Ülevaade. ERMi “Kellele kuulub öö?” võtab luubi alla pimeda aja | Kunst

Tere tulemast Eesti Rahva Muuseumi uuele näitusele “Kellele kuulub öö?”. See põneva pealkirjaga näitus võtab luubi alla pimeda aja ning avab meile ootamatuid perspektiive ja uusi tähendusi. ERMi kunstinäitus pakub pilguheitu ajalooliste ja kaasaegsete kunstnike töödele, mis käsitlevad teemat valguse ja pimeduse vastastikusest mõjust meie elule. Olge valmis avastama unikaalset kunsti ning mõtlemapanevaid ideid, mis panevad meid mõtlema sellele, mis meile tegelikult kuulub ja kuidas pimedus võib meie maailma kujundada.

17. veebruarist on Eesti Rahva Muuseumis avatud suurnäitus “Kellele kuulub öö?”. Ekspositsioon võimaldab kogeda Eesti ööelu läbi aegade. Väljapanek on paljude etnoloogide, antropoloogide, loovuurijate ja kunstnike ühislooming. Peakuraator Karin Leivategija sõnul pole niivõrd terviklikku ülevaadet linnaööst varem tehtud.

Näitusel “Kellele kuulub öö?” on esindatud visuaalne, sensoorne ja füüsiline pool: ööga seotud kogemusi aitavad mõtestada heli-, video- ja valgusinstallatsioonid. Eksponaatidega puudutatakse mitmeid öise ajaga seotud tahke, alates vähemustest linnaruumis kuni tänavavalgustuse ajalooni.

Näitus hõlmab kogu muuseumihoone tagumist osa ja on tinglikult jagatud kaheks. Kui ERM-i galeriis keskendutakse peamiselt Eesti linnaöö ajaloole, siis muuseumi tagumises fuajees ja keldrikorrusel saavad külastajad näha seitset tänapäevast ööelukultuuri käsitlevat installatsiooni.

Näituse ajalooline osa on üles ehitatud narratiivile: tänavaruum algab keskajast ning kulgeb 2000. aastate algusesse. Iga teemaploki juures on teabetahvlitega varustatud esemed (näiteks keskaegse kõrtsi kannud, vanad laternad 18. sajandist, voorimehe kalessi numbrimärgid või nõukogudeaegne miilitsa vormimüts).

Öö ajalugu

Ajalooliselt on inimesed öist aega tajunud negatiivselt. Keskaegsed kristlikud dogmad rõhutasid päeva ja öö võrdlusel liikumist valguse poole: pimeduses on kurjus, valguses headus, mille poole püüelda. Paganlikke uskumusi seostati vaimupimedusega. Pimedus seostub halvaga ka Eesti kultuuriloolises kontekstis: enne rahvuslikku koitu elati pimeduseajas.

Keskajal oli öö ohtlik aegruum, mida oli pimeduse tõttu keeruline kontrollida. Kuigi ametlik öörahu algas linnas juba kell üheksa, jätkus pimedasse aega palju toimetusi. Sõnakuulmatuid kodanikke valvasid pimeduse varjus linnavahid. Näitusel ilmestavad kontrolli eri tahke linnaväravavõtmed, ukselukud ning vanad relvad. Eesti kontekstis oli rangest ööelu kontrollist palju huumorikaid väljavõtteid. Näiteks noomis üks 1528. aasta “vastlamäärus” inimesi, kes öösel liialt lärmakalt kelgutasid.

Kui seoses tööstusrevolutsiooniga 19. sajandil linnastumine kasvas, hakati ühiskonnas ööelu pärast väljendama rohkem ärevust. Muuhulgas tekkisid uued diskussioonid öötööliste üle: ühest küljest oli töölisi vaja, teisalt kardeti kodanike ula peal olemist (eriti piiratud olid naiste öised liikumised). Näiteks olid näitusel üleval väljalõiked 20. sajandi alguse ajakirjandusest, kus kritiseeriti ajalehepoiste öist töötamist.

Näitus annab ülevaate ka linnavalgustuse arenemisest Eestis. Kanepiõlilaternatega katsetati Tallinnas juba 18. sajandi alguses – köiega üles riputatud laternad olid aga saagiks huligaanidele, kes neid tihti kustutasid. Kuritegevust ongi pikalt seostatud pimedusega. Eesti vabariigi algusaastatel üritati seetõttu võimalikult palju tänavaid valgustada, kuid tihtilugu jäi see rahanappuse tõttu pidama.

Lisaks universaalsele pimeduse tajumisele on näitusel olemas kaart, mida külastajad ise täiendada saavad. Kaart näitab Eesti linnade ööeluga seotud kogemusi ning seal saab valida ajalisi ja kohafiltreid. Muuhulgas on seal olemas Bernard Kanrgo lugu tema lemmikbaarist, aga ka lugusid 2000ndatest. Näiteks võrdleb üks lugu Tartu ja Tallinna reive, pidades esimese kogemust palju soojemaks. Tartu reivilugusid 2000. aastate algusest on huvitav lugeda ka seetõttu, et tänaseks reivikohti Tartus enam eriti säilinud ei ole (näiteks nimetati lugudes Puiestee tänava reivikohta).

Ööelu NSVL-is

Tallinn kui Nõukogude Liidu lääs oli koht, kuhu koondus enamik Eesti ööelu. Võrreldes Moskvaga, kus baarid pidid kinni minema juba kell üksteist õhtul, võisid Tallinnas peod kesta varajaste hommikutundideni. Kummastav oli see, kuidas kainestusmajja sattumine võis minna kallimaks kui öö veetmine Viru hotellis, sest kainestusmaja visiidile lisandus altkäemaks politseile.

Metsikud 1990ndad

1990. aastate ööelus valitses Eestis korralagedus: suur vabanemine tõi kaasa kuritegevuse kasvu. Turvamehe ametipost kujunes populaarseks ning Lasnamäel olid püstolipaugud tavalised. Muuhulgas valitses korralagedus taksonduses, kuna ringi liikusid piraattaksojuhid võltstaksomeetritega.

Legendaarsed kohad ja asjad

Ajaloolise osa viimasesse saali on koondatud afišid ning ööeluesemeid, muusikainstrumendid ja projektorid. Teiste seas saab külastaja uudistada esemeid, mis on pärit tuntud klubidest, näiteks kabareest Must Kass või klubist Tallinn. Lisaks saab kuulata, kuidas kõlas legendaarne baar Zavood aastal 2008. Samuti saab väikese, kuid siiski tähelepanuväärse äramärkimise seksitöö, mis tihti just ööhämaruses käib.

Kaasaeg

Kui ajalooline ülespanek on üles ehitatud lihtsasti jälgitavale narratiivile, siis uurimisprojektidena valminud installatsioonidega otsest koherentset seost ei ole. Nii saab külastaja vaadata lühidokumentaalfilme, kogeda valgusinstallatsioone ja helisid. Installatsioone ühendab ööelu temaatika, kuid rõhuasetused on autoritel olnud erinevad.

Näiteks saavad külalised väikestes ruumides näha Tartu öömaastikest tehtud lühidokumentaalfilme. Kui üks filmidest rõhutab Tartu maalähedust, siis on lühiekraniseering “Pimeduse koostis” kogumik visuaalsetest kaadritest (teiste seas öisest linnateest, baarihämarusest, bensiinijaamast), mis kokku annavad unenäolise kogemuse. Huvipakkuvaid installatsioone on näitusel mitmeid, kuid üks märkimist väärt on näiteks Tõnis Jürgensi videoinstallatsioon, mis annab hea ülevaate une ja tehnokapitalistide suhtest.

Murekohad

Lisaks on ühte tuppa koondatud esemed, mis on leitud klubist Hall. Kaotatud asjade taustal jääb kõlama oluline murekoht. Nimelt on esemete kõrvale üles pandud mälestustahvel ööklubidele, mis on alates näituse ettevalmistamisest 2020. aastal oma uksed sulgenud. Teiste seas näiteks kauplus Aasia ja Sveta baar Tallinnas ning Naiiv Tartus.

Öö kuulub inimestele

Olenemata ajastust on ööelu olnud alati põlu all. “Kellele kuulub öö?” osutab ilmekalt, kuidas sageli on äärmuslik sund pimeda aja toiminguid vaka all hoida teinud olukorra hoopis hullemaks. Olgu selle näiteks keskaegsed kõrtsid, mis öörahust hoolimata oma uksi varajaste hommikutundideni siiski lahti hoidsid või taksoviina populaarsus Nõukogude ajal.

Ometi on öös jätkuvalt asju, mis inimesi tõmbavad: teistsugused lõhnad, värvid või võimalus reaalsusest pimeduse hõlma põgeneda. Kuigi keskaegsetest probleemidest on inimkond edasi liikunud, on veel tänapäevalgi tajuda ööelu marginaliseerumist.

Kokkuvõttes võib öelda, et ERMi näitus “Kellele kuulub öö?” on oluline panus kunstimaailma ja kultuuriloolise pärandi säilitamisse Eestis. Näitus avab põneval viisil pimeda aja teemasid ning pakub külastajatele võimaluse mõtestada ja arutleda mineviku ning oleviku seoste üle. Kunstiliselt kvaliteetne ja sisukas väljapanek annab meile võimaluse avardada oma arusaama pimedast ajast ning avab uusi vaatenurki. See on kindlasti külastamist väärt näitus kõigile, kes hindavad kunsti ja ajalugu.