Viivi Luik: ärme hädalda kogu aeg, vaid tegutseme | Kirjandus

Tere tulemast Eesti! Viivi Luik, tuntud Eesti kirjanik, on pühendunud oma elu kirjutamisele ning loonud mitmeid olulisi teoseid. Tema sõnad “ärme hädalda kogu aeg, vaid tegutseme” kutsuvad inimesi üles mitte jääma jõude seisma, vaid astuma tegusid sammukese edasi. Selle moto all on Viivi Luik loonud mitmeid kaalukaid romaane ja luuletusi, mis on pannud lugejad mõtlema ning tegutsema. Tema tööd on jõudnud kaugele väljapoole Eesti piire ja tema sõnad on inspireerinud paljusid. Tutvustame teile lähemalt selle silmapaistva kirjaniku maailma ning tema märkimisväärset panust kirjandusse.

Hiljuti kultuurkapitali kirjanduse valdkonnas tunnustuse saanud Viivi Luik ütles “OP-i” saates, et lihtsalt muretseda pole maailma käekäigu üle mõtet, tähtis on midagi päriselt ette võtta ja tegutseda.

Mitmekülgne kirjanik tõdes, et luule ja proosa kirjutamine on tema jaoks väga erinev kogemus. “Need on täiesti eri maailmad ja neid kirjutatakse eri viisil, vähemalt mina oma kogemuse põhjal võin seda öelda. Võib-olla tuleb mõni teine ja ütleb, et see on kõik üks ja sama.”

Vabariigi aastapäeva peab Luik eriliseks päevaks. “Eriti eriline oli see Vene ajal – me tähistasime seda päeva ikka väga intensiivselt. Selles mõttes intensiivselt, et me teadsime, mida see tähendab. Mõtlesime selle peale. Ja loomulikult on see täna niisama eriline, sest see ei ole iseenesestmõistetav, et meil on riik. See on ikkagi esiteks õnnelik juhus, aga teiseks ka väga paljude inimeste väga pikk eluaegne pingutus. Terve rahva tahe tegelikult,” rääkis Luik. 

Erinevates riikides elanud Luik leiab, et isamaa-armastus on igale rahvale omane, aga lippu kipuvad eestlased vähem kasutama kui teised rahvad. “Ma arvan, et see on juhtunud meie väga karmist lipuseadusest. Seal on täpselt ära määratud, et mis kellaajast, mis kellani tohib lipp üleval olla ja muud niisugused asjad, mida mina ka peast ei tea. Eks inimesi on see kuidagi võõrutanud sellest alalisest lipu üleval hoidmisest,” ütles ta. 

Isamaalist kirjandust on Luige hinnangul Eestis piisavalt. “Sõltub, mida me selle isamaalise kirjanduse all tegelikult mõistame tänapäeval. Isamaaline kirjandus on kirjandus, mis räägib millestki, mis meid puudutab. Võtame niimoodi, et Tammsaare on pealtnäha kõike muud kui isamaaline, aga ta on üks kirjanik, mis seostub meile isamaaga.”

Viimase aja kultuurielamustest tõstis Luik esile Martti Helde filmi “Vara küps”. “See puudutas mind väga sügavalt. Ja ma soovitan seda kõigil eestlastel vaadata, ükskõik, kas nad on selle filmi poolt või vastu. See toob meie teadvusesse väga olulise nähtuse Eestis, tegelikult see on Eesti tuleviku küsimus. Lihtne on panna silmad kinni ja kuidagi uskuda, et maailm sellisena toimib edasi. Aga tegelikult me näeme, et see ressursside raiskamine, mis toimub, see ei ole jätkusuutlik. See on Eestile väga suur katsumus – kas Eesti elab selle üle või ei ela? Isegi võib öelda, et need metsad, mida maha võetakse, on tegelikult turvalisuse tagatis.”

Ainult muretsemisest ei ole Luige sõnul kasu. “Me peaksime olema nagu arstid tegelikult, sest arst ei saa 24 tundi ööpäevas kogu aeg kõigi haigete pärast südant valutada, vaid ta peab tegutsema. Me peaksime ka kuidagiviisi saavutama selle olukorra, et me tegutseme, et me ei hädalda kogu aeg.”

Vabariigi aastapäeva puhul soovis Luik Eesti inimestele tuletada meelde Volodõmõr Zelenskõi sõnumit. “Võib-olla on see natuke pateetiline, aga las olla, seda on meil praegu vaja – kaitsetahe on väga hea, aga veel tähtsam on võidutahe.”

In conclusion, Viivi Luik’s message to not constantly complain but to take action resonates deeply with the Estonian people. Her literary works have inspired and motivated many to seek positive change and make a difference in their lives and society. Her perspective on the power of action over complaining is an important reminder for all of us. Let us all strive to follow her example and work towards creating a better future for ourselves and our community, instead of dwelling on negativity. Luik’s words serve as a call to action for us all.