Eesti tajutavaid piire paisutavad vapustused mõttemaailmas | Ajalugu

2285523hbe74t24

Tere tulemast Eestisse, kus minevik ja olevik põimuvad unikaalsel viisil, paisutades meie tajutavaid piire ja avades uusi perspektiive mõttemaailmas. Meie ajalugu on rikas ja mitmekesine, täis vapustavaid sündmusi ja olulisi hetki, mis on kujundanud meie rahva identiteeti. Astuge ajaloolistesse radadesse ja avastage Eesti eripära ning kultuuriline pärand, mis on kantud läbi sajandite. Tere tulemast ajaloo ja mõttemaailma keerukasse maailma Eestis!

Eesti rahvas ilmus maailmakaardile enne Eesti riiki ja praegune riigipiir sai üldjoontes paika esimese maailmasõja aegu. Mõtteliselt on Eesti kaardil esile tõusnud aga just viimasel aastakümnel, mil Balti riigid ja Poola paistavad Euroopas silma Venemaa-ekspertide ja Ukraina toetajatena.

“Baltikumi piirkonnas on piirid ajas väga palju muutunud,” ütleb Tartu Ülikooli Ida-Euroopa ja Euraasia uuringute lektor Catherine Helen Gibson. Näiteks Eesti rahvusliku liikumise ajal jagunes siinne territoorium Eestimaa ja Liivimaa kubermangudeks. Eesti ja Läti piir omandas enam-vähem tänapäevase ilme alles 1917. aastal veebruarirevolutsiooni tuules. “Ehk lõpuks Eesti ja Läti vahele piiri tõmmates ei olnud vaja enam päris otsast alustada,” osutab Gibson.

“Etnograafilise kaardistamise traditsioonis on eestlasi kaardile kantud juba 19. sajandi keskpaigast alates.”

Millal Eesti päris esimest korda kaardile ilmus, sõltub lektori sõnul sellest, mida Eesti all silmas pidada: eesti rahvas ilmus kaardile territooriumist varem. “Etnograafilise kaardistamise traditsioonis on eestlasi kaardile kantud juba 19. sajandi keskpaigast alates,” märgib ta. Küll aga pole Eesti ühtne territoriaaljaotus olnud alati iseenesestmõistetav: 150 aasta eest eristusid selgelt põhja- ja lõunaeesti keelepiirkonnad.

Muude rahvaste seas käisid eestlasi kirjeldamas Keiserliku Vene Geograafiaseltsi etnograafid, kes tegutsesid Gibsoni sõnul Venemaa imperialistlike püüdluste põhjendamise huvides. “Sama tegid siinmail ka kohalikud baltisakslased, kes valmistasid kaarte oma lähiümbruse kohta. Nende huvi oli osa laiemast liikumisest, kus koostati eri keelte grammatikaid, rahvakeelseid raamatuid ja etnograafilisi uurimusi,” võrdleb ta. Eestlased ise hakkasid ennast kaardistama alles 19. sajandi lõpupoole.

Valga linna pidi poolitama britt

Erinevalt näiteks maismaast ümbritsetud Valgevenest on Catherine Helen Gibsoni sõnul Eestit lihtsam piiritleda: põhja- ja läänepiiri paneb paika meri. Idas piiritleb Eestis mingil määral Peipsi järv. “Seetõttu käisid piirivaidlused peamiselt Narva-taguse üle, kus elab läänemeresoomlasi. Teiseks vaieldi Setomaa piirkonna üle ja  veel lõunapiiri üle lätlastega,” loetleb lektor. 

Loe rohkem:  Nürnbergi ühishaud võib osutuda Euroopa suurimaks katkuhauaks | Ajalugu

Eesti ja Läti iseseisvumise aegu tehti 1917. aasta piirile mõningaid väikesi kohendusi, näiteks nihutati piiri mõnisada meetrit. “Oma aja kontekstis olid need muudatused muidugi väga olulised. Piirikomisjoniga peeti aru ja inimesed saatsid sinna palvekirju, kuna tundsid, et on valel poolel,” sedastab Gibson. Eeskätt väljendasid kohalikud muret, et ei pääse enam Valga/Valka linna turule oma kaupa müüma.

“Piirikomisjoniga peeti aru ja inimesed saatsid sinna palvekirju, kuna tundsid, et on valel poolel.”

Piiri tõmbamisel lähtuti lektori sõnul ennekõike rahvuslikust enesemääratlemisest. “USA president Woodrow Wilsoni põhiretoorikana Pariisi rahukonverentsil oli see ideaal, ent selle rakendamine pärisellu oli katsumusterohke,” märgib Gibson. Nii mõnelgi juhul võis talu kuuluda eestlasele, kuid selle rentnik olla lätlane. Sellistel juhtudel võiski kaalukamaks saada majanduslik turuläheduse argument.

Põhiline vaidlus Eesti ja Läti vahel käiski sestap Valga/Valka linna üle: see oli lisaks turule  raudteesõlm ja piirkonnakeskus. Otsuse linn kahe riigi vahel jagada tegi 1920. aastal piirikomisjoni eesistuja Briti kolonel Stephen George Tallents. “Ta pidi vaidlusesse vahekohtunikuna sekkuma, kuna eestlased ja lätlased ei leidnud üksmeelt. Valminud piiri tuntigi Tallentsi joonena,” sõnab lektor.

2285523hbe74t24

Eestit ja Eesti peaministrit teatakse

Kui Nõukogude ajal oli Eesti küll maailmakaardil olemas, ent liiduvabariigi staatuses, siis peale iseseisvuse taastamist on riik Catherine Helen Gibsoni sõnul muutunud kaardil ülekantult üha nähtavamaks. “Paljud teadlased on märganud muutust: Maarja Mälksoo näiteks kirjutas 2022. aastal üsna mõjuka artikli, kus osutas, kuidas Euroopa mõttelises geograafias on toimunud nihe,” sedastab ta. 

Balti riigid ja Poola on eriti just alates täiemahulise sõja algust Ukrainas tõusnud esile kui Venemaa-eksperdid, keda kuulatakse. Nad on silma paistnud väga tugeva relvaabi ja solidaarsusega Ukrainale. Eesti konkreetsemalt on Gibsoni sõnul samuti muutunud Euroopa Liidus ja NATO-s nähtavamaks.

“Kindlasti teab nüüd rohkem inimesi, kes on Kaja Kallas. Varem polnud Eesti peaministri nimi midagi, mida teataks.”

“See nihe ei tekkinud muidugi alles peale täiemahulise sõja algust. See on pikem protsess, kus Ida-Euroopa püüab oma kuvandit muuta ja raputada maha perifeerse ja tagurliku Uue Euroopa mainet,” jätkab lektor. Suuri üldistusi teha on tema sõnul keeruline, kuid Balti riikide kasvanud tuntust on Gibson märganud ka oma kodumaal Ühendkuningriigis. “Kindlasti teab nüüd rohkem inimesi, kes on Kaja Kallas. Varem polnud Eesti peaministri nimi midagi, mida teataks,” toob ta välja.

Loe rohkem:  Inimaju paneb ajahambale vastu isegi peale surma | Ajalugu

Lääne-Euroopas keskendub tema sõnul enamik ajalooõpetust koolis ja paljuski ülikooliski just Lääne-Euroopale. “Saksamaast ida poole jääb justkui palju tundmatut maad, kui välja arvata mõni erikursus ülikoolis. Ida-Euroopa pole olnud osa Euroopa ajaloo peanarratiivist,” arutleb lektor. 

Kui Ida-Euroopa ajaloost ka räägiti, tehti seda Gibsoni sõnul pikalt läbi Venemaa ajaloo prisma: “Räägiti küll Vene keisririigist ja Nõukogude Liidust, aga inimesed pidasid selle all silmas lihtsalt Venemaad. Balti riikide, Poola või Ukraina kogemused unustati justkui ära.”

Eesti ei pea maha raputama väikevenna mainet

Ukraina sõjale mõeldes on Eesti riigi territooriumi kujunemine olnud Ukraina omast üksjagu erinev. “Peamine erinevus seisneb selles, et 19. sajandil olid Balti provintsid juba mingil määral Vene keisririigi piires autonoomsed. Neile ei kehtinud päris sama assimileerimispoliitika, nagu teistele keisririigi osadele,” toob Catherine Helen Gibson välja. Sarnases eristaatuses olid keisririigi päevil ka Poola ja Soome suurvürstiriigid, mille riikliku identiteedi ja piiride üle tänapäeval palju ei vaielda.

“Seda väikevenna-mõtteviisi on näha ka Valdimir Putini väga imperialistlikes seisukohtades.”

Seevastu Ukraina ja Valgevene olid toona selgelt Vene keisririigi sisemaa osad. “Nii administratiivsest kui ka etnilisest ja keelelisest vaatepunktist nähti neid osana suurest vene perest, justkui väiksemate vendadena: väike- ja valgevenelastena. See oli väga tugev ideoloogia,” kirjeldab Gibson. Erinevalt eestlastest polnud ukrainlastel niisiis võimalik väita, et nemad on kuidagi teistmoodi slaavlased. “Seda väikevenna-mõtteviisi on näha ka Valdimir Putini väga imperialistlikes seisukohtades,” osutab lektor.

Kokkuvõttes võib öelda, et Eesti ajalugu on täis erinevaid vapustusi, mis on mõjutanud inimeste mõttemaailma ja tajutavaid piire. Võitlused võõra võimu vastu, iseseisvuse taastamine ja ühiskonna areng on kõik olulised sündmused, mis on kujundanud Eesti rahva identiteeti. See ajalugu on andnud meile tugevuse ja vastupanuvõime, et ületada takistusi ning luua parem tulevik. Eesti rahvas on suutnud läbi põlvest põlve edasi kanda oma kultuuri, keelt ja traditsioone, tehes meist uhked oma rikkaliku ajaloo üle.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga