Teadlased: rohkemate euroteotuste saamiseks võiks Eesti kaheks tsooniks jagada | Majandus

Teadlased on pakkunud välja idee jagada Eesti kaheks majandustsooniks, et suurendada euroteotuste hulka riigis. Nad usuvad, et selline samm aitaks tõsta majandusarengut ning anda piirkondadele konkurentsieeliseid. Selline radikaalne muudatus võiks kaasa tuua rohkem investeeringuid ja luua uusi töökohti nii linnades kui ka maapiirkondades. Kui idee saab positiivset tagasisidet, võib Eesti majandus tulevikus kogeda märkimisväärset arengut ja kasvu.

Tartu Ülikooli teadlased soovitavad oma lühiuurimuses Eesti konkurentsivõime tõstmiseks jagada riik Euroopa Liidu toetuste paremaks ärakasutamiseks kaheks regiooniks, millest ühe moodustaks Harjumaa koos Tallinnaga ning teise regiooni ülejäänud Eesti.

“Kaheks regiooniks jagamine motiveeriks investeerima rohkem väljapoole Harjumaad, aitaks kaasa piirkondlike tulutasemete ühtlustamisele ning oleks kooskõlas EL-i ühtekuuluvuspoliitika põhimõttega,” selgitas Arenguseire Keskuse uuringute juht Uku Varblane.

Soovituse aluseks on põhimõte, mille kohaselt Euroopa ühtekuuluvusfondide toetuste määr sõltub rahastatava regiooni tulutasemest ehk sisemajanduse koguproduktist (SKP) ühe elaniku kohta. Kuni käesoleva rahastusperioodi (2021-2027) alguseni kuulus terve Eesti vähem arenenud regioonide hulka, kuid järgmise rahastusperioodi alguseks ehk 2028. aastaks tõuseks aga Eesti tulutase tõenäoliselt üle 90 protsendi Euroopa Liidu keskmisest, mis vähendaks Euroopa ühtekuuluvusfondide toetusi ja tõstaks omafinantseeringu määra. Kahe regiooni puhul kvalifitseeruks Harjumaalt väljapoole jääv ala endiselt kõrgemale toetusmäärale.

Euroopa Liidu ühtekuuluvuspoliitikas jaotatakse regioonid kolme rühma: enam arenenud regioonid, mille SKP ühe elaniku kohta on üle 100 protsendi EL-i keskmisest, ülemineku- ehk siirderegioonid, kus SKP on 75−100 protsenti EL-i keskmisest ja vähem arenenud regioonid SKP-ga alla 75 protsendi EL-i keskmisest. Regiooni tulutasemest oleneb aga maksimaalne Euroopa Liidu toetuse määr: enam arenenud regioonidel on see 40 protsenti, siirderegioonidel 60 protsenti ja vähem arenenud regioonidel 85 protsenti.

Varblane märkis, et Eesti ja Läti on ainukesed Kesk- ja Ida-Euroopa riigid, mis pealinnaregioonide eristamist ei kasuta. Kuid Läti SKP on väiksem ja tõenäoliselt kuulub ta tervikuna ka veel 2027. aastal algaval rahastusperioodil vähem arenenud regioonide hulka, mille omapoolne rahastusmäär ei muutu. Kõigil teistel riikidel on pealinna ümber paiknev ala omaette regioon.

Uuringus tõdetakse, et selline regionaalne liigendatus on kooskõlas Euroopa Liidu ühtekuuluvuspoliitika põhiseisukohtade ja mõttega. Selle eesmärk on aidata kaasa Euroopa mahajäänud regioonide konvergentsiprotsessile ehk nende tulutaseme ühtlustamisele. Ühtekuuluvusfondide puhul on selgelt märgitud, et tegemist on ajutise lisarahastusega. Seda raha ei tohi kasutada riigi enda põhitegevuse rahastamiseks.

Riigi regionaalse liigendamise muutmisele on seatud küll teatud formaalsed nõuded, näiteks peab regioonis elama vähemalt 800 000 inimest, ent jäetud on ka mõningane tõlgendamisruum, mis võimaldab hea põhjenduse korral teha erandeid, öeldakse uuringu raportis.

Lisaks leiavad analüüsi autorid, et Eestis on mõistlik kavandada energiamahuka tööstuse eelisarendamist ja Eestisse meelitamist. Aastaks 2030 on Eesti seadnud eesmärgiks toota taastuvatest allikatest elektrit 100 protsenti aastase elektritarbimise mahust. Prognoositav tarbimismaht, millega taastuvenergia võimsusi juurde luues arvestada, peaks seega olema oluliselt suurem Eesti praegusest aastasest tarbimismahust, mis on 8,5 TWh. Analüüsis viidatakse EASi ja KredExi ühendasutuse seisukohale, et Eestisse oleks võimalik tuua tööstusprojekte, mille energiavajadus oleks kuni 5 TWh. Elektritarvet suurendab ka  Rail Balticu käivitamine ja Eesti-siseste rongiliinide elektrifitseerimine, samuti elektriautode levik.  

Autorid rõhutavad, et Eesti roheenergia arendamise kava ei tohiks olla elektrienergia ekspordi plaan. Põhirõhk tuleb suunata arendajate ja energiamahukate tootjate omavahelisele koostööle, vältides olukorda, kus riik peaks garanteerima tuuleparkide arendajatele fikseeritud hinna.

Pikaajaliselt oluliseks peavad majandusteadlased ettepanekut keskhariduse kohustuslikuks muutmiseks, et õpilased ei peaks tegema erialaseid haridusvalikuid liiga vara ja saaksid neid  teha pärast gümnaasiumi läbimist. “Eestis on selge probleem põhikoolijärgse kutsehariduse kvaliteediga, kuna see ei paku gümnaasiumiga võrdväärset keskharidust ning selle haridustaseme läbinute hulgas on töötuse määr pärast kooli lõpetamist üks kõrgeimaid,” ütles Varblane.  

Keskmises ja pikemas plaanis tuuakse Eesti majandust toetavate ettepanekutena välja näiteks rändepoliitika reformi, e-töötaja kontseptsiooni juurutamist, haruldaste muldmetallide kompetentsikeskuse rajamist Eestisse ning ettevõtete Eesti-sisese ümberpaiknemise toetamist.  

Lühiajalises plaanis aitaks Eesti konkurentsivõimet taastada kodumaise puidutoorme pakkumise suurendamine ning ettevõtete transpordi- ja energiakulude vähendamine maksuleevenduste abil. Analüüsis on ettepanekutena välja toodud ka gaasivarude soetamine hinnataseme stabiliseerimiseks ning digitaliseerimist edendavate meetmete rakendamine. Majandusteadlased peavad olulisteks ka suurtele investeeringutele riikliku garantii andmist ning riigihangete läbimõeldud kasutamist uute turuvõimaluste loomiseks.

“Eesti majanduse arengut toetavate ettepanekute analüüs” on valminud Arenguseire Keskuse tellimusel. Analüüsi autorid on Tartu Ülikooli majandusteadlased Urmas Varblane, Raul Eamets, Annela Anger-Kraavi ja Diana Eerma.

Kokkuvõttes võib öelda, et teadlaste ettepanek jagada Eesti kaheks tsooniks majandusarengu soodustamiseks on huvitav ja vajab põhjalikumat uurimist. Kuigi idee võib kaasa tuua mitmeid eeliseid nagu võimaldada piirkondlikku arengut ja investeeringuid, tuleb arvestada ka võimalike negatiivsete mõjudega. Lisaks tuleb arutada, kuidas selline tsoonide jagunemine mõjutaks Eesti ühtset majandusruumi ja sotsiaalset tasakaalu. Pole kahtlust, et antud teema vajab edasist arutelu ja analüüsi, enne kui sellel võiks olla reaalne rakendus Eesti majandusarengus.