Valdur Mikita: mulle meeldib mõelda, mitte kirjutada | Kirjandus

Valdur Mikita is a renowned Estonian thinker who challenges the traditional notions of writing and literature. In his thought-provoking work, he emphasizes the importance of thinking over writing, sparking a new perspective on the creative process. His unique approach to literature encourages readers to delve deep into the power of ideas and contemplation, rather than focusing solely on the written word. Mikita’s refreshing take on the intersection of thought and language has captivated audiences worldwide, making him a pioneering figure in the realm of Estonian literature.

Oma mõtteid hakkas Mikita kirja panema juba noores eas. Paberile kirja pandud read ei jäänud aga sahtlisse seisma, vaid need saatis noor kirjanik erinevatele laste- ja noortelehtedele avaldamiseks. Kirjanikuks saamist peab Mikita naljatledes sünnipäraseks haiguseks.

“Ma mäletan, et kui ma lugesin, siis ma lugesin juba enne kooli nagu kirjanik – mõtlesin miks ta niimoodi kirjutab ning kui mina oleksin kirjanik, kirjutaksin hoopis niimoodi. Selline lugemisviis ilmselt rikkus aju kuidagi ära,” meenutas ta.

Maalt linna

Mikita on pärit Suislepast ja käinud sealses mõisakoolis. Seejärel jätkas ta haridusteed Ülenurme keskkoolis ning edasi läks ta Tartu Ülikooli bioloogiat õppima. Maalt linna minemine oli kirjaniku sõnul kultuurišokk.

“Suislepa oli toona mõnu perifeeria. Ma mäletan, et kolhoos oli nii vaene, et isegi piimaautot ei olnud ja piima viidi puki pealt hobusega. Kui me läksime sõbraga Ülenurme keskkooli, siis me ei osanud kempsus vett tõmmata, sest meil polnud ei kodus ega koolis veega käimlat. See illustreerib seda, et me olime tõesti mõnusalt metsikud. See oli täiesti teistsugune maailm,” kirjeldas ta.

Bioloogiaõpingutele tagasi vaadates usub Mikita, et loodusteadlik mõtteviis tuleb inimesele kasuks. “Mulle meeldib, kui inimene on kas bioloogiat, geograafiat, geoloogiat või siis füüsikat õppinud. Loodusteaduslik haridus, seda ei saa ise laua taga õppida, selleks peab kooli minema. Võib-olla keeli saab ise õppida, mõne raamatu saab ise läbi lugeda, aga on teatud asju, milleks sa peab kooli minema ja viis aastat kannatama, aga see tuleb kasuks.”

Pärast bioloogiakraadi omandamist asus ta semiootikat õppima. Kirjaniku sõnul on semiootika salaõpetus. “Kui sa tahaksid küsida, mis on semiootika, jääksin vastuse võlgu. Meelega. Sul ei ole vaja seda teada. Mina tean, sina ei tea,” sõnas Mikita ning lisas, et semiootikas peitub kummaline mõtlemise võlu. “Ma ei ole kunagi tundnud suuremat mõtlemise naudingut kui siis, kui ma loen Juri Lotmani kirjutatud tekste. Isegi siis kui ei saa mitte midagi aru, ikka on huvitav.”

“Lingvistiline mets”

Eesti kirjanikest peab Mikita enda eeskujudeks Jaan Kaplinskit, Uku Masingut ja Nikolai Baturinit. “Uku Masinguga ei õnnestunud mul üldse kohtuda, Baturiniga põgusalt ja Kaplinskiga pisut rohkem. See kummaline lummus nende tekstidest on mind olulisel määral mõjutanud,” avaldas Mikita.

2013. aastal ilmus Mikita sulest esseekogumik “Lingvistiline mets”, mis käsitleb eestlaste ja Eesti identiteedi, keele, kultuuri ja looduse vahekordi. Selle teose eest pälvis kirjanik ka mitmeid auhindu.

Eestlaste puhul meeldib Mikitale, kuidas ka ilusatele pisikestele asjadele suudetakse tähelepanu pöörata. “Näiteks hakkab keegi rääkima esimesest metsmaasika maitsest. Ja see ei pruugi Eestis olla, lähed kuskile kaugemale välismaale, saavad eestlased kokku ja hakkavad metsmaasikast rääkima. See on ilus. Sellised asjad meeldivad mulle.”

Mikita usub, et kirjaniku ülesanne on justkui alati opositsioonis olla. “Kui meie ümber on liiga palju liberaale, peaks kirjanik konservatiivne olema. Kui on vastupidi, on jälle kirjanik vähemuse hulgas,” arutles ta ning nentis, et tänasel päeval kirjutaks ta “Lingvistlises metsas” nii mõnegi koha teistmoodi.

Püüab vähem arvata

Lisaks raamatutele on Mikita ka arvamusartikleid kirjutanud. Mees tõdes, et viimasel ajal on ta aga püüdnud vähem arvata. “Selline avalik arvamine kurnab inimesed ära. Kurnab ära nii kirjutajaid kui ka lugejaid,” märkis ta ja lisas, et tegemist on küllaltki õnnetu positsiooniga. “Ma vaatan neid nii-öelda päris arvamusliidreid, kes on väga produktiivsed, et see on üks väga raske elukutse.”

Mikita loodab, et hoopis arstid, teadlased ja advokaadid on need, kes rohkem arvamust hakkavad avaldama. “Ükskõik, kus nad on, nad tuleb üles otsida. Las nemad arvavad ka. See arvamuste hulk oleks siis palju huvitavam ja ei sõltuks üksikutest arvamusliidritest, kellel võib ka üsna kehvi päevi olla,” arutles ta.

Kirjutamine on hirmus vaev

Valdur Mikita usub, et kui kirjanik kirjutab igal aastal ühe raamatu, on ta allakäiguteele asunud. “Ideaal on, et kirjutada tuleks vähem ja paremini. Aga kui lugejate peale mõelda, siis lugeda tuleks rohkem,” täheldas ta.

Kirjaniku sõnul on aga murekohaks heade raamatute ülesleidmine. “Ma arvan, et selline heade, tõesti väärt tekstide tutvustamine, selle jaoks ei ole kunagi meediaruumi liiga palju. Isegi kirjanikul on väga raske häid raamatuid üles leida. Sinna tuleb panustada,” nentis ta.

Kirjutamisest enam naudib Mikita mõtlemist. “Mulle meeldib väga lihtsalt mõelda. Kirjandus algab mõtlemisest, oluline ei ole see, kuidas inimene kirjutab, vaid see, kuidas inimene mõtleb.”

Seda, kas ta tulevikus ka mõne romaani välja annab, kirjanik lubada ei julge. “Siiamaani olen mõelnud nagu esseist. Mulle meeldib mõelda, mulle tegelikult ei meeldi kirjutada. Kirjutamine on hirmus vaev, ma pean ennast väga sundima. Ilusa võiks romaani võiks kirjutada küll. Ma loodan, et pensionipõlves jõuan selleni,” arutles Mikita.

Allikas:
“Kultuuristuudio. Kirjandusministri juures”, saatejuht Mart Juur

Valdur Mikita on Eesti tuntud filosoof ja kirjanik, kes rõhutab oma loomingus mõtlemise olulisust kirjutamisele. Tema arvates on mõte karjuvalt tähtsam kui sõnad, ja seetõttu eelistab ta süvitsi mõtisklemist kirjutamisele. Mikita on suutnud oma mõtteid ja ideid edasi anda mitmel erineval viisil, olles nii raamatute autor kui ka esineja. Tema sügav filosoofiline lähenemine kirjandusele on innustav ja paneb lugejaid mõtlema omaenese mõtlemise tavadele. Mikita looming jääb kindlasti Eesti kirjandusmaastikule püsivalt jälgida.