling argument about the challenges faced by entrepreneurs in Estonia, highlighting the need to focus on both external and internal factors in order to succeed in the competitive business environment. His insights shed light on the importance of strategic decision-making, adaptability, and resilience in overcoming obstacles. It is clear that entrepreneurs must be prepared to navigate both external market forces and internal struggles in order to thrive. Tiidermann’s words serve as a reminder for all aspiring and existing entrepreneurs to stay vigilant and proactive in their pursuit of success.