FIS tunnustas Eesti spordiajakirjanik Mart Treialit | Kahevõistlus

Tere tulemast Eestisse! Meil on suurepärane uudis – rahvusvaheline suusaliit FIS on tunnustanud Eesti spordiajakirjanikku Mart Treialit tema panuse eest kahevõistluse valdkonnas. Treial on tuntud oma pühendumuse ja kirgliku suhtumise poolest spordiajakirjandusse ning tema töö on toonud kahevõistluse sündmused ja saavutused laiema publikuni nii Eestis kui ka rahvusvahelisel tasandil. See tunnustus toob veelgi rohkem tähelepanu Eesti spordiajakirjandusele ja kahevõistlusele, ning me oleme uhked, et selline talent on pärit meie riigist.

Õhtulehe sporditoimetuse juhataja Mart Treial sai nädalavahetusel kahevõistluse maailma karika etapil Otepääl rahvusvaheliselt suusaliidult (FIS) suusahüpete ja kahevõistluse valdkonna ajakirjaniku preemia. Tunnustus oli Treialile suur üllatus.

Hea kolleeg Õhtulehest, Mart Treial. Said ootamatu auhinna FIS-i poolt: suusahüpete ja kahevõistluse ajakirjaniku preemia. Kas see tuli tõesti üllatusena?

See tuli väga suure üllatusena. Mul polnud enne reedet aimugi, et selline auhind on olemas. Rääkimata sellest, et seda antakse siin kellelegi üle ja saati veel mulle.

Miks just sina?

Ju siis olen midagi hästi teinud. Ma mäletan, et laval hakati seda juttu vestma. Istusime kolleegidega lauas. Alguses ei süvenenudki asja ja jutu alguspunkti ei fikseerinud. Järsku hakkasid meeste pilgud minu poole pöörduma, et kuule, sinust räägitakse. Kuidagi see keris ja jäin juttu kuulama. Millegipärast mõtlesin, et Johannes Vedru võiks olla see mees, keda lavale kutsutakse. Äkki muidugi öeldi minu nimi… see oli väga suur üllatus. Šokk on loll sõna, aga see oli väga suur üllatus.

Kui palju oled uurinud, mida see auhind tähendab?

Ma püüdsin jooksvalt uurida, mis juhtus. Sain aru, et põhimõtteliselt on süsteem selline, et rahvuslikud alaliidud saavad esitada FIS-ile kandidaate. Siis FIS otsustab, mida nendega teeb. Ma ei kujuta ette, mida nad seal hindavad ja kes seal kontoris eesti keelt oskab. Või saadeti neile mingid tõlked? Ma ei kujuta ette seda süsteemi seal taga, aga asja hakati ajama eelmise aasta maikuus. Roheline tuli saadi äkki jaanuaris. Jäi mulje, et see on tohutu pikk protsess ja mingisuguse üldise töö eest, mitte stiilis “üks bänger lugu”.

Sina oled üks ajakirjanikest, kes käib väiksematel üritustel ja noortevõistlustel. Mis sind ikkagi sinna viib?

Nagu ütles mu hea õppejõud Priit Pullerits koolis: lood on inimeste käes. Kui ma olen kontoris, siis seal tavaliselt lugusid ei ole. Tuleb inimestega suhelda ja tutvuda, siis saab järjest paremat informatsiooni. See ongi selles suhtes väga lihtne.

Kas ise tunnetad end talispordiajakirjanikuna?

Eesti on nii pisike, spetsialiseeruda ei saa. Meil on täna kahevõistlus, homme võimlemine, ülehomme maadlus ja kui nädala lõpus jääb aega, lähme äkki ujuma. Aga mingid selgemad fookused ikka on. Mulle on see talisport kuidagi sattunud. 2016. aasta lõpus toonane ülemus Ott Järvela ütles, et kuule, Mart, pane vaim valmis, lähed veebruari lõpus Lahtisse Põhja suusaalade MM-ile. Hakka sättima ja kohvrit pakkima! Võtsin sõnasabast kinni, olin paar aastat ainult töötanud ja suhteliselt võõras nende inimeste ja aladega. Hakkasingi järjest helistama, tutvuma, vaatama, kes sinna lähevad, sain enamike sportlaste ja treeneritega juba enne kokku. Mida rohkem sisse lähed, seda huvitavamad lood tekivad ja kihid avanevad. Traditsiooniline värk – kui lähed mingisse auku süvitsi, siis seal avaneb täitsa uus maailm.

Kas värskel laureaadil on kerge pinge ka peal töötamisel?

Ei ole pinget peal. Püüan ju kogu aeg tubli olla. Tore on ikka, kui meeles peetakse. Ju siis on midagi hästi tehtud, aga ma arvan, et see ei ole veel maailma kõvem auhind. On veel, kuhu pürgida.

Kokkuvõtteks võib öelda, et Mart Treial on teinud silmapaistvat tööd spordiajakirjanikuna ning tema pühendumust ja professionaalsust on märgatud ka rahvusvahelisel tasandil. FIS-i tunnustus on suurepärane saavutus mitte ainult talle endale, vaid ka kogu Eesti spordiajakirjandusele. See toob esile Eesti spordiajakirjanike kõrget taset ja annab positiivse signaali ka teistele spordiajakirjanikele. Loodetavasti innustab see ka teisi uskuma enda võimeid ja jätkama oma kirge spordiajakirjanduse valdkonnas.