Harri Tiido: möödunud sajandi ühest kõige ajuvabamast keskkonnakuriteost | Arvamus

1704980118 1441702h0f3dt24

Tere tulemast, kallid lugejad! Täna vaatleme Harri Tiido artiklit, kes räägib möödunud sajandi ühest kõige ajuvabamast keskkonnakuriteost. See kuum teema on tõstatanud palju kõneainet ja küsimusi meie ühiskonnas. Tiido võtab meid kaasa sügavale selle kuriteo tagamaadesse ja annab meile oma arvamuse olukorra kohta. Kas see on tõesti üks kõige ajuvabamatest kuritegudest? Kas midagi sellist saab üldse andestada? Lugege edasi, et avastada selles artiklis peituvad huvitavad ja mõtlemapanevad perspektiivid.

Vikerraadio saatesarjas “Harri Tiido taustajutud” on seekord vaatluse all vaalapüük. Lõunapoolsetes ookeanides oli Nõukogude Liidu vaalapüük nii tõhus, et 1960. aastate algupoolel oli piirkond vaaladest peaaegu tühjaks tehtud, märgib Tiido.

Oleme aeg-ajalt juttu teinud ka keskkonna ja maailma liigirikkuse teemal. Jätkame seda rida. Alguse sai lugu viitest ühele kirjutisele, pealkirjaga “20. sajandi kõige ajuvabam keskkonnakuritegu”. Edasi harutades sattusid ette lood nõukaliidu vaalapüügist, selle salajasest ajaloost ja ammuste lugude ilmsikstulekust.

Tänapäeval vaalapüügist eriti ei räägita, kuna üldiselt kehtib nende püügile moratoorium. Kolm riiki on siiski püüki jätkanud. Neist kaks, Norra ja Island, on kehtestanud oma püügipiirangud ja teavitavad rahvusvahelist vaalapüügi komisjoni püütud vaaladest. Jaapan lahkus komisjonist 2019. aastal, kuid teavitab seda oma püügist. Lisaks on veel mitmes riigis põlisrahvastele antud püügiõigused, kuid needki on limiteeritud.

Jutt ei ole siiski tänapäevast, see on minevikust. Mingil ajal olid vaalad mitme liigi osas kadumise veerel. 1946. aastal koostasid vaalapüügiga tegelevad riigid rahvusvahelise konventsiooni vaalapüügi reguleerimiseks. Iga riik sai oma kvoodi. Selle täitmisest ehk püütud vaalade hulgast ja liigist tuli teavitada samal ajal loodud vaalapüügi komisjoni.

Kuid samal 1946. aastal väljus Odessa sadamast vaalade töötlemiseks mõeldud tehaslaev nimega Slava. Tolle varustatus võimaldas iga poole tunniga töödelda ühe vaala, muutes selle kasulikeks osadeks, nagu rasv, liha ja maks ning kondipuru, mis läks väetisteks. Lisaks ujuvale tehasele asusid teele ka väiksemad harpuunidega varustatud püüdurlaevad. Kogu see laevastik seilas lõuna poole Antarktika vetesse. Esimese hooaja tulemus oli 386 vaala. Viis aastat hiljem oli see juba umbes 2000, siis 3000. Ehk vaalu jagus.

Aastal 1957 leidsid nõukaliidu vaalapüüdjad Austraalia ja Uus-Meremaa ranniku lähedalt uue püügirajooni, mis kubises küürvaaladest. 1959. aastal liitus püügilaevastikuga maailma suurim vaalade töötlemise laev Sovetskaja Ukraina. Püügilaevastik kasutas teistest vaalapüüdjatest erinevat meetodit. Nimelt lahknesid tehasalust varustavad paarkümmend püüdurlaeva suureks rindeks, ulatusega kuni 200 meremiili. See rinne liikus ühes suunas ja kammis sel moel ookeani vaalade tabamiseks.

Loe rohkem:  Följeton. Magusamaias poiss rikkus klassi võiduvõimalused | Arvamus

Vaalu püüti rohkem, kui tehaslaev neid töödelda jõudis. Tihti lohistati vaalakarkasse laeva järel nii kaua, et need läksid roiskuma.

Või siis võeti neilt vaid rasv ja heideti ülejäänud kere vette. Kui näiteks Jaapani vaalapüüdjad kasutasid saagist 90 protsenti, siis Nõukogude vaalameeskondadel õnnestus ära kasutada ehk 30 protsenti kogu vaalast. Hooajal 1959-1960 oli laevastikuga liidetud veel kolmaski tehasalus ja ühe hooajaga püüti 13 000 vaala. Töö olnud väga raske, kuna mitmed meeskonna liikmed surid ja mõned läksid hulluks. Kuid palk oli hea ja soovijate puudust ei olnud.

Vaalapüügi aktiivsust küttis ka asjaolu, et laevastikul oli täitmiseks plaan, mida püüti iga hinna eest ületada. Mingitele piirangutele tähelepanu ei pööratud ja vaalapüügi komisjonile esitas nõukaliit väljamõeldud arve. Näiteks aastal 1961 püüdis nõukaliidu laevastik 9619 vaala, kuid rahvusvahelisele komisjonile kanti ette vaid 302-st püügist.

“Laevakaptenid ja harpuunerid, kes enim rahvusvahelisi piiranguid rikkusid, olid kõige sagedasemad riiklike autasude ja preemiate saajad.”

Ryan Jonesi raamat “Punane Leviaatan. Nõukogude vaalapüügi salajane ajalugu” pakub, et pärast teist ilmasõda tapsid nõukaliidu vaalapüüdjad umbes 550 000 vaala, raporteerides ainult 360 000-st. Ja meenutame, et kogu selle aja kehtisid vaalapüügile piirangud ning mõned liigid olid üldse kaitsealused. Märkida tasub ka tõika, et laevakaptenid ja harpuunerid, kes enim rahvusvahelisi piiranguid rikkusid, olid kõige sagedasemad riiklike autasude ja preemiate saajad.

Lõunapoolsetes ookeanides oli Nõukogude Liidu vaalapüük nii tõhus, et 1960. aastate algupoolel oli piirkond vaaladest peaaegu tühjaks tehtud. Küürvaalade populatsioon oli jõudnud kadumise äärele ja vaalapüügi komisjon selle püügi täielikult. Laevastik ei saanud kodumaale enam töövõitudest raporteerida ja seetõttu siirdus vaalapüük Vaikse ookeani põhjaossa. Sealne saak mitmekordistus paari aastaga, mõni püügialus tapnud kuni 200 vaala päevas.

Loe rohkem:  Harri Tiido: euro-orientalismist ehk Ida-Euroopa needusest | Arvamus

Peamiselt just nende laevastike tegevuse tulemusel kannatas enim Vaikse ookeani põhjaosa paremvaala populatsioon, mille nõukaliidu püüdjad peaaegu hävitasid. Arvuliselt kõige rohkem hävitasid need laevastikud kašelotte, kelle arvukus on tänapäevalgi veel segasevõitu. Igal juhul hävitasid Vaikse ookeani põhjaosa vaalu põhiliselt nõukaliit ning Jaapan.

1987. aastal pani nõukaliit oma vaalahävitamise süsteemi kinni. Sajandi mõttetuim keskkonnakuritegu oli toime pandud, vaalu oli juba tööstuslikuks püügiks väheseks jäänud ja pealegi hakati perestroika aastail kuulda võtma ka keskkonnakaitsjaid ja teadlasi. Riik liitus moratooriumiga vaalapüügile.

Kuid kuidas see info nõukaliidu saavutustest vaalade hävitamisel ikkagi avalikkusesse jõudis? Andmete liikumine oli ju range kontrolli all – laevadelt läks teave ülespoole, seal vaadati, mida raporteerida töövõiduna ja mida poetada rahvusvahelisele komisjonile.

Loo tõi päevavalgele vene teadlane Aleksei Jablokov, kes 1993. aastal USA-s mereimetajate alasel konverentsil heitis välja arvud tegelike püügitulemuste kohta. Ja siis hakkas andmeid mujaltki tilkuma. Ujuvatel vaalade töötlemise tehastel oli kohustus pardale võtta ka mõned teadlased, et need uurimistööga tegeleksid ja aruandeid koostaksid. Iga vaala kohta tehti paber, nende alusel aruanne ja saadeti see siis neile, kellele vaja.

Algsed paberid jäid puhuti alles ja ilmselt suurem osa neist hävitati või jäeti lihtsalt ripakile. Üks teadlane hakkas aga neid koju tassima ja koguma. Kui paberilehtede hulk ulatus kümnetesse tuhandetesse, viis ta arhiivi kartulikeldrisse, kus see jäi oma aega ootama. Infokilde leidus mujalgi.

Nii panidki uurijad eri allikate andmeid koondades pikapeale kokku pildi, millest oli näha põhjus vaalade populatsiooni kiireks vähenemiseks sõjajärgsetel aastakümnetel. Positiivse noodina võib lõpuks tõdeda, et püügikeeldude ja piirangute tõttu on osa vaalaliikide populatsioon hakanud taas kosuma.

Viited lugemishuvilistele

Kokkuvõtteks võib öelda, et Harri Tiido artikkel on tõstatanud olulise keskkonnateema ning pannud lugejad mõtlema inimtegevuse mõjule loodusele. Artikkel toob esile olulise õigustematuse ja keskkonnakahju, mida väärtpaberitehingute käigus tekitati. Tiido jõuline keelekasutus ja argumentatsioon paneb kahtlemata mõtlema nende tegevuste eetilisuse üle ning kutsuvad üles keskkonnakuritegusid tõsiselt võtma. On oluline, et selliseid teemasid käsitletakse avalikult ja julgelt ning innustatakse inimesi tegutsema keskkonna kaitsel.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga