Urmas Paet: me ei saa Ukraina toetamisel loota iseenesestmõistetavusele | Arvamus

2251308h6a93t24

Tere tulemast Eestisse! Täna arutame olulist teemat – Ukraina toetamist. Urmas Paet, endine välisminister ja praegune Euroopa Parlamendi liige, juhib tähelepanu sellele, et me ei saa võtta Ukraina toetamist iseenesestmõistetavana. Tema arvamusartikkel kutsub meid üles mõistma, et Ukraina on endiselt ohus Venemaa agressiooni tõttu ning selle toetamine nõuab pidevat ja järjepidevat pingutust. Paeti sõnum on oluline ja pakub mõtteainet sellele, kuidas me saame aidata Ukrainat ja tagada stabiilsust meie piirkonnas.

Ma olen mures, et Eesti inimestest toetab Ukraina abistamist ainult 59 protsenti. Paraku kirjeldab see madal näitaja ka auklikku arusaama Euroopa julgeolekupildist ning Venemaa agressiivsetest ambitsioonidest, kirjutab Urmas Paet.

Euroopa Parlament toetas äsja Ukraina igakülgse toetamise jätkamist ja Euroopa Ülemkogu otsustas mõni päev tagasi toetada Ukrainat 50 miljardi euroga.

Lisan sellele eelmise aasta lõpus kõigis Euroopa Liidu liikmesriikides ühesuguse metoodika järgi tehtud uuringu tulemused. Inimestelt küsiti, kas nad peavad õigeks Ukraina rahalist toetamist.

Tulemused on eestlastele ilmselt üllatavad, arvestades, et meile meeldib ju rõhutada, kui suured Ukraina toetajad me oleme ning mõistame, mis Venemaa agressioonisõjas Ukraina vastu tegelikult on kaalul.

Tegelik pilt on aga selline, et 96 protsenti rootslastest, 93 protsenti soomlastest, 91 protsenti taanlastest ja 89 protsenti portugallastest toetab Ukraina rahalist abistamist. Ka 86 protsenti leedulastest ja 77 protsenti lätlastest. Kuid Eesti elanikest ainult 59 protsenti! Võrdluseks, et sama suur ühiskonna toetus Ukraina abistamisele on ka Kreekas 59 protsenti ja paljukirutud Ungaris 58 protsenti.

See on tegelik pilt, milles peegeldub suur murekoht, ehk väga paljud Eesti inimesed tegelikult ei mõista, miks on Ukrainat praegu oluline toetada. Ja mida tähendab see ka Eestile, kui Venemaa saavutab Ukrainas selle, mida ta soovib ehk Ukraina jäämise Venemaa otsesesse mõjusfääri sõjalise jõu kasutamise tulemusel.

Miks Eesti tulemused erinevad nii olulisel määral Soome või Rootsi, aga ka Läti ja Leedu omadest? Ometi asume ju samas piirkonnas ning peaksime olema sarnase ohutunnetusega.

Loe rohkem:  Ingar Dubolazov: eestikeelne haridusruum annab noortele paremad võimalused | Arvamus

“Samal ajal on jäetud lisamata suurem pilt ja selgitus, miks Ukrainat tuleb praegu kõige võimalikuga toetada.”

Peamine põhjus on see, et erinevalt meie naabritest on Ukraina toetamise kaart kõvasti mängus Eesti sisepoliitikas. Seda on kasutatud väiklases sisepoliitilises kempluses justkui võtaks Ukraina toetamine ära midagi Eesti inimestelt. Samal ajal on jäetud lisamata suurem pilt ja selgitus, miks Ukrainat tuleb praegu kõige võimalikuga toetada ning miks on see Eesti otseses huvis, et Venemaa ei saaks Ukrainas oma tahtmist.

Näib, et Rootsis ja Soomes, samuti Leedus ja Lätis on seda oluliselt paremini mõistetud. Lätis on vene kogukond suurem kui Eestis ning nii Rootsis kui ka Soomes on arvestatava toetusega EKRE sõsarparteid, mis pole erinevalt oma Eesti mõttekaaslastest oma riigi sisepoliitilises debatis Ukraina abistamise vajalikkust kahtluse alla seadnud. Pigem vastupidi. Nad mõistavad väga hästi, et Venemaa edu Ukrainas on otsene julgeolekuoht Põhjala piirkonnas.

Isegi praegu, kui suured Vene ressursid on Ukraina ründamisega hõivatud, jätkub Venemaal tahet ja võimalust kimbutada teisigi riike. Selle tulemusel on Soome- Vene piir juba tükk aega suletud, Soome on NATO liige ning eeldatavasti peatselt ka Rootsi.

Ma olen mures, et Eesti inimestest toetab Ukraina abistamist ainult 59 protsenti. Selle nimel peavad kõik tööle hakkama, et see suhtumine ehk probleemi olemuse mõistmine paraneks. Paraku kirjeldab see madal näitaja ka auklikku arusaama Euroopa julgeolekupildist ning Venemaa agressiivsetest ambitsioonidest ning sellest, kuidas Ukraina vastupanu edukus Venemaa kallaletungile selle kõigega seotud on.

Ukraina abistamine võib küll ajutiselt vähendada võimalust rahaliselt mingisse muusse valdkonda panustada, kuid olemuslikult on see hädavajadus, et vähegi pikemas plaanis oleks Eestil ja teistel Euroopa riikidel üldse põhjust kauneid tulevikuplaane ja investeeringuid teha.

Loe rohkem:  Mihkel Annus: vajame eeskätt energiadebatti, mitte tuumadebatti | Arvamus

Euroopa Liidu riikide elanikud peavad Vene sõda Ukrainas üheks kahest kõige olulisemast probleemist, mis EL-i ees on. Seda näitab ka üleeuroopaline suur toetus sammudele, mida Euroopa Liit seoses sellega on teinud.

89 protsenti Euroopa Liidu kodanikest toetab Ukrainale humanitaarabi andmist, 84 protsenti toetab Ukraina põgenike vastuvõtmist, 72 protsenti toetab Venemaa suhtes kehtestatud sanktsioone ja rahalist abi Ukrainale. 66 protsenti toetab Vene meedia keelamist Euroopa riikides, 61 protsenti Ukrainale EL-i kandidaatriigi staatuse andmist ja 60 protsenti relvastuse saatmist Ukrainasse.

Kui Rootsis ja Portugalis on Ukraina igakülgsele abistamisele kõige suurem toetus, siis kõige madalam on see Küprosel, kus vaid 31 protsenti inimestest toetab Vene-vastaseid sanktsioone ning sõjalist abi Ukrainale. Ka Bulgaarias toetab sõjalist abi vaid 31 protsenti inimestest.

Seega kõrgetest EL-i keskmistest näitajatest hoolimata leidub siiski Euroopas riike, kus Ukrainat on valmis toetama vähemus riigi elanikest.

Nii nõuab see pidevat tööd, et Euroopa Liidu poliitilist ühtsust Ukraina abistamisel hoida kuni Vene agressioon Ukraina vastu on lõppenud. Ja selles osas ei tohi liiga laiaks käriseda ka vahe riikide valitsuste otsuste ning avaliku arvamuse vahel, sest vastasel korral hakkab see paratamatult mõjutama ka poliitilisi otsustajaid. Niisiis tuleb seda kõike selgitada ja selgitada paljudes Euroopa riikides ning muidugi ka Eestis. Iseenesestmõistetavuse peale ei saa paraku lootma jääda.

Urmas Paeti arvamusartikkel on oluline meeldetuletus selle kohta, et Ukraina toetamine nõuab pidevat tähelepanu ja jõupingutusi. Eesti ja teiste Euroopa riikide välispoliitika peab püsima solidaarne ja järjekindel, et toetada Ukraina territoriaalset terviklikkust ja edendada demokraatlikke reforme. Järjepidevus ja pühendumine on hädavajalikud, et tagada Ukraina stabiilsus ja tulevik, ning me ei saa kunagi võtta seda toetust iseenesestmõistetavana. Paeti järeldus on õige – Ukraina toetamine nõuab jätkuvat pingutust ja tähelepanu, ning see peaks jääma prioriteediks ka tulevikus.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga