Urmas Sutrop: neljateistkümnes legend admiral Pitka surmast | Film

In the small Baltic nation of Estonia, the tale of Urmas Sutrop and Admiral Pitka’s death has become a legendary story passed down through generations. In the upcoming film, Sutrop’s role in the controversial death of the revered Admiral Pitka is explored in depth, shedding light on a dark chapter in Estonian history. With captivating performances and stunning cinematography, this film promises to reignite the debate surrounding Pitka’s demise and the moral complexities faced by those involved. Don’t miss this gripping portrayal of a nation’s past in Urmas Sutrop: neljateistkümnes legend admiral Pitka surmast.

Vaatasin iseseisvuspäeval ETV-st dokumentaallavastust “Pitka legend” meie rahva suurmehest admiral Pitkast, kes on ammu muutunud legendilaadseks kangelaseks. Kuigi tema surmast on vähemalt kolmteist erinevat pärimust, ei tea me, kus ja kuna ta suri, kirjutas Urmas Sutrop.

Mind on Johan Pitka ammu paelunud. Meeles on lapsepõlvest kuuldud jutud kangest mehest, laevakaptenist, soomusrongidest ja soomusautodest ja muidugi pitkapoistest. Iga kord, kui ma Tallinnas möödun Pitka mälestusmärgist Hirvepargi nurgal, seisatan hetkeks, et kangelasele austust avaldada.

Ma ei taha praegu arvustada suurepärast filmi “Pitka legend”, mida vaadates ja meie rahva ajaloole mõeldes tuli kindlasti paljudele klomp kurku ja pisarad silma. ETV kodulehel seisis filmi tutvustuses, et meie ajaloo ühe põnevaima suurkuju elu ja iseloom olid kirevad ja pöörased. Nõustun sellega täielikult. Tahan lisada killukese tema pöörasesse elulukku, mis seob teda Briti kõrgaristokraadi, matemaatiku, filosoofi ja ühiskonnategelase Bertrand Russelli, tema teise abikaasa Dora Russelli, kes oli feminist ja rasestumisvastaste vahendite kasutamise eestvõitleja, ja nende lastega.

1920. aastal sõitis Bertrand Russell Briti delegatsiooniga Nõukogude Venemaale. Tollal oli Venemaale võimalik sõita ainult läbi Eesti või Murmanski kaudu. See oli Tartu rahu tulemus, teiste maadega polnud Venemaa sel ajal veel rahulepingut sõlminud. Russell viibis Eestis 9.-11. maini ja tagasiteel Inglismaale 16.-23. juunini. Tollane kaitsepolitsei pidas Russelli viibimist Eestis ebasobivaks. Russelli hinnang Venemaa reisi kohta oli, et Lenin ja tema kamp on kõige piiratumad inimesed maailmas, ainult Maksim Gorki tundus talle inimlik ja kena.

Tagasi Inglismaal, sai ta kutse tulla Hiinasse aastaks loenguid pidama. Russell otsustas, et ta sõidab sinna ainult koos oma armukese Dora Blackiga või üldse mitte. Aga oh häda, ta sai teada, et sel ajal, kui ta Venemaalt tagasi sõitis, oli Dora talle Murmanski kaudu Venemaale järgnenud. Aga ees ootas veel suurem häda. Dora ei saanud Venemaalt kuidagi tagasi, Murmanski kaudu polnud see enam miskipärast võimalik ja Eesti konsulaadi ees olla loogelnud nädalate pikkune järjekord, et Eesti viisat saada. Ja kõik taotlejad seda ei saanudki.

Bertrand Russellil olid aga sidemed kveekeritega, kuna tema esimene abikaasa, kellest ta siis polnud veel lahutanud, oli kveeker. Ta võttis ühendust kveekeritega Tallinnas ja palus abi. Kveekerite abil õnnestus Dorale Venemaale toimetada üks salapärane kiri, mille ta pidi Eesti konsulaadis esitama. Ta trügis järjekorrast mööda, et kiri üle anda. See õnnestus ja ta ulatas ühele noorele sekretärile kirja, mille sisust ega keelest tal aimugi polnud. Oma mälestustes kirjutab ta, et tema suureks üllatuseks sekretär hüüatas “A-ah, Pitka!” ning juhatas ta edasi konsuli juurde. Konsul vaadanud kirja ja hüüatanud omakorda “A-ah, Pitka!”, küsinud passi ja löönud sellese kohe ilma ühtegi küsimust esitamata viisatempli.

Dora ja Bertrand sõitsid aastaks Hiinamaale ja pärast seda abiellusid. Paljude aastate jooksul oli nii nende kui ka nende laste jaoks “Pitka” imeline võlusõna, mida ikka ja jälle korrati. Nad ei saanud kunagi teada, mis seal kirjas täpselt oli ja kuidas see saadi, aga nad arvasid, et Pitka ajas ilmselt kveekeritega äri ja oli nende palvel valmis inglasi aitama ning kirjutas eestikeelse kirja palvega Dora Venemaalt välja aidata. Dora kirjutab oma mälestustes, et palju aastaid hiljem luges ta ajalehest “London Evening Standard”, et väljapaistev ärimees kindral Pitka on meie seast lahkunud. See oleks siis 14. legend admiral Pitka surmast.

Filmi “Pitka legend” lõpu poole on stseen, kuidas pärast Nõukogude okupatsiooni algust tunneb piirivalvur Pitka ära ja laseb tal Eestist ilma ametliku loata lahkuda. Abi Dora Blackile Venemaalt pääsemiseks sai samal viisil tasutud, ta pääses okupeeritud Eestist Soome.

Huviline võib asja kohta rohkem teada saada minu ingliskeelsest artiklist “Bertrand Russell Tallinnas” ja Dora Russelli mälestustest “The tamarisk tree” (London: Virago, 1977, kd 1, lk 99-100).

In conclusion, Urmas Sutrop’s film about the fourteenth legend of Admiral Pitka’s death sheds light on an important historical event in Estonia’s past. The film offers a poignant and insightful look into the life and legacy of a revered military figure, providing a deeper understanding of the sacrifices made for the country’s independence. By bringing this story to the forefront, Sutrop has ensured that the memory of Admiral Pitka lives on for future generations to learn from and be inspired by. Overall, this film serves as a poignant tribute to a true Estonian hero.