Varased eesti rahvuslased unistasid põhjamaisest föderatsioonist | Ajalugu

2260293h8930t24

Tere tulemast Eestisse! Varased eesti rahvuslased jagasid unistust luua põhjamaine föderatsioon, mis ühendaks kõik Põhjala rahvad ühise eesmärgi nimel. See unistus kerkis esile 19. sajandi lõpus ning kajastas eestlaste soovi tugevdada oma kultuuri ja keelt ning saavutada iseseisvus võõraste võimude all. See ajalooline taust on oluline mõista tänapäeva Eesti kultuuri ja ühiskonna arengut. Täna saame meie, külalistena, sellest ajaloolisest unistusest inspiratsiooni võtta ja mõista eestlaste sügavat sidet oma pärandiga.

Kuus mõtet Mart Kuldkepilt: 

Põhjamaaks saamine on olnud eestlaste kinnisidee juba aastaid. Teie kirjutasite eestlaste põhjamaisusest raamatu “Põhjamaine Eesti.
Rahvusriigi sünd”. Palun kirjeldage, mis on see lugu, mida te oma raamatus räägite? 

Võiks mingil määral eristada seda, kust see raamat tuli, ja seda, mis sellest nüüd kokkuvõttes saanud on. Tagasivaates on see raamat umbes 15 aasta töö; selle koosseisu on lõimitud mitmeid tekste, mille ma olen kirjutanud pikema aja jooksul. Ka käsikirja kokku panek võttis omajagu aega.

Mis raamatust kokkuvõttes sai, on see Eesti iseseisvumise ja rahvusriigi sünnilugu, aga seda natuke omapärases perspektiivis, mis rõhutab tolleaegsete ideede ja sündmuste regionaalset või föderatiivset tahku. Ühtlasi on see rahvusülene lugu, milles ei ole juttu mitte ainult eestlastest, vaid ka erinevatest teistest omaaegsetest jõududest, mis Eesti iseseisvusmisprotsessi mõjutasid. Olulised tegelased selles loos olid nii keiserlik Saksamaa, kui ka keiserlik ja enamlik Venemaa, mille teod ja eesmärgid moodustasid konteksti eestlaste lootustele anda oma põhjamaisele identiteedile mingi uus poliitiline väljund. 

Seega püüdsin panna Eesti iseseisvumise 1918. aastal laiemasse konteksti, mis ühest küljest oleks rahvuslik ehk tegeleks eesti rahvusluse ideedega, kuid samal ajal pööraks tähelepanu ka rahvusülestele ideedele ja sündmustele – seda eelkõige regionaalses, Läänemere-ruumi vaates.

Kui vaadata raamatu sündi genealoogiliselt, huvitas mind alguses Eesti põhjamaisuse idee kui selline: kust see tulnud on, milles see väljendus ja kuidas sellele püüti anda poliitilist sisu. Oma kunagises bakalaureusetöös alustasin 1920. ja 1930. aastatega, mille järel see teema n-ö kasvas tahapoole ehk keskendusin järjest rohkem esimesele maailmasõjale ning läksin sealt omakorda tagasi 20. sajandi algusesse.

Mida see põhjamaisuse idee teie raamatus tähendab ja miks sellest 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses rääkima hakatakse? 

Rahvuslikku liikumist esitletakse tihti millegi eksklusivistlikuna ning mingis mõttes võib seda öelda ka varase Eesti rahvusluse kohta. Võib-olla esmane rahvuslik eesmärk oli enda eraldamine teistest: tuli näidata, et eestlased on eraldiseisev rahvus, mida eristavad lätlastest, baltisakslastest ja venelastest erinevad loomulikud barjäärid. Selline narratiiv oli 19. sajandi rahvuslikul ärkamisajal väga oluline. Eestlastel tuli sellal alles tõestada, et nende näol ei ole tegemist mitte ajutise ajaloolise eksitusega, mis on paratamatult hääbumisele määratud, vaid tegemist on eraldiseisva, püsiva rahvusega, millel ei ole mitte ainult eraldiseisev minevik, vaid ka eraldiseisev tulevik.

Samas on oluline rõhutada, et selline eksklusivistlik pool rahvuslikust ideoloogiast polnud ainuvaldav. Eesti rahvuslus ei rääkinud ainult sellest, millest erinetakse ja eristutakse, vaid ka sellest, kellega kuulutakse kokku, kellele sarnanetakse ja kellega peaks moodustama mingi suurema kogukonna. Selles osas tuleb esile tõsta Soome rolli – soomlased kui keelelis-kultuuriline hõimurahvas olid eestlastele ühtlasi ka poliitiliseks eeskujuks. Soomel oli Vene riigis olemas autonoomia, mida eestlastel ei olnud, ning samalaadse autonoomia poole püüdlesid eesti rahvuslased juba 19. sajandil. 

Teisalt on oluline ka laiem geopoliitiline kontekst. Tegelikult ei uskunud iseseisvasse Eesti rahvusriiklusesse 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses peaaegu mitte keegi: see ei olnud realistlik välispoliitiline alternatiiv. Erinevalt näiteks leedukatest ja poolakatest, kellel oli olemas iseseisvuse kogemus ja seega ka lootus seda kuidagi taastada, olid eestlased enda meelest realistlikud välispoliitilised mõtlejad, kes millestki taolisest üleliia palju ei unistanud. 

Samas oli neil loomulikult oma seisukoht küsimuses, kus oleks eesti rahval kõige parem ehk kelle valitsemise all tahaks eesti rahvas olla. Vastus sellele küsimusele oli otseselt seotud ideega nn vanast heast Rootsi ajast. Selle arusaama kohaselt oli eestlastel minevikus olnud üks valitseja, kes oli teistest parem: Rootsi kuningas olid olnud paremad kui baltisakslased või venelased. Rootsi võimu ajal olla pandud idanema tsivilisatoorsed seemned, mis said rahvuslikul ärkamisajal õide puhkeda. Selle tõenduseks sai tuua mitmesuguseid argumente: Rootsi ajal olid asutatud esimesed rahvakoolid, hakatud trükkima eestikeelseid raamatuid ja asutatud ülikool. 1680. aastatel toimus mõisate riigistamine. Eriti just see viimane sündmus oli rahva mälus säilinud Rootsi võimu talupojasõbralikkuse ilminguna.

Rahvalikku müüti vanast heast Rootsi ajast võib pidada üheks varaseimaks tõendiks, et eestlastel oli oma rahvuslik või ka eelrahvuslik ajalookäsitlus, mis lahknes baltisaksmaste omast. Sajandivahetusel hakati seda esile tõstma ka otsese vastulöögina baltisakslaste ajalookäsitlusele ja selle nn kultuuritooja-narratiivile. Eesti rahvuslaste seisukoht oli, et tsivilisatsiooni ei toonud Eesti- ja Liivimaale mitte baltisakslased, vaid hoopis Rootsi kuningas. Kui 20. sajandi alguses tekkis Eestis poolprofessionaalne ajalooteadus, integreeriti see vana hea Rootsi aja narratiiv rahvuslikku ajalookäsitlusse.

Midagi hakkas sel ajal arenema ka ideedeajaloolises plaanis: nimelt mõte, et võib-olla pole eesti rahva loomulik saatus olla igaveses ühenduses Venemaaga ja ehk ei olnud tingimata igavene ka baltisakslaste võim. Tekkis küsimus, kas võiks olla olemas veel mingi kolmas tee. Ajalooliselt oli selline tee juba korra teostunud 17. sajandi Rootsi võimu näol eestlaste ja soomlaste üle.

Vene riigis valitses muidugi tsensuur ning sellistest asjadest ei saanud avalikult rääkida. Kindlasti ei saanud näiteks ajalehes välja käia mõtet, et äkki võiks eestlased Vene riigist lahku lüüa. See oleks olnud riigireetmine. Samal ajal süüdistati eestlasi juba niigi separatismis: näiteks soovis luua mingi Eesti-Soome kaksikriik. Kui vaadata tolleaegseid kirjutisi, on eesti rahvuslaste võitlus taoliste süüdistuste vastu kenasti näha. Jaan Tõnisson ja teised naeruvääristasid neile kaela määritud separatismi-ideed: see polevat realistlik ja eestlastel saab olla tulevik ainult ühenduses Venemaaga. 

Mingil määral sai lahkulöömis-perspektiiv realistlikuks aga esimese maailmasõja ajal. See oli aeg, kui Läänemere regioonis valitses täielik segadus: polnud selge, kes sõja võidab ning milliseid territoriaalseid ümberjagamisi sõja lõpplahendus võib kaasa tuua. Tekkis lootus, et äkki saaks Eesti Venemaast lahku lüüa nii, et välditakse ka Saksa võimu alla sattumist. Sellest johtuvalt sai varasemast tõsisemalt võetavaks idee Rootsi võim Eestisse tagasi tuua.

2260293h8930t24

Millised on need erinevad poliitilised-geograafilised vormid, mille moodustamisest räägitakse? Kas need kõik täidavad eelkõige julgeoleku tagamise eesmärki või on seal taustal veel muid poliitilisi strateegiaid?

Kui rääkida Esimese maailmasõja ajast, siis tegelikult oli see arutelu väga esialgne ja tuli üsna kompamisi. Mõtet, et Rootsi võiks Eesti tagasi võtta, esines küll siin ja seal, kuid olemasolevatele allikatele tuginedes on üsna raske öelda, mida ikkagi täpsemalt mõeldi või kuidas selle plaani teostumist ette kujutati. Seda arutati näiteks Tallinna Haritlaste Klubis, mis kohtus Estonia teatrimajas. Järelkaja neist aruteludest leidub ka 1917. aasta sügisel Jaan Tõnissoni kõnes Eesti Ajutise Maanõukogu kinnisel koosolekul, kus Tõnisson käis välja mõtte, et puhvertsoonina võiks Venemaa ja Saksamaa vahel teoks saada Balti Liit. Selle olemasolu oleks Entente’i lääneliitlaste, eriti Suurbritannia ja ka Ameerika Ühendriikide huvides. 

Loe rohkem:  Kakaokasvatus levis Ameerikas arvatust varemgi | Ajalugu

Eesti tagasi Rootsi alla viimise idee silmapaistvaim pooldaja oli aga Aleksander Kesküla. Tema mõtetest on teada rohkem, sest ta ei tegutsenud mitte tsensuuri tingimustes Eestis, vaid neutraalsel välismaal, kus oli võimalik end oluliselt vabamalt väljendada. Kesküla esialgne plaan oli toetuda Saksamaale ning saada Saksamaalt garantii, et Eestit – mis Kesküla järgi hõlmas Eestimaad, Põhja-Liivimaad ja Ingerimaad – ei annekteeritaks Saksamaa poolt, vaid Eesti antaks üle Rootsi võimu alla.

Vastutasuks lubas Kesküla keiserlikule Saksamaale kaht asja. Esiteks oma abi, et tõmmata Rootsi maailmasõtta Saksamaa poolel. Sellele pidi järgnema Saksa-Rootsi ühine pealetung, et võtta tagasi Soome ja Baltimaad. Teiseks lubas Kesküla aidata aidata Venemaal toime panna revolutsiooni. Sellega seoses oli ta esimene, kes tutvustas Saksa kindralstaabile Leninit kui ainsat Vene revolutsioonilist liidrit, kes pooldas Venemaa sõjakaotust. Plaani teostudes oleks Venemaa saanud löögi kahel rindel: ühest küljest Saksa-Rootsi sõjalise pealetungi teel ja teisalt tagalas tekitatud poliitilise kaose läbi. 

Seejärel pidid Eestist ja Soomest saama autonoomsed osariigid uues põhjamaises föderatsioonis eesotsas Rootsi kuningaga. Mingil määral meenutas see idee pool sajandit hilisemat olukorda, kui Eesti NSV kuulus Nõukogude Liitu. Kesküla, kes elas 1960. aastate alguseni, pidaski hilisemat Nõukogude-aegset olukorda Eesti jaoks palju loomulikumaks, kui seda oli olnud “kartulivabariigi” sõdadevahelise aja iseseisvus.

1916. aasta lõpul langes võimalus toetuda Saksamaale siiski ära. Kesküla sai aru, et Saksamaa pole nõus Baltimaid annekteerimata jätma. Tema plaanidele töötas vastu tugev baltisaksa emigrantide lobi, mis meelitas Saksamaad Eesti ja Läti alasid endaga liitma. Lisaks olid Saksamaal häälekad konservatiivsed ringkonnad, mis pooldasid Venemaaga ilma territoriaalsete muudatusteta separaatrahu sõlmimist. Nende arvates oleks olnud Venemaa küljest tükkide eraldamine tulevaste Vene-Saksa suhete seisukohalt väga ohtlik. See tekitanuks revanšismi ja takistanuks Venemaad saamast tulevikus tõsiseks Saksamaa sõbraks.

Nagu nüüd, oli ka tollal Vene-sõbralikkus Saksamaal levinud. Venemaad nähti antidemokraatliku ja autoritaarse vennasriigina, kellega polnud mõtet suhteid igaveseks rikkuda.

Kui Saksa-Rootsi plaan oli ebaõnnestunud, pöördus Kesküla esmalt Suurbritannia ja siis Prantsusmaa poole. Püüdes ära kasutada Entente’i liitlaste huvi Saksamaad Läänemere ruumist eemal hoida, lootis Kesküla saavutada sama lõpptulemust: Rootsi uus vasakliberaalne valitsus pidi saama Entente’ilt mandaadi, mis suunaks Rootsit võtma enda peale Baltimaade ja Soome kaitsmist Saksamaa eest.

Kas need ideed levisid ka teispool Läänemerd ehk Rootsis ja Soomes või piirdus see eestlaste ringkondadega?

Võimetus neid mõtteid õieti levitada, oligi Kesküla suur ebaõnnestumine. Oma hilisemates mälestuskildudes toob ta välja, et kokkuvõttes oli nõrk lüli Rootsi. Kesküla arvas, et Saksamaad oleks õnnestunud veenda plaaniga nõustuma ning ta uskus, et oli jõudnud oma veenmistöös võrdlemisi kaugele. Rootsi aga ei tahtnud vedu võtta. Kesküla süüdistas Rootsit, et see riik on elanud liiga kaua rahus, mille tulemusena on tekkinud vegetaarne mentaliteet, pessiivsus ja huvi puudumine välispoliitika vastu. Kesküla oli nördinud, et Rootsi ei teadvusta endale oma maailmaajaloolist rolli, mis pidanuks seisnema Läänemere ruumi poliitilises ühendamises.

Rootslaste seas oligi valdav väikeriiklik mentaliteet: usk, et Rootsil ei tohi enam olla imperiaalseid ambitsioone ning 17. sajandi suurvõimu-aeg on lõplikult seljataha jäetud. Oli levinud arusaam, et Rootsi on oma ajaloolised õppetunnid selles osas kätte saanud: 1809. aastal oli Rootsi Napoleoni sõdade käigus ilma jäänud Soomest, juba varem – 1700–1721 – oli Põhjasõjas kaotatud valdused teisel pool Läänemerd ja enamjaolt ka Põhja-Saksamaal. Lisaks oli 18. sajandil peetud veel kaks ebaõnnestunud sõda Venemaaga. Tagasivaates oleks ka esimese maailmasõja aegsetel välispoliitilistel avantüüridel võinud olla saatuslikud tagajärjed. Saksamaa sai sõjas lüüa. Oleks Rootsi olnud liidus Saksamaaga, oleks lüüa saanud ka Rootsi. 

Samas oli olemas teatud ringkond rootslasi, keda nimetati aktivistideks ja kes pooldasid neutraliteedi asemel aktiivset välispoliitikat. Nad nõustusid Keskülaga, et Rootsi võiks Saksamaaga liitudes ja maailmasõda ära kasutades midagi tagasi võtta. Kesküla arvaski esialgu, et tal õnnestub aktivistidega koostööd teha ja veenda neid oma plaani otstarbekuses.

See tal ei õnnestunud. Rootsi aktivistid toetasid Rootsi-Saksa ühispealetungi ja Soome tagasi võtmist, kuid Baltimaade okupeerimine ja annekteerimine huvitas väheseid. Saksasõbralike Rootsi aktivistide ning nende Soome mõttekaaslaste seas valitses pigem arusaam, et Baltimaad tuleks loovutada Saksamaale, mis oli Kesküla ideedega muidugi täielikus vastuolus.

Kui palju oli Keskülal mõttekaaslasi Eestis ja kuidas suhtusid tema ettepanekutesse kaasaegsed? 

Eduard Laaman kirjutas 1918. aastal, et Keskülal oli Eestis sama palju mõju kui Sandwichi saartel. See on täiesti tõsi. Kesküla oli Eestis küll tuntud, kuid seda ainult 1905. aasta revolutsiooni ajal ja kontekstis. Kui ta esmalt Venemaale, siis Saksamaale ja lõpuks Šveitsi põgenes, kadus tal teadaolevalt Eestiga igasugune kontakt. Kesküla poliitika oli selgelt emigrantpoliitika. Sarnast nähtust näeme ka baltisakslaste puhul. Need baltisakslased, kes esimese maailmasõja ajal Saksa vägesid Eestisse kutsusid, olid ammuilma ise Saksamaale kolinud. Eesti ja Läti baltisakslastest jäid paljud lõpuni truuks Vene tsaarile. 

Kuid ideed Rootsi võimu taastulekust levisid Eestiski ning leidus eestlasi, kes käisid esimese maailmasõja ajal Rootsis n-ö kontrollimas, ega rootslastel pole plaani sõtta sekkuda. Neid kuuldusi olid ilmselt tagant õhutanud Vene ajalehed, kus avaldati alarmistlikke artikleid võimalusest, et Rootsi võib Saksamaa poolel sõtta sekkuda. Ajalehtedes kujutati seda perspektiivi millegi negatiivsena, kuid eestlased tegid sellest omad järeldused. Tegelaste seas, kes Rootsis n-ö maad kuulamas käisid, olid raamatukaupmees Jakob Ploompuu ja ajakirjanik Hindrik Prants. Seal puutusid nad kokku ka Kesküla ja teiste emigrantidest eestlastega. 

Kesküla kõrval kõige tuntum taolistest tegelastest oli samuti 1905. aasta pagulane Oskar Elevant, kes tegutses Stockholmis millegi Kesküla erasekretäri teolisena. Teine samasugune oli kunagine Pärnu raamatukaupmees ja ajakirjanik Gustav Paju. Tema pesitses Rootsi-Soome piirilinnas Haparandas, mis oli ainuke koht, kus Venemaal oli maismaaühendus läänega. Šveitsis tegutses eestlane Arthur Siefeldt, kes oli Kesküla kontaktisik Lenini ja teiste sealsete enamlastega. Neid oli tegelikult veel. 

Keskülale meeldis end nimetada halliks kardinaliks, tegutseda kulisside taga ja jagada ülesandeid oma käsilastele. Osalt seetõttu on jäänud segaseks Kesküla tegelik ajalooline roll. Ta järgis konspiratsioonireegleid ega püüdnud end ise esile tõusta. 

2260299h5b49t24

Tolleagne rahvuslus näib olevalt nii sisult kui ka vormilt väga kirju. Milliseid üldisi järeldusi te raamatus eesti rahvusluse kohta teete?

Mina olen kasutanud eristust “varane eesti rahvuslus” ja “küps eesti rahvuslus”. Küps rahvuslus on see, millega me elame tänapäevani välja. Veelahe nende vahel on Eesti iseseisvumise periood 1917–1920. Teised olulised markerid on Rahvasteliidu liikmeks saamine ja erinevad de jure tunnustused, mis iseseisvuse kinnitasid. Kui iseseisvus oli olemas, sai eesti rahvuslusest järjest enam riigirahvuslus – rahvusriigi loomist hakati kujutama Eesti rahvusliku liikumise ainuvõimaliku väljundina. 

See mõte ise on muidugi anakronistlik. Siht Eesti iseseisvaks kuulutada võeti omaks pea vahetult enne iseseisvuse väljakuulutamist ja eelkõige seetõttu, et maad ähvardas Saksa okupatsioon. Venemaal aga oli toimunud oktoobrirevolutsioon, Vene armee oli lagunenud ja eestlastel endal piisavalt tugevaid sõjajõude polnud, et Saksa vägedele vastu hakata. Selles olukorras tuli luua vähemalt mingi õiguslik alus Saksa okupatsiooni vastu protesteerimiseks ja nii otsustatigi kuulutada Eesti iseseisvaks. Tänu sellele loodeti saada abi läänest. Seda pidi tooma välisdelegatsioon, mille ülesanne oli Eesti iseseisvust tutvustada ja abi paluda.

Loe rohkem:  Eesti esimestest naisdoktoritest said eeskätt arstid ja õpetajad | Ajalugu

Enne seda ei peetud iseseisvust reaalpoliitiliseks alternatiiviks. Tolleaegne mõtteruum oli impeeriumikeskne. 20. sajandi alguses ja varem kehtis mõtteviis, et tulevikus annavad maailmas mõõtu mitte ainult olemasolevad impeeriumid, vaid nende impeeriumite koalitsioonid või isegi superimpeeriumid: maailmavõimud. Mõte, nagu juurde võiks tekkida uusi väikeriike, tundus naeruväärne. Pigem oodati, et need väikeriigid, mis juba olemas on, kaovad. 

Isegi siis, kui võeti vastu otsus Eesti iseseisvus välja kuulutada, ei nähtud selles siiski päris lõplikku lahendust eesti rahvusliku tuleviku mõttes. Nagu Hent Kalmo on kirjutanud, lükati eestlaste päris enesemääramine pigem edasi; aega, kui on tulnud kokku Asutav Kogu, mis need asjad läbi arutaks. See on muidugi üsna levinud strateegia: radikaalset otsust tuleb näidata millegina, mis ei ole tegelikult veel päris lõplik otsus. Samas, kui iseseisvus oli juba saadud, siis lahti sellest enam ei lastud ja selle tulemusel muutus põhjalikult ka eesti rahvuslus.

Muidugi olid seal kõrval teised rahvuslased, nagu Kesküla, kes ei uskunud mitte kunagi, et Eesti kartulivabariik oleks pikemas plaanis jätkusuutlik nähtus. Seepärast nägi Kesküla ka 1940. aastal Eesti iseseisvuse kaotamises eeskätt ajaloolist õiglust. Samuti ei uskunud ta, et Eesti poliitiline eliit oleks tegutsenud omal käel. Sarnaselt enamlastega uskus Kesküla, et Eesti poliitikud on Suurbritannia käsilased ja sõdade vahelise aja Eesti oli de facto salajane Suurbritannia koloonia. Umbes nagu Venemaa mõtleb tänapäeval, et iseseisev Ukraina on lääne eriteenistuste projekt.

Mainite raamatus rahvuslaste mõtet koloniseerida Ingerimaa. Kas selle põhjal võib öelda, et varane eesti rahvus oli ambitsioonidelt kolonialistlik ideoloogia? 

Võib öelda küll! Raamatus kirjutan ma sellest vähem, aga pikemalt saab sellest lugeda värskest Vikerkaare artiklist Suur-Eesti teemal. Seal räägin ma kolmest mõtlejast: Jakob Hurt, kes räägib, et eestlastel tuleb saada vaimult suureks; Tõnisson, kes ütleb, et tuleb saada rahvaarvult suureks, ja Kesküla, kes arvab, et tulevane Eesti osariik peab sisaldama Ingerimaad ehk Narva taguseid alasid, kuhu omajagu eestlasi oli elama asunud.

Ka kolonialism oli nendes ideedes täiesti olemas. See lähtus arusaamast, et eestlased on kõrgemalt arenenud rahvas kui venelased ja seepärast on eestlastel loomulik õigus Narva taha elama asuda, seal kanda kinnitada ja venelased kaugemale tõrjuda.

Näiteks 1910-11. aastal oli Tõnissonil väidetavalt idee, et eestlaste asuala võiks ulatuda Ilmjärveni ja venelased tuleks välja tõrjuda. Aastal 1917 väidab Kesküla, et Ingerimaad koloniseerides saaksid eestlased rahuldada oma maanälga – kui baltisakslastelt maad ära ei võeta, tuleks Ingerimaale kolooniaid juurde luua. Tegelikult olid Kesküla puhul laual mõlemad alternatiivid. Eesti ajaloolaste jaoks on see teine võimalus aga miskipärast kaduma läinud.

Võib seega öelda, et eesti rahvusluses oli olemas territoriaalselt ekspansiivne ja kolonialistlik tendents. Muidugi on see mingis mõttes olemas ka praegu: räägitakse rahvaarvu tõstmise vajadusest ja on olemas inimesi, kes pole rahul Eesti Vabariigi praeguse territoriaalse ulatusega.

Ütlesite, et suuresti on teie raamat Eesti iseseisvumise lugu. Millisel originaalsel viisil te siis iseseisvumise ümber mõtestate?

Ma ütleks, et pigem on küsimus rõhuasetustes. Ühest küljest on oluline rõhutada, et Eesti eraldiseisev rahvusriiklus polnud eesti rahvuslike püüdluste ainuvõimalik väljendus. Oli olemas varane rahvuslus, mis iseseisvumist ette ei näinud või nägi seda võimatu unistusena. Teiseks on oluline, et iseseisvuse väljakuulutamise otsus võeti vastu sundolukorras. Sellele ei eelnenud mingit üldrahvalikku debatti või pikemat mõtteloolist arengut. Kõik see tuli tagantjärele. 

See kõik pole iseenesest mingi uudis; sellest on räägitud ka varem. Kuid üldlevinud arusaam ajaloost, mida õpetatakse meile koolis, on mõnevõtta teistsugune: teleoloogiline narratiiv, et eesti rahvusliku liikumise areng pidi paratamatult viima iseseisvumiseni, või et enesemääramine rahvusriiklikus vormis oli eesti rahvuslikku liikumisse algusest peale kuidagi sisse kodeeritud.

Samas ei tähenda see, et varasel eesti rahvuslikul liikumisel poleks olnud oma tulevikuperspektiive. On oluline need plaanid välja tuua. Aastal 1905 oli olemas mõte eesti autonoomiast Vene riigi sees ja esimese maailmasõja ajal tuldi lagedale ideega, et Eestil võiks olla autonoomia ka väljaspool Venemaad koos Rootsi ja Soomega. 

Tähtis on seegi, et see viimatinimetatud plaan ei kadunud ära ka pärast iseseisvuse saavutamist. Kui Eestist sai iseseisev riik, jäi alles mõte luua koos teiste Läänemere-äärsete väikerahvastega Balti liit. Sellel oli oma julgeolekupoliitiline loogika. Eesti oli küll iseseisev, kuid teati hästi, et nii Nõukogude Venemaa kui ka Saksamaa on revanšistlikud. Suurbritannia, kes Eestit Vabadussõjas aitas, oli kaugel. Tulevase ohu puhuks tuli luua mingi kaitsepoliitiline vall. Nii läkski see vana hea Rootsi aja retoorika jälle käiku ja ka iseseisvusejärgne rahvuslus pole föderalistlikust mõtlemisest vaba. 

Minu jaoks on oluline tõik, et sellele vaatamata ei olnud enam tegu lihtsalt mingi hetke reaalpoliitilise kalkulatsiooniga. Eesti põhjamaisus on nähtus, millel on juured varasemas rahvusluses. Võib öelda, et see on üks teema Eesti ajaloos, mis läheb varasest rahvuslusest üle iseseisvuse järgsesse rahvuslusse. Sealt edasi elab see üle Nõukogude aja ja on endiselt meiega. Eesti põhjamaisuse idee on olemas siiamaani. 

Kas põhjamaisuse poole püüdlemine võiks olla päevakajaline teema ka tulevikus või on see nüüdseks idee, mis kuulub päriselt ajalukku?

Minu meelest on praeguseks välja kujunenud olukord, kus seda teemat pole sellisel kujul, nagu see oli 100 aastat tagasi, enam vaja. Igatsetud Balti liit on olemas Euroopa Liidu näol, kuhu kuuluvad kõik Läänemere-äärsed riigid peale Venemaa. Samuti on teostunud kaitseliidu mõte –  kõik Balti ja Skandinaavia riigid on juba varsti loodetavasti NATO liikmed.

Seega on loodetud eesmärgid saavutatud, kuid laiemas raamistikus; mitte regionaalsete, vaid transatlantiliste ja üleeruoopaliste liitudena. Põhjamaisuse-teemaline müüdiloome ja poliitilised ponnistused lootuses, et lähenemine Skandinaaviale tagab Eestile tulevikus mingid eelised, ei ole enam asjakohane. Need eelised on saavutatud ja tõestada pole teistele midagi vaja. 

Samas võib tõesti öelda, et ideed Eesti põhjamaisusest pole teiste põhjamaade poolt reservatsioonideta siiamaani üle võetud. Kõikidesse Põhjamaade koostööorganisatsioonidesse Eestit kutsutud pole. See ei ole aga minu arvates ka üleliia tähtis. Sisuliselt on Põhjamaade Nõukogu poliitiline kaal väike.

Küll aga läheb põhjamaisus kui selline paljudele eestlastele jätkuvalt korda. Toetamaks levinud arvamust, et Eesti on põhjamaa, võib argumente leida küll: viidata vanale hea Rootsi aja kõrval kasvõi vanale heale viikingiajale. Selle idee vastuvõtt Skandinaavias võib aga siiski probleemiks osutuda. Eestlaste ja skandinaavlaste jaoks tähendab põhjamaisus osalt erinevaid asju. Eestlaste ajalooline kogemus 20. sajandil on olnud liiga erinev, et Skandinaavialik põhjamaisus, millega seostuvad heaoluriik ja sotsiaaldemokraatia, saaks olla eestlastele omane. Eestlaste ajalooline trajektoor on olnud liiga erinev.

2260305h2046t24

Kokkuvõttes võime öelda, et varased eesti rahvuslased olid visionäärid, kes unistasid põhjamaisest föderatsioonist juba ammu enne iseseisvuse taastamist. Nende unistus ühendada Põhjamaad ühise föderatsiooni raames näitab nende soovi tugevdada Eesti positsiooni regioonis ning saavutada suurem poliitiline ja majanduslik mõjuvõim. Kuigi see unistus pole tänapäeval teostunud, on sel siiski sügav ajalooline ja kultuuriline tähendus Eesti rahvuslusele ning sellest unistusest on tulnud kaasa mõjukad ideed ja suunad meie rahva arengus.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga