Juhan Raud: kas homme on ka päev? | Arvamus

2265291hc61ft24

Juhan Raud, tuntud Eesti kirjanik ja mõtleja, küsib oma uues raamatus “Kas homme on ka päev?” olulisi küsimusi meie tuleviku ja olemasolu kohta. Tema teravmeelne arvamusartikkel pakub lugejatele sügavaid mõtteid ning paneb meid kahtlema tuleviku prognoosides. Raudi sõnum on selge ja kaasahaarav, tõstatades küsimusi, mis puudutavad meid kõiki. Tema teos on nagu äratuskell, mis paneb meid mõtlema meie igapäevaste valikute ja tegevuste tagajärgede üle ning ärgitab meid aktiivselt kaasa mõtlema meie ühiskonna tuleviku suuna üle.

Ebakindel aeg on pannud kõiki praegu tuleviku peale mõtlema. Tulevik on kahtlane nähtus – üks selle läbivaid jooni on asjaolu, et see pole kunagi kohal. Teatud mõttes on tulevik alati tundmatu, salapärane, mõistatuslik, kirjutas Juhan Raud Sirbis.

Loomulikult on mõned asjad ennustatavad: kui visata miski õhku (näiteks münt), on tõenäoline, et see kukub varsti alla (ja tuleb kas kull või kiri). Kui tänaval kiirustades astuda kogemata banaanikoore peale, võib oletada, et astuja veedab lähiajal natuke aega horisontaalses asendis. Kui X, siis Y. Ometi sisaldab tulevik endas alati ka midagi üllatavat ja ebakindlat. Haaramatut.

Muidugi leidub neid, kelle arvates ei ole vaba tahet olemas ja kõikide asjade saatus (ka see, mismoodi need laused praegu lugeja peas kujutluspilte loovad) on põhimõtteliselt paigas Suure Paugu hetkest alates. Kõik on alati juba ette määratud. Ent selline variant võtaks justkui ära vajaduse maailmaga üldse kuidagi suhestuda. XVIII sajandil langes David Hume teise äärmusse: pelgalt sellest, et miski järgneb ajas millelegi muule, ei saa põhimõtteliselt tuletada nende nähtuste vahel põhjuslikku seost. Faktist, et päike on (vähemalt siiani) iga päev tõusnud, ei saa kindla peale tuletada, et ta teeb seda ka homme. See aga tähendab, et vähemasti hüpoteetiliselt võib tulevikus olla kõik teisiti.

Loe rohkem:  Sander Ollino: tuumaenergia kui odavama elektri roheline lahendus | Arvamus

Igaühel on oma muutuv ja eba­stabiilne suhe selle tundmatu tulevikuga. Statistikud võiksid siinkohal ilmselt väga pikalt rääkida tõenäosusest ja riskist. Pole tähtis, kas teemaks on küsimus, mida homme süüa, klassikaline ulmekirjandus, kolleegi puhkuseplaanid, majandus, kliimakriis, mustkunst või soorollide muutumine ajas – tulevik on alati olevikuga dialoogis. Siit aga kujuneb üks huvitav paradoks: kuidas vormivad meie kunstilised ettekujutused tulevikust seda, mis päriselt juhtuma hakkab?

Hiljuti võeti Tallinnas ette kaks pealtnäha vastandliku suunaga kunstiaktsiooni. Kunstnike Estookini ja Rebeca Parbuse linnaruumi näitus “Hetk” on tekitanud palju poleemikat. Üles on riputatud pildid, millel on kujutatud äratuntavad, ent sõjast laastatud paigad Tallinnas. Sellise tuleviku ärahoidmiseks tuleks meil kõigil pingutada. Sünged kujutised, mis ühelt poolt eristuvad praegusest tegelikkusest, kuid on ka ebameeldivalt usutavad, sunnivad mõtlema kontrastile oleviku ja võimaliku düstoopilise tuleviku vahel. Tõrjemaagiline näitus politiseeriti silmapilk: ühed leidsid, et tegemist on mõjuva aktsiooniga, teised avastasid, et sõda on kole asi, ja vihastasid.

19. kuni 24. veebruarini korraldas Kohtumiste & Mitte-Kohtumiste Instituudi nime kandev kooslus Eesti kunsti­akadeemia galeriis Utoopia Saatkonna. Selle kestvusaktsiooni eesmärk oli ärgitada inimesi uljamalt unistama. EKA galerii külastajad said anonüümselt täita bürokraatlik-poeetilist ankeeti, mille küsimused olid meelega sõnastatud nii, et neile vastamine eeldas mõningast introspektsiooni ja vähemasti mingitki kujundlikku mõtlemist. Pidupäeva puhul esitati riigi aastapäeva kõne, kus kasutati küsimustikest saadud anonüümseid vastuseid. Selline kollektiivne tekstitootmise eksperiment või isevärki cadavre exquis. Mitte paroodia, vaid žanriline mäng, mis justkui ärgitab fantaseerima ja utoopilisemalt mõtlema. Millised küsimused aitaks meid päriselt ummikust välja?

Tulevik vajab selleks, et tähenduslik olla, alternatiivide olemasolu. Vastasel korral on tegu tuima determinismiga. Lisaks võimaluste paljususele vajab päris tulevik ka kunstilist elementi, teatavat tõlgenduslikkust. Vastasel korral on tegu isetäituva ennustusega. See, milline tulevik päriselt olema saab, ei tulene üks ühele sellest, millisena me seda praegu ette kujutame, aga igaühe fantaasiad, lootused ja hirmud mängivad selle kujundamises olulist rolli. Igaüks saab tulevikku oma tegudega mõjutada. Mida ütlevad meile meie utoopilised või düstoopilised teosed? Millist rolli mängivad need tõeliselt ennustamatu tuleviku vormimisel? Hargnevate teede aias tuleks säilitada nii kriitiline meel kui ka optimism.

Loe rohkem:  Häli Tarum: inimeste argimured ei kao ei sõjas ega tsiviilkriisis | Arvamus

Kokkuvõtvalt võib öelda, et Juhan Raua artikkel “Kas homme on ka päev?” on sügav ja mõtlemapanev. Autor juhib tähelepanu meie igapäevasele kiirele elutempole ning küsib, kas me ikka oskame nautida hetke ja olla kohal siin ja praegu. Raua arvamus on selge – tuleb rohkem keskenduda olevikule ja osata tänulik olla selle eest, mis meil juba olemas on. Tema sõnum paneb meid peegeldama oma elustiili ja mõtlema, kuidas saaksime olla rohkem kohal oma igapäevaelus.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga