Tasemel teadusnõu takerdub Eestis uudsuse ja valikkuulmise taha | Teaduselu

Teadusnõu takerdumine Eestis uudsuse ja valikukuulmise taha on oluline teema, mis vajab tähelepanu ja lahendusi. Eesti teaduse areng on oluline mitte ainult riigi enda jaoks, vaid ka rahvusvahelisel tasandil. Kui teadlased ei saa piisavalt ressursse ja tuge, võib see takistada innovatsiooni ja edasiminekut teadusuuringutes. See artikkel toob esile olulised küsimused ja väljakutsed Eesti teaduselus ning kutsub üles lahenduste leidmisele, et tagada teaduse taseme säilimine ja areng.

Alates 2016. aastast asusid RITA programmi raames Eesti ministeeriumide juures ametisse esimesed teadusnõunikud. Nii kaitseministeeriumi teadusnõunik Kairi Talves kui ka majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi teadmusjuhtimise valdkonna juht Külliki Tafel-Viia kinnitavad, et teadusliku vaate tutvustamine on nende jaoks argitöö. “Oluline on, et me ei räägiks sellest kui eraldiseisvast protsessist. Pigem üritame uuringu- ja analüüsivajadusi juhtimise ja kõigi muude ministeeriumi teemadega päriselt siduda,” ütleb Tafel-Viia. 

Milline on seis Eesti teadusnõustamises laiemalt, sai hiljuti selgemaks Euroopa Komisjoni ühisuuringute keskuse (JRC) ja OECD rahvusvahelise kahe-aastase projekti käigus valminud raportis. “Seitse liikmesriiki: Belgia, Tšehhi, Eesti, Läti, Leedu, Kreeka ja Holland palusid sellist uuringut ning projekt ise koosneb kolmest kolmest osast,” kirjeldab üks raporti koostamisel osalenud Eesti ekspertidest Andres Koppel. 

“Süsteemi elemendid on meil juba paigas, aga oluline on panna need tõhusalt tööle.” – Andres Koppel

Projekt koosneb kolmest osast: esiteks iga riigi teadmistepõhise poliitikakujundamise analüüsist ja soovituste andmisest selle parandamiseks. Teine osa poliitikakujundajatele, teadlastele ning teadmiste vahendajatele mõeldud töötoad, kus osalevad kõikide projekti osaliste riikide esindajad. “Kolmas osa on oluliste teemavaldkondade arutamiseks ja vastastikku kogemuste vahendamiseks korraldatavad temaatilised nõupidamised,” lisab Koppel. 

Värske raport ongi tema sõnul analüüsi esimeses etapis valminud Eesti olukorra kirjeldus. Teises etapis selgitatakse välja iga riigi praeguse süsteemi puudused ehk avaliku sektori (Eestis riigikantselei, haridus- ja teadusministeeriumi ning Eesti teadusagentuuri) ootused. Selle info põhjal koostab JRC-OECD töörühm poliitikasoovitused ja koostöös projekti tellijatega tegevuskava. 

Lisaks sellele korraldatakse projekti raames teadlastele, poliitikakujundajatele ja teadmuse vahendajatele kolm töötuba, mis peaksid nende nõustamisalaseid teadmisi laiendama. “Kolmas projekti element  keskendub vastastikuse õppimise kogemustele, kus tuuakse kokku inimesed erinevatest projekti osalismaadest,” sõnab Koppel. 

Kuigi projekt lõpeb ametlikult 2024. aasta lõpuga, mil valmib ka lõplik raport, on Eesti teadusnõustamise süsteemi  head ja vead nüüd teada. “Süsteemi elemendid on meil juba paigas, aga oluline on panna need tõhusalt tööle,” tõdeb ekspert.

Nõunik kui kahesuunaline tõlk

Võrreldes 1990. aastate algusega on Andres Koppeli sõnul Eesti teaduspõhises valitsemises oluliselt edasi liikunud. Selleks on riik loonud mitu uut elementi. “Projektis väga laia tähelepanu pälvinud ja suur eeskuju teistele on meie teadusnõunike ametikohtade süsteem ja võrgustik,” toob ta välja. 

“Projektis väga laia tähelepanu pälvinud ja suur eeskuju teistele on meie teadusnõunike ametikohtade süsteem ja võrgustik. – Andres Koppel”

Nimelt seisis 2000. aastate alguses loodud Eesti teadus- ja arendustegevuse korralduse seaduse §13-s, et kõik ministeeriumid peavad korraldama endale vajalikke teadusuuringuid ning nägema ette selleks vahendid ja eelarve. “Seda ei juhtunud aga aastakümneid. Enamus ministeeriumitest ega nende kantsleritest polnud sellisest seadusesättest kuulnudki enne, kui loodi teadusnõunike ametikohad,” osutab Koppel.

Raport osutab, et nii riigi- kui ka kohaliku tasandi ametnikud ei võta praegugi alati nõunike soovitusi arvesse: olgu siis kiirema asjaajamise nimel või mõnel muul poliitilisel põhjusel. Samuti jätab raporti andmetel soovida ametnike andmekirjaoskus. Viimast annaks parandada riiklike koolitustega, kuid nagu raportis seisab, on see ilma Euroopa Liidu rahastuseta keeruline.

Ise ministeeriumis teaduspõhisust edendava Külliki Tafel-Viia hinnangul võtabki iga uue elemendi, ka teadusnõunike võrgustiku paikaloksumine aega. “See eeldab muutust. Nii selles, kuidas ministeeriumi ametnikkond kedagi kaasab, kui ka teadlaste soovis ühiskonnaelus kaasa rääkida. Teadlastel peab olema selleks aega,” loetleb ta. Teadmussiire on Eesti ülikoolides tema sõnul aga sageli endiselt n-ö õhinapõhine lisategevus: “Tore, et sa seda teed, aga lõpuks hinnatakse sind selle järgi, kui palju 1.1 artikleid sa oled kirjutanud.”

“Enamik ministeeriumiametnikke ei ole ise teadlased ega ole teadusega sageli kokku puutunudki.” – Kairi Talves

Kairi Talves näeb kaitseministeeriumi näitel, et teadusnõuniku põhitöö on ametnikud, kaitsevägi ja teadlased kokku tuua. Samuti on nõunik justkui tõlk, kes nad üksteisele arusaadavaks teeb. “Enamik ministeeriumiametnikke ei ole ise teadlased ega ole teadusega sageli kokku puutunudki. Nende jaoks võib olla kogu see maailm võõras, mismoodi teadusega mingeid probleeme lahendada saab. Või siis kuidas sõnastada probleeme nii, et need teadlasele arusaadavad oleks,” kirjeldab ta.

Selleks, et riigiametnikud ja teadlased õpiksid edukalt kokku töötama, peab nende koostööd Tafel-Viia sõnul regulaarselt soodustama. “Võib-olla algselt tulebki natukene jõuliselt, isegi kunstlikult, mingisuguseid koostööformaate tekitada selleks, et see pärast toimiks iseeneslikult,” arutleb ta. Talves peab samuti oluliseks, et loodaks kõiki osapooli ühendavad uurimisrühmad: “Seal nad saavad tõeliselt rääkida, mis on kummagi poole ootused ja missuguseid võimalusi saab pakkuda. See on mitmepoolne protsess.” 

Teaduse aeglaseid vilju võiks süüa mitu korda

Külliki Tafel-Viia rõhutab, et mistahes teaduspõhise valitsemise tegevust ei tohiks planeerida kuidagi eraldi protsessina. Teadmusjuhtimise juures eristabki ta alati kolme kihti. Esiteks tuleb teadmust uuringute ja analüüside näol luua, teiseks aga rakendada ehk poliitika kujundamises ära kasutada. “Kolmas niinimetatud kivi on teadmuse levitamine. Me räägime oma tegevusest ja oma teadmisest, et võimalikult vähe tekitada mingeid paralleelseid tegevusi ja silostumist,” nimetab valdkonnajuht. Vastasel korral võib juhtuda, et erinevad ministeeriumid tellivad sisuliselt sama uuringu. 

“Kui sa üritad rääkida seda [riigiametnike] keeles, siis nad võtavad selle vastu.”

Teadmuse nähtavaks tegemine on Tafel-Viia sõnul oluline ka ühe asutuse piires: siis leiab see sagedamini ministeeriumi erinevates tegevusvaldkondades kasutust. Selleks tuleb uuringuvajadust tema sõnul tutvustada ametnikele tuttavas strateegiate ja arengukavade võtmes: “Mis on täna põhilised kitsaskohad? Mis probleemi me täna lahendame? Kus meil teadmine on puudu? Kui sa üritad rääkida seda nende keeles, siis nad võtavad selle vastu.”

Kairi Talvese sõnul vajab vahel ametnikele selgitamist ka teaduse tempo. “Sageli tahetakse kõike väga kiiresti, aga teadusuuringud võtavad oma aja,” osutab ta. Sellega seoses tajub ta ametnike soovi teatud teemades kindlat seljatagust omada. Näiteks tuuleparkide rajamise mõjusid hinnates ootavad ametnikud kiiremat tulemust, kui teadus tingimata pakkuda suudab. 

Talvese sõnul on tal teisalt hea meel seniste edulugude üle. “Näiteks tehakse kaitseväes ajateenijate ja reservväelaste väljaõpet ja teenistuskeskkonda kujundavad otsused juba aastaid nendega läbiviidud uuringutele tuginedes,” toob ta välja.

Kord juba tehtud uuringuid võiks Tafel-Viia sõnul kasutada praegusest rohkem. Teinekord ei saa andmeid tema sõnul küll uuesti appi võtta andmeturvalisuse nõuete tõttu, kuid siiski paneks ta rohkem rõhku uuringutulemuste lihtsal moel kättesaadavaks tegemisse. “Näiteks sel aastal alustasime majandus- ja kommunikatsiooniministeriumis teadmusampsude sarja ülesehitamisega. Teeme igast valmivast uuringust ja analüüsist kuni kolmeminutilise lihtsa ja selgelt fokusseeritud ülevaate: miks see tehti, mis kasu sellest sai ja kuidas tulemust rakendada plaanitakse,” märgib ta.

Kahepoolsus rikastab?

Omaette murekoht on, kuidas sobitada teadusnõuniku töö teadlase karjäärimudeliga. “Teadlased peavad 120-protsendise pühendumisega töötama. Kui nad juba poole sellest ära annava, kaotavad nad oma konkurentsivõimes,” toob Andres Koppel välja. Niisiis oleks tema hinnangul vaja, et teadusasutused ja riik lepiksid kokku sektoritevahelise liikumise tingimused, kus teadussektorist lahkumine poleks üheotsapilet.

Esimese katse teadlast mitte üksnes avaldatud artiklite põhjal hinnata teeb Koppeli sõnul Tallinna Ülikool. “Nemad juba püüavad teha konkreetseid samme, kuidas teadlaskarjääri hindamisel ja edutamisel rakendada ka näitajad, mida teadlased nõustamise alal teevad,” selgitab ta. 

Koppel oletab ühtlasi, et mõni teadlane võib akadeemiast teadusnõunikuks minna edevusest. “Mõned jälle on rahastusest ilma jäänud ja haaravad siis praktiliste rakendusteaduslike projektide järele,” oletab ta. Külliki Tafel-Viia ja Kairi Talvese sõnul on teadusnõunike lood erinevad ja peegeldavad iga inimese isiklikku valikut. “Kas sa näed ennast teadlasena hästi kitsalt ja süvitsi mingit valdkonda uurimas või sa näed end ka seda valdkonda teistpidi kujundamas?” arutleb Tafel-Viia. 

“Ilmselt ka rektor ei jõua kirjutada artikleid nii palju selleks, et hoida ennast püsiva tegevteadlasena.” – Külliki Tafel-Viia

Puhtalt ametist tulenevalt säilib nõunikul teadusasutustega alati mingi side. Siiski võiks teadusnõunik Tafel-Viia sõnul püüda ka ise mingil määral uuemat kirjandust lugeda ja kirjutada. “Kui sa liigud akadeemilises asutuses mõnele juhtivale ametikohale, on su ees täpselt seesama valik. Ilmselt ka rektor ei jõua kirjutada artikleid nii palju selleks, et hoida ennast püsiva tegevteadlasena,” osutab ta laiemale mõttekohale.

Talves töötab nõunikutöö kõrvalt endiselt tegevteadlasena: püüab artikleid avaldada ja osaleb projektides. Nii tema kui ka Tafel-Viia toovad välja, et ise ministeeriumi töös osaledes hakkab teadlane omakorda paremini mõistma ametnike maailma. Muu hulgas saab teadlane seal parema sissevaate teaduse rahastamisega seotud otsustesse. “Mõlema poole tundmine annab rikkama vaate, kuidas rahastustaotlusi kirjutada ja esitada,” tõdeb Talves.

Samas toob raport välja, et, nagu kogu avalikus sektoris, on ka teadusnõunike võrgustikus suur kaadrivoolavus. Koppel põhjendab seda teadusnõunike kõrges hinnas oskustepagasiga: “Teadusnõunike teadmised ja kiire  areng on nii väärtuslikud, et neid on vaja ka mujale. Selle tõttu on nende ametikoht nõunikuna osutunud mõnes ministeeriumis üsna lühikeseks.”

Laias laastus saab kogu teadmistepõhine lähenemine Tafel-Viia sõnul alguse riigiasutuse juhtkonnast. “Sa pead teaduspõhist mõtteviisi üleval kandma: sellisel juhul liigub see allapoole ka. Muidu võid altpoolt lõputult rääkida, aga midagi päriselt ei muutu,” ütleb valdkonnajuht.

Samuti ei pea teadmispõhisus tähendama tema sõnul üksnes teadlaselt tellitud analüüsi. “Ma näen, et oleks vaja märksa paindlikumaid viise: näiteks lühiajalisi konsultatsioone ja ad hoc kaasamisi,” pakub ta. See aga eeldab, et nii ametnike kui ka teadlaste töökorraldus selliseid koostöövorme üldse võimaldaks.

“kui teadusnõunike võrgustik saaks seadusliku aluse, oleks see äge saavutus.” – Andres Koppel

Koppeli hinnangul on Eesti teadusnõunike süsteem end nüüdseks nii hästi tõestanud, et see tuleks seadusesse ametlikult kirja panna. “Teadus-arendustegevuse seadus vindub juba neli aastat, aga kui teadusnõunike võrgustik saaks seadusliku aluse, oleks see äge saavutus,” osutab ta. 

Tafel-Viia nõustub, et uued ajad nõuavad uusi reegleid ja teatud reeglid võiksid olla kohustusena kirja pandud: “Praegu on teadusnõunik nõuandvas rollis ja püüab aidata süsteemi paremaks teha. Samas oleks hea fikseerida kohad, kus sa oled kohustatud teadusnõunikega alati läbi rääkima ja nende arvamusega päriselt arvestama, enne kui sa midagi teed.”

Kokkuvõttes võib öelda, et Eestis tundub tasemel teadusnõu takerduvat sageli uudsuse otsimise ja valikulise kuulmise taha. Kuigi on oluline olla avatud uutele ideedele ja lähenemisviisidele, tuleb samas hinnata ka juba olemasolevat teadust ning eksperdi nõuandeid. Eesti teaduselu arenguks on oluline leida tasakaal uudsuse ja kogemuste vahel ning luua keskkond, kus teadlased tunnevad end toetatuina ja nende panust hinnatakse. Tõhus koostöö teadlaste ja otsustajate vahel võib aidata ületada neid takistusi ning edendada Eesti teadusvaldkonda tervikuna.