Ralf Sauter: “Vara küps” on minu maitse jaoks liiga plakatlik | Film

Tere tulemast Eestisse! Ralf Sauter, Eesti filmikriitik ja ajakirjanik, on öelnud, et “Vara küps” on tema jaoks liiga plakatlik. See on tekitanud palju poleemikat ja arutelusid Eesti filmimaastikul. Film “Vara küps” on tekitanud vastuolulisi arvamusi oma kalkide karakterite ja liialduste tõttu. Sauter on enda arvamuses kindel ning on julgelt välja öelnud oma seisukoha selle filmi kohta. Tema teravmeelsed arvustused pakuvad publikule uut perspektiivi ning panevad mõtlema filmikunsti üle Eestis.

Sauter selgitas, et “Ferrari” lavastajaks on Michael Mann. “Ta on teinud päris kuulsaid filme. Ta tegi Tom Cruise’iga “Collaterali”, 90ndate suure röövifilmi “Heat”, mulle endale meeldivad aga kõige rohkem tema 80ndate filmid nagu “Thief” ja “Manhunter”. Kui Manni filmidest ühist siduvat joont leida, siis kõige rohkem huvitavad teda sügavate kinnisideedega mehed,” leiab Sauter. “Seetõttu mind ei pane imestama, et ta tahtis teha filmi just Enzo Ferrarist, kes ongi kinnisideeline, oma ambitsioonide kütkes edasi pürgiv mees, keda huvitab oma võidusõiduautode täiuslikkus.”

Ometi oli Sauter filmi suhtes kõhklev. “Treiler tõi meelde “House of Gucci”, kus samuti Adam Driver mängis, aga mulle eriti muljet ei avaldanud. Samuti on mind külmaks jätnud Michael Manni eelmised filmid. Ometi ületas “Ferrari” kõiki mu ootusi ja seda mitmel põhjusel. Algusest peale on see visuaalse loojutustamise meistriklass,” kiitis Sauter. “Kui näeme Enzo Ferrarit ärkamas voodis ning oma tiksuvat käekella vaatamas, saame temast pildi kui mehest, keda paelub mehaanika. Samuti suundub ta ühel hetkel kinnisesse mausoleumi, kus ta leinab oma surnud poega ja ta on sinna seadnud kõrvuti kaks puidust tooli, nii et see ruumgi meenutab auto interjööri. Mulle meeldib näha, kuidas lavastaja pidevalt töötab kandvate ideede suunas, ja ennekõike on “Ferrari” karakterdraama.”

Sauteri arvates töötab “Ferrari” läbi võrratu iroonia, sest räägib mehest, kes tahab luua täiuslikku, õlitatud, siledat masinat, ent ta ise on seejuures üdini ebatäiuslik. “Tal on probleeme perekondlike suhetega, tal on armuke, Ferrari firma saatus on ebakindlaks muutunud. Ühel hetkel ütleb ta lapsele, et kaks objekti ei saa eksisteerida samal ajahetkel samas kohas, ja mulle tundub, et mingis mõttes ta räägib ka iseendast. Ühest küljest on ta edasipürgiv ja suurte ambitsioonidega oma võidusõiduautode suhtes, aga tema enda eraelu on koost lagunemas. See film tabab justkui inimlikult, kuidas me kõik üritame teha kõige suurepärasemat tööd ja alati jõuda heade tulemusteni, aga oma inimlike möödalaskmiste ja vigade tõttu on meie enda rüüs alati mõrad.”

Ta leidis, et inimesed, kes lähevad “Ferrarit” vaatama soovist näha adrenaliinirohkeid võidusõite, mida küll siin ka näeb, võivad natuke pettuda. “See on suuresti karakteritele ja suhtedraamale üles ehitatud itaallaslik melodraama. Ka tööstusliku võidujooksu küsimused sööbivad sellesse tegelasse, sest päris filmi alguses näeme taaslavastatud arhiivimaterjale sellest, kuidas Ferrari ise oli veel naeratav võidusõitja. Aga kui me ajas edasi hüppame, näeme külmemaks muutunud meest.”

Suurt muljet avaldas Sauterile ka Driveri osatäitmine. “Juba tema kehakeelt on huvitav jälgida: ta on pidevalt ülikonnas ja tema käed on taskus, aga ta kannaks seda ülikonda nagu esimest korda seljas. Ta vaatab inimestele harva silma, hoiab neist pisut eemale ja on nende suunas tihti seljaga. Näha on , et Driver töötab režissööriga, kes on sellest materjalist haaratud. Ja kuigi autodki on siin muudetud seksikaks, siis filmis on ka väga groteskne stseen, kus näidatakse ulatuslikku ja väga rasket autoõnnetust, nii et film ei hoidu vägivalla näitamisel tagasi. Ka vere punasus ja Ferrari enda punasus saavad lahedalt siin filmis polaarseteks jõududeks.”

Sauter lisas, et tegemist ei ole küll täiusliku filmiga. “Shailene Woodley itaalia aktsent siin on kuritegu inimkonna vastu, film on ka pisut ühetooniline ja võib-olla osade vaatajate jaoks jääb klišeelikuks melodraamaks, kui ei oska suhestuda peategelase kompulsiivsuse ja püüdlustega. Kui minna seda vaatama nagu mahlast karakterdraamat, võib ta olla tõeline elamus,” tunnistas Sauter.

Sauter: “”Vara küps” rõhutab, kuidas me oleme loodusvara muutnud vaidluseks, kus kannatajaks ongi mets”

Martti Helde metsateemalise dokfilmi “Vara küps” juurde pöördudes tõi saatejuht Bert Järvet välja, et Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liidu asjatundjad nõudsid enne filmi väljatulekut, et sellest monteeritaks välja nendega läbi viidud intervjuud. Järvet uuris, kas tegemist on hoiakulise, roheaktivistide tellimustööga.

“Alustame sellest, et Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liit tegi ise mõnes mõttes head reklaami filmile. Nad ei saanud päris täpselt aru, et intervjuud tehakse filmi jaoks. Treilerit nähes nad mõistsid, et võib-olla on nende intervjuusid ekspluateeritud keskkonnateemalises filmis,” selgitas Sauter. “Vastates küsimusele, siis minu maitsele on ta kohati liiga plakatlik. Kindlasti on ta kaldu sellesse suunda, et Eesti metsa peaks kaitsma ja hoidma, sest tegemist on otsa lõppeva ressursiga. Küll aga on siin filmis filosoofiliselt ja kujundlikult nüansse, mis mulle meeldisid.”

Sauter leidis, et kui rääkida Eesti dok- ja mängufilmidest laiemalt, siis viimastel aastatel on üksjagu ilmunud filme, mis rõhutavad eestlaste suhet looduskeskkonnaga ja tööstuse mõju sellele.

“Näiteks “Eia jõuludes Tondikakul” oli keskkonnakaitse teema sees, ka Rasmus Merivoo oma “Kratis” tegi harvesterist suure möirgava metsakoletise. Viimasel ajal on ilmunud dokfilme, mis on rõhutanud eestlaste looduslähedust, näidates perifeerseid alasid, kus üksikud eestlased veel tiksuvad looduslikus vereringes, nagu Liis Nimiku “Päikeseaeg” või Arko Oki “Jäätee veerel”,” meenutab Sauter.

“Mulle tegelikult meeldib, et meditatiivsete dokfilmide järel on ilmunud Martti Heldelt dokfilm, mis üritab olla just informatiivne ja metsadebatti sedasi pulkadeks võtnud, et mõlemad pooled oleks esindatud. Helde siiski lasi ka Eesti Metsa- ja Puidutööstusel ennast esindada ja mulle meeldib, et sellest omakorda koorub välja filmi filosoofilisem plaan. Kuna siin näidatakse metsadebati mõlemaid pooli, on nende vaidluste vahele pandud melanhoolsed kaadrid Eesti metsadest. Kui ma lisaks infokildudele “Vara küpsest” midagi üldse kaasa võtsin, siis selle, et inimesed on loonud süsteemi, kus mingi ökoloogilise probleemi ümber kogunebki palju vastakaid pooli, palju dialoogi, palju müra, faktide moonutamist ja demagoogiat, aga selle keskele jääb mets kui vaikiv ohver.”

Sauteri hinnangul on “Vara küps” sedasi üles ehitatud, et vaadates tunneb, kuidas vahepeal tume kardin selles müras eest ära tõmmatakse ja seal seisab mets, kellel pole millegi üle sõnaõigust. “Meie oleme otsustajad ja kujundame ressursi saatuse vastavalt sellele, kummale poole me hoiame. “Vara küps” rõhutab, kuidas me oleme loodusvara muutnud vaidluseks, kus kannatajaks ongi mets,” lisas Sauter.

Ta hindas ka seda, et film suudab debati ilusti lahti rääkida ja avab laia teemaderingi. “Helde tahtis rõhutada ka kommunikatsiooniküsimust, samuti räägitakse eestlaste pärimuslikust suhtest metsaga, nii et film ei ole päris üheplaaniline, vaid üritab erinevate asjatundjate kaudu avada selle debati erinevaid tahke. Arusaadavaks on ta osatud teha seetõttu, et kui ühel hetkel räägitakse puidu hulgast tihumeetritest, siis sattusin ma korra segadusse, aga sellele järgnes täpsustav tekst, et see on tuhandeid autokoormatäisi. See on hea viis visuaalselt inimestele edasi anda, millistest kogustest me üldse räägime.”

In conclusion, Ralf Sauter’s critique of the film “Vara küps” provides valuable insight into the shortcomings of the movie. Sauter’s assessment of the film as being too banal and simplistic resonates with many viewers who may have found the storytelling to be lacking depth. His analysis encourages filmmakers to strive for more complexity and nuance in their work. While some may disagree with Sauter’s assessment, his critique offers a thoughtful perspective that contributes to the ongoing discourse about the quality of Estonian cinema. Overall, Sauter’s review serves as a valuable contribution to the evaluation and development of the country’s film industry.