Arvustus. “Mo Mamma”: lilled kõigile emadele ja tütardele | Film

2313843h2bact24

“Arvustus. “Mo Mamma”: lilled kõigile emadele ja tütardele | Film” on südantsoojendav linateos, mis toob ekraanile emade ja tütarde keerulised suhted ning armastuse igavikulise sideme. Film viib vaatajad kaasa ema ja tema tütre vahelisele emotsionaalsele teekonnale, kus minevik ja olevik põimuvad omavahel ning paljastavad sügavad tunded ja saladused. See on lugu, mis puudutab südameid ja paneb mõtlema perekonna tähtsusest ning armastuse väärtusest. Lase end kaasa haarata selle südamliku ja kauni filmi maailma, mis jääb kauaks meelde.”

“Ema ja tütar – milline kohutav kombinatsioon tunnetest, segadusest ja hävitamisest. Kõik on võimalik ja sünnib armastuse ja hoolitsuse nimel. Ema hädad peab pärima tütar, ema valearvestused peab tütar kinni maksma, ema õnnetus peab saama tütre õnnetuseks, nagu poleks nabanööri kunagi läbi lõigatudki. Tütre õnnetus on ema triumf, tütre mure on ema salajane nauding.”1

See on ilmselt tuntuim tsitaat Ingmar Bergmani “Sügissonaadist”2. Bergmani filmis näeb ekstreemset varianti lähisuhete valust, mida “Mo mammas” analüüsib Eeva Mägi. Emad annavad tütardele edasi omaenda traumad, tütred peavad oma ebaõnne süüdlaseks ema. Kuigi haiget saamine nii lähedases peresuhtes on vältimatu, on “Mo Mamma” keskne telg, erinevalt “Sügissonaadist”, lootustandev. Valu ei tähenda veel üksteisest loobumist, tülil võib olla edasikandev jõud.

Mägi ja Bergman

Kuigi “Mo Mammas” tuleb ette jõhkrat tülitsemist ning hirmutavaid ähvardusi, mõjub ema Karini ja tütre Mari suhe elulisena. Konflikti viivate tunnete universaalsus võimaldab vaatajal tegelastega samastuda. Peamine erinevus “Sügissonaadist” seisnebki tegelaste tavalisuses: “Mo Mamma” kangelastel ei saa diagnoosida äärmuslikku nartsissismi ega muid tõsiseid isiksusehäireid. On vaid oskamatus teineteist armastada, mõistmatusest tulenevad süüdistused ja tahe jätta kordamata ema tehtud vead.

“Sügissonaadi” Charlotte (Ingrid Bergman) on oma vaimselt sandistava kasvatusega muutnud Eva (Liv Ullmann) vagaseks, alistuvaks ja eluliselt impotentseks. “Mo Mamma” Mari (Helena Lotman) pakatab oma ema Karinit (Eva Koldits) süüdistustega sihtides elujõust, mis paneb kahtlema, kas ema on üldse tütart alla surunud. Tütre süüdistused hõlmavad ka ema liigset eneseimetlust, mis näib vastavat tõele vaid vähesel määral ja on Bergmani Charlotte’iga võrreldes päris marginaalne.

Sellegipoolest võib “Mo Mammas” leiduvate “Sügissonaadi” vihjete üle teoretiseerida. Kunstiliste valikute detailide spetsiifilisusest jääb mulje, et filmide sarnasus päris juhuslik ei ole. Iseäranis teravalt tungivad paralleelid esile stseenis, kus Mari tahab esitada emale oma keskkooliaegset tantsu. Karin ei lase tal alustada, vaid katkestab asjade loomuliku käigu omaenda väikeste ideede elluviimiseks. Näiteks on Mari selga pannud kusagilt välja kaevatud vana kleidi, nii et ka Karin peab vajalikuks riideid vahetama minna. Just sealtpeale hakkavadki esile kerkima vihjed Bergmani filmile. Karin astub filmilinale punase kleidiga, mis on oma käreduses sama märgiline kui Charlotte’i õrritav õhtukleit “Sügissonaadis”. Sümboli seost tütre tunnetega selgitab Charlotte’i fraas: “Nüüd võtan ma oma punase kleidi, ja seda teen ma õelusest, sest Eva leiab, et ma peaksin praegu vahetult pärast Leonardo surma midagi sobilikumat kandma.”3

Loe rohkem:  Sam Mendes lavastab kõikidest The Beatlesi liikmetest eraldi eluloofilmid | Film

Kokkulangevus värvides võiks olla juhuslik detail, kui sellele ei lisanduks teisigi viiteid. Kuna Mari tahab tantsida, otsustab Karin otsida välja oma ununenud trompeti. “Sügissonaadi” sümbolinstrument oli küll klaver, ent oma pillimänguga tütrelt tähelepanu rööviv ema toimetab trompetiliini kaudu ka “Mo Mammas”. Viimane Bergmanile viitav detail stseenis on maja välisseinale toetatud üksik kark. Ratsionaalset seletust sellele ainuüksi “Mo Mamma” loo kontekstis pole. Seda ei saa seostada isegi haige vanaemaga, kellest on varem räägitud eelkõige kui armastatud surijast, mitte aga lootustandvast paranejast või karkudega kõndima hakkavast optimistist. Küll aga võib kargus näha vihjet “Sügissonaadist” tuttavale kõndimis­puudega Helenale.

Eksperimentaalfilm

Isegi kui kleit, instrument ja kark on sattunud “Mo Mammasse” juhuslikult, räägib sümbolite kattuvus mõlema Mäe-nimelise režissööri sarnasest tähendustunnetusest. Eeva Mägi žongleerib teistegi visuaalsete võtetega iseeneslikult. Väga erilisena mõjub näiteks ema-tütre jalutamisstseen, kus ema Karin põlvili ja pärjatatult märjas rohus tütre Mariga käest kinni kõnnib. Vanema saamises lapseks ja lapse saamises vanemaks võib näha erinevaid tähendusi raskemate emaprobleemide sümptomiteni välja.

Selliste visuaalsete mängude mängimise on teinud “Mo Mammas” iseäranis mugavaks žanriline eksperimentaalsus. Ema ja tütre suhe on fookuses sedavõrd teravalt ja üksi, et näib oma ajaliselt ja ruumiliselt määratlemata keskkonnas muust maailmast justkui ära lõigatud olevat. Täiesti võimatuna mõjuks telefoni või uksekella helin, kõrvalistel isikutel puudub lihtsalt võime Karini ja Mari omavahelise suhte võlumaailma pääseda. Isegi tegelaste sõnalised viited välismaailmale mõjuvad selles loodusseadusi eiravas vaakumsituatsioonis kohmakana. Teadmine, et Karin on just täpselt 55aastane, et ema ja tütar sõidavad koju stripiklubist, või et Mari isa jõi ennast 30aastasena surnuks, rebivad vaataja salamaailmast vulgaarselt välja. Eksperimentaalsus, mis kehtestab end mereäärse tühermaa leppimismängudes, kaotab välismaailmaga kontakti otsides väärtuslikku jõudu.

Etüüdiline mänglemine on filmis dialoogidest tugevam. Kui Mari hakkab rääkima oma isast, jääb Karini usk “seemne puhtuse” vajalikkusest kriipima kui filmi ära eksinud poliitilis-ideoloogiline eugeenikakriitika. Vestluses püütakse midagi öelda ka armastuse kohta, tähenduslike arvamusavaldusteni jõudmisest jääb aga mitu sammu puudu. Kunstiline laetus on umbmäärastest dialoogidest suurem eksperimentaalsetes stseenides.

Žanrilise vahepealsuse tõttu ei pääse mõjule ka filmi lõpp. Paadisild ja lepitav kaisutus võiksid abstraktsema stsenaariumiga filmis mõjuda selgitava lõpplahendusena, ratsionaalsele loogikale hinge müünud film nõuab aga midagi enamat. Kuna terve filmi jooksul on ema ja tütar valmistanud ennast ette Mamma surmaks, oleks selle reaalne kohalejõudmine filmistsenaariumi seisukohalt järgmine loogiline samm. Lugu jääb poolikuks, sest vaataja ei saa teada, kas vaimne ettevalmistus on vilja kandnud. Paadisillastseen oleks võinud sel taustal mõjuda veelgi liigutavamana ja rohkem jõudu andnud.

Loe rohkem:  Richard-Erik Järvi ja Siim Rohtla alustavad filmi-podcast'iga "Filmaania" | Film

Põlvkondlikud traumad

Sellegipoolest on “Mo Mamma” vaatajat arendav film. Tõdesid, mida tähendab olla tütar ja/või ema, paisatakse linale läbi rõhuvate dialoogide nii avalikult, et vaatajal on raske takistada end oma või tuttavate elukogemustesse kaevumast, paralleele otsimast. Koldits ja Lotman on seejuures usaldusväärsed teejuhid, kes ei hoia midagi endale. Lotmani raev suudab täita terve ruumi, Kolditsa passiivagressiivsus on hillitsetud ja maitsekas. Naerust veenvam on nutt: leppimiseni jõutakse ikka tõdede väljapaiskamise, mitte vaiba alla pühkimisega.

Mamma lähenev surm näib stsenaariumi järgi vähendavat perekonna naisliini tervikjõudu. Kuigi Karin ja Mari on filmi peategelased, kinnitub neid juhtiv kompass justkui Mamma külge. Surma lähenedes tuleb see ainult üksteisest sõltudes uuesti paika saada. Ema ja tütar on ilma Mammata esialgu elu ees jõuetud: suurte sarvedega lihaveised väljal tekitavad hirmu, soovi põgeneda. Mamma, keda näeb filmis režissööri enda filmitud koduvideote kaudu, puhkeb samasuguseid loomi nähes vaid südamest naerma. Kaadrid Mäe päris vanaemast soojendavad südant ja klapivad filmitervikuga.

Erinevalt rabedatest koduvideotest kõnelevad filmi mugav ja moodne eluhoone, hoolitsetud tiik ja mullivann tegelaste majanduslikust heaolust. Üks filmis käsitletud emaliini pidi edasikanduvatest traumadest ongi seotud rahaga. Karin on Mammaga üles kasvades kogenud ränka vaesust, nii et praegune heaolu ei ole sugugi juhuslik, vaid johtub mineviku valusatest kogemustest. Tahtmise tõttu mitte korrata oma ema vigu on rikkus saanud koormaks aga Marile, kes räägib Mamma kehvast lüpsitööst ülivõrdes ja süüdistab oma ema umbes nii, et “sina arvad, et tuled ja maksad kõik kinni ja siis ongi kõik korras”.

Rikkusega kaasnevaid traumasid kujutades nokib film veidi (ja ilmselt üsna kogemata) mõtteviisi, et lapsi on mõtet saada alles siis, kui majanduslik kindlustatus tagatud. Mitte ükski asi – isegi hea rahaline seis – ei kaalu üles armastavaid peresuhteid.

“Mo Mamma” traumade lahti­harutamise savvusannas vaatajat emotsionaalselt kasvatataksegi. Rasked sõnelused viivad lootustandva leppimiseni, ähvardused soojade kallistusteni. “Mo Mamma” on jõudu andev käepigistus kõigile emadele ja tütardele, kes tahavad jagatud traumadele ja vastastikku põhjustatud valule vaatamata üksteist siiski armastada.

1 Ingmar Begman, Sügissonaat. Eva monoloog, lk 41. Tõlkinud Ülev Aaloe. Eesti Draamateater, 2007.

2 “Höstsonaten”, Ingmar Bergman, 1978.

3 Ingmar Begman, Sügissonaat. Charlotte’i monoloog, lk 11.

Kokkuvõttes võib öelda, et film “Mo Mamma: lilled kõigile emadele ja tütardele” pakub südamlikku ja kaasahaaravat vaatamist nii emadele kui ka tütardele. Film räägib olulistest teemadest nagu emadus, perekond, eneseväärtustamine ja armastus. See puudutav lugu paneb mõtlema ema-tütre suhete olulisusele ning innustab hindama oma lähedastele antud armastust. Soovitan seda filmi kõigile, kes soovivad veeta meeldejääva ja emotsionaalse kinoelamuse.

See sissekanne postitati aastal Film. Lisa järjehoidja püsilink.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga