Triinu Järviste: uus kartellitrend on tööturu piirangud | Arvamus

Estonia is now buzzing with the latest insights from Triinu Järviste’s article on the new cartel trend involving labor market restrictions. In her thought-provoking piece, she delves into the implications of these limitations on the job market and the potential impact on both employers and employees. As Estonia navigates through this evolving landscape, Järviste’s perspective sheds light on the complexities of this emerging trend and calls for a deeper examination of its consequences. Join the conversation and gain fresh insights on the changing dynamics of Estonia’s labor market with Triinu Järviste’s compelling analysis.

Euroopa Liidu riikide konkurentsiasutuste praktika näitab, et järjest sagedamini saavad karistatud nn värbamiskeelud, mille puhul on ettevõtjad leppinud kokku, et ei meelita üle üksteise töötajaid, või kus on mitu ettevõtjat ühiselt otsustavad töötajate töö- või palgatingimuste üle. Triinu Järviste kirjutab, kuivõrd võib eeldada sellise tendentsi ülekandumist Eestisse.

Ilmselt pole enam ühelegi ettevõtjale uudis, et konkurendid ei või omavahel vahetada infot ega leppida kokku turustrateegias. Teatakse, et konkurentide vahelistes vestlustes on tabuteemaks muuhulgas hinnad, mahud, kulud ja tootmissisendid. Uue konkurentsirikkumise trendina käsitletakse töötajat justkui “tootmissisendina”, mille osas ei tohi ettevõtjad infot vahetada ega ka töötajate jagamises kokku leppida.

Uus suundumus konkurentsiõiguses

Euroopa Liidu konkurentsivolinik Margrethe Vestager viitas konkurentsiõiguse arenguid analüüsides juba 2021. aasta kõnes värbamiskeeldude konkurentsi kahjustavale iseloomule, märkides, et turgudel, kus edu võti on õigete oskustega töötajate leidmine, võib ka lubadus mitte palgata teatud inimesi olla samaaegselt ka lubadus mitte teha innovatsiooni või mitte siseneda uuele turule.

Sellest sai teataval määral alguse uus suundumus konkurentsiõiguse jõustamises, millega võetakse järjest rohkem konkurentsiasutuste pihtide vahele ettevõtjate vahel sõlmitud töötajate värbamiskeelud või kokkulepped töötajatele pakutavate tingimuste osas.

Nii määras näiteks Leedu konkurentsiamet 2021. aastal trahvid Leedu korvpalliliigale ja kümnele klubile, mis sõlmisid konkurentsi piirava lepingu, mille kohaselt lepiti kokku korvpalluritele ülejäänud hooaja eest palka mitte maksta, kui koroonapandeemia tõttu tühistati 2019.–2020. aasta meistrivõistlused.

Leedu konkurentsiamet leidis ka 2022. aastal, et kinnisvarabürood ja nende ühendus on rikkunud konkurentsõigust, kui lepiti kokku, et ei meelita üle üksteise maaklereid ega kliente. Nõiajaht värbamiskeeldude üle sai täiendava tõuke 2023. aasta suvel, mil Leedu konkurentsiamet avaldas teabelehe selle kohta, millised töötajatega seonduvad kokkulepped võivad endast kujutada n-ö kartelli. Samamoodi on teema aktiivselt ka teiste liikmesriikide konkurentsiametite radaril.

Konkurentsiasutuste põhitees on seejuures, et kui tööandjad ei konkureeri töötajate pärast, saavad kahjustada nii töötajad kui ka tarbijad. Tõepoolest konkureerivad ettevõtjad omavahel ju ka parimate töötajate pärast ning töötajatest sõltub sageli pakutavate toodete ja teenuste kvaliteet. Selliselt mõjutavad kokkulepped töötajate ülemeelitamisest hoidumise osas otseselt ka lõpptarbijaid.

Sõnadeta on selge, et ükski töötaja ei soovi ennast leida olukorrast, kus tema potentsiaalsed tööandjad on tema eest salaja ära otsustanud selle, millises ettevõttes on tal võimalik tööd leida, või millised on tema väljavaated paremate töötingimuste läbirääkimistel. See näib ka emotsionaalsel tasandil karm töötajate õiguste rikkumine.

Nõnda võib eeldada, et lähiriikide tuules liitub selle menetlustrendiga ka Eesti konkurentsiamet, mis seni ei ole tõepoolest kõnealuse teema vastu üleliia suurt huvi üles näidanud.

Seejuures võib keelatud kokkulepe endast kujutada mitte üksnes otsest kohustust mitte teise ettevõtja töötajaid üle meelitada, vaid näiteks ka kokkulepe mitte tõsta töötasusid või mitte pakkuda töötajatele lisasoodustusi. Eraldiseisvana kujutab ka konfidentsiaalse info vahetus töötajate värbamise, palga, soodustuste osas endast võimalikku tundlikku teavet, mille vahetamine ettevõtjate vahel võib konkurentsireeglitega vastuolus olla.

Mõned kokkulepped on siiski lubatud

“Tuleb ette, et tööandjatel on vajalik töötajate osas koostööd teha või isegi töötajate ülemeelitamise keelus kokku leppida.”

Samal ajal ei saa võtta seisukohta, nagu oleksid kõik töötajatega seonduvad kokkulepped alati konkurentsiõiguslikult keelatud. Tuleb ette, et tööandjatel on vajalik töötajate osas koostööd teha või isegi töötajate ülemeelitamise keelus kokku leppida. Seda peab konkurentsiõigus ka võimaldama ja võimaldabki.

Üheks näiteks võiks tuua erinevad teenuse osutamise lepingud. Kujutame ette näiteks eesrindlikku idufirmat, mis on koolitanud oma töötajad välja pakkuma uudset infotehnoloogilist lahendust. Kui selline ettevõte ei lepiks oma klientidega lepingu kehtivuse ajaks kokku tema töötajate mitte ülemeelitamises, siis – võiks argumenteerida – ei saakski ta tõhusalt äri teha. Sel juhul peaks ta pidevalt tegelema kliendi juurde lahkunud töötajatele asendaja leidmisega, mis omakorda suurendaks ebaefektiivust ja tooks kaasa lisakulusid, mis lõppkokkuvõttes kajastuvad ka teenuse hinnas tarbijatele.

Teise näitena võivad värbamiskeelud ja ülemeelitamise keelud olla lubatavad ka M&A (ühinemiste ja omandamiste) tehingute raames, kus taolised sätted võivad kaitsta müüdava ettevõtte väärtust ja olla seetõttu vajalikud.

Konkurentsiõiguses kehtibki just selliste olukordade jaoks juurdunud nn täiendpiirangu doktriin, mille kohaselt – kui teatud määral konkurentsi piirav kokkulepe on seaduspärase põhitehingu jaoks vajalik ja proportsionaalne – on lubatud ka vastav konkurentsipiirang.

Mitte kõik töötajatega seonduvad ettevõtjate kokkulepped ei ole lubamatud ning jääb loota, et ka Eesti konkurentsiamet arvestab sellega, kui esimene taoline juhtum peaks nende lauale maanduma. Ettevõtjad, tööandjad peaksid lähiriikide praktikat arvestades igal juhul kriitiliselt kokkulepped üle vaatama ning hindama, kas värbamise ja ülemeelitamise keelud ikka on vajalikud, proportsionaalsed ja eesmärgistatud. Samal määral tuleks ka oma personaliinimesi koolitada võimaliku konkurentsiõiguslikult tundliku infovahetuse osas.

Arvestades konkurentsiõiguses jätkuvalt kehtivaid suuri trahve, ei taha keegi jääda seda konkurentsiõiguse “kuuma kartulit” hoidma hetkel, mil konkurentsiametil huvi tekib.

Kokkuvõttes võib öelda, et Triinu Järviste arvamusartikkel uuest kartellitrendist, mis hõlmab tööturu piiranguid, on oluline ja kõnekas teema Eesti ühiskonnas. Piirangud võivad mõjutada nii töötajaid kui ka tööandjaid, ning nende mõju võib olla laiem kui esialgu arvatakse. On oluline, et avalikkus ja poliitikud arutaksid seda teemat ja püüaksid leida lahendusi, mis tagavad ausa ja õiglase tööturu ilma kartellikäitumiseta. Ainult läbi avatud ja ausa diskussiooni saame luua parema ja jätkusuutlikuma töökeskkonna kõigile Eesti elanikele.