Tõnis Saarts: need kasutud ja üleideologiseeritud sotsiaalteadused | Arvamus

Tõnis Saarts, professor of political science, boldly challenges the traditional views of social sciences in Estonia in his recent article titled “Need kasutud ja üleideologiseeritud sotsiaalteadused”. With sharp insights and a critical eye, Saarts breaks down the ideological biases that often cloud the field and argues for a more practical and objective approach. In a country where social sciences play a crucial role in shaping policies and public discourse, Saarts’ perspective sparks a necessary debate on the future direction of these disciplines.

Selles, et sotsiaalteadused õilmitsevad just demokraatiates, pole midagi juhuslikku. Just see teadusvaldkond toetabki omal isepärasel viisil demokraatlikke tuumväärtusi ja kodanikuks olemist, nendib Tõnis Saarts Vikerraadio päevakommentaaris.

Sotsiaal- ehk ühiskonnateadused on viimasel ajal sattunud kriitikatulva alla. Seda mitte ainult Eestis, vaid ka mujal maailmas. Kui lühidalt kokku võtta, siis süüdistatakse sotsiaalteadlasi selles, et nende uurimistööl pole praktilist ja rakenduslikku väärtust, ning lisaks on nad oma vaadetelt liialt kallutatud ja vasakpoolsed.

Paljudele ongi arusaamatu, milleks taolisi teadusharusid üldse vaja on, kui need ühiskonnale eluliste ja praktiliste nõuannete pakkumise asemel tegelevad peaasjalikult vaid woke-aktivismiga ning žongleerivad mingite arusaamatute väljenditega nagu postkolonialism, intersektsionaalsus, soolisus, diskursused, jne.

Kindlasti pole see kriitika sündinud tühjale kohale ning sotsiaalteadlastel tasubki aeg-ajalt peeglisse vaadata. Ometi tahan ma kummutada arusaama, et sotsiaalteadlased on kasutud ning vaatavad maailma vaid kitsaste ideoloogiliste silmaklappide vahelt.

Tasub alla kriipsutada, et ühiskonnateadused on sündinud ja seni õilmitsenud ainult demokraatlikes ühiskondades. Autoritaarsetes riikides on need alati pagendatud kusagile teaduse äärealadele või siis suisa keelatud. Järelikult peavad sotsiaalteadused demokraatiatele pakkuma midagi sellist, millega teised teadusharud hakkama ei saa. Mis see küll olla võiks?

Esiteks, ühiskonnateadused on kaugel sellest, et olla kasutud, sest suudavad väga paljudes valdkondades pakkuda väärtuslikku teadmispõhist infot poliitilistele otsustajatele. Ärgem unustagem, et ka näiteks rahvusvaheliste suhete uurijad on samuti sotsiaalteadlased. Milline oleks ekspertiisitase meie ministeeriumites ja diplomaatilises korpuses seoses Ukraina sõja väljakutsetega, kui Eestis ja lähiregioonis poleks ühtegi ülikooli, kus õpetataks rahvusvahelisi suhteid ja julgeolekut?

Need pole kaugeltki ainsad näited. Meie haldusreformi kavandamises, integratsioonipoliitika kujundamises, pensionipoliitika aluste väljatöötamises, praegu käimasolevas koolivõrgu korrastamises, tööturutrendide kaardistamises, kõigi nende poliitikate kujundamise juures on kaasatud sotsiaalteadlaslikku ekspertiisi.

Öeldes, et sotsiaalteadused on kasutud, võiks selle väite esitajad mõelda ka alternatiivile: olulised valdkonnapoliitilised otsused sünniks igasuguse laiema ekspertteadmise ja taustaandmeteta, tulenedes poliitikute ja ametnike kõhutundest ja suvast. Kas see oleks siis tõesti parem lahendus?

“Niisiis pole see sugugi juhus, et just demokraatiates on sotsiaalteaduslike teadmiste järele iseäranis suur nõudlus.”

Demokraatiate omapäraks ongi, et otsustamine on aeglane, kuid tehtud otsused on enamasti pikalt läbikaalutud ja mitmekülgsel infol põhinevad. Niisiis pole see sugugi juhus, et just demokraatiates on sotsiaalteaduslike teadmiste järele iseäranis suur nõudlus.

Teiseks, üks, mille erinevaid sotsiaalteaduste valdkondi õppivad tudengid endaga ülikoolidest kaasa saavad, on kriitiline mõtlemine ning arusaam, et ühiskonnad on mitmekesised ja maailm avatud väga erinevateks tõlgendusteks.

Sotsiaalteadused paistavad enam kui ükski teine teadusvaldkond silma sellega, et ühtedele ja samadele nähtustele võib olla väga erinevaid seletusi. Näiteks küsimusele, miks osades riikides õitseb demokraatia ja areneb majandus, teistes aga mitte, võib vastuseks tuua kümneid erinevaid seletusi ja teooriaid. Neid kõiki tuleb osata kõrvutada ja analüüsida, et sõelale jääksid need, mis on tõepoolest kaalukate argumentidega toestatud.

Sotsiaalteadused õpetavadki meid nägema, et ühiskonnas toimuvale võib olla väga erinevaid vaateid ja tõlgendusi, aga kõiki neid tuleb kriitiliselt, tõendi- ja faktipõhiselt kaaluda. Kui arusaam, et ühiskond on pluralistlik ning selles mitmekesisus navigeerimiseks on vaja kriitilist meelt ja mõtlemist, pole demokraatliku kodakondsuse põhitunnus, siis mis veel?

Kolmandaks, kuna kaalukas osa sotsiaalteadustest tegelevad riikide, rahvaste ja kogukondade võrdlemisega, siis aitab see ületada etnotsentrismi ehk vältida kapseldumist ja enda ülehindamist, nagu oleks minu riik või rahvas maailma kese, täiesti unikaalne ning teistest ülegi. Meeldib see või mitte, aga paratamatult elame üleilmastuvas maailmas, kus ainult oma nabale keskendumine ja kõigi teiste eiramine, on harva suurt edu toonud.

Niisiis pole selles, et sotsiaalteadused õilmitsevad just demokraatiates, midagi juhuslikku. Just see teadusvaldkond toetabki omal isepärasel viisil demokraatlikke tuumväärtusi ja kodanikuks olemist.

Kui kaalutletud ning teaduspõhised otsused, kriitiliselt mõtlevad ja ühiskonna mitmekesisust tolereerivad ning oma rahvusriiklikust nabast veidigi kaugemale vaadata oskavad kodanikud pole 21. sajandi demokraatliku ühiskonna jaoks väärtus, siis mis veel? Seega pole ime, et sotsiaalteadused jäävad eriliselt hambu neile, kes propageerivad eelpool kirjeldatule diametraalselt vastupidiseid väärtusi ja sihte.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

Kokkuvõttes võib öelda, et Tõnis Saartsi artikkel “Need kasutud ja üleideologiseeritud sotsiaalteadused” pakub huvitavaid mõtteid sotsiaalteaduste rolli ja tähenduse kohta ühiskonnas. Kuigi autor toob esile mõningaid kriitilisi probleeme sotsiaalteadustega seoses, nagu nende ideoloogiline moonutatus ja vähene praktiline kasutegur, on siiski oluline meeles pidada nende olulisust ühiskonna arengus ja parema mõistmise saavutamisel. Oluline on leida tasakaal teaduse ja praktika vahel ning jätkata arutelu selle üle, kuidas sotsiaalteadusi paremini rakendada ja väärtustada.