Tanel Vallimäe: mis on must-valge maailmapildi juures valesti? | Arvamus

Tanel Vallimäe’s thought-provoking article challenges the black-and-white worldview prevalent in society. With a critical eye, he points out the flaws in this simplistic way of thinking, urging readers to embrace the complexity of the world. Vallimäe’s compelling argument sparks important conversations about the danger of seeing things in absolutes and the value of embracing nuance. In a world that often seeks easy answers, Vallimäe’s article pushes readers to rethink their perspectives and consider the shades of gray that exist in every aspect of life.

2023. aasta septembris ilmus Sirbis minu lugu tühistamiskultuuri tagajärgede kohta.1 Käsitlesin seal ühe teemana must-valget maailmapilti, mis tühistamiskultuuriga kaasas käib. See maailmapilt väärib siinkohal veidi pikemat arutlust. Kõigepealt meenutan aga selle loo sisu, et kontekst oleks teada.

Selles artiklis keskendusin tühistamiskultuuri tagajärgedele ühiskonnas. Rõhutasin, et tühistamiskultuuri puhul kardetakse avalikult toetada neid, kellele on ette heidetud sobimatuid tegusid või ebakohaseid väljaütlemisi. See võib välja viia olukorrani, et kui sind ennast süüdistatakse milleski sellesarnases, ei tule sulle keegi appi.

Olulisem on aga tühistamiskultuuriga kaasas käiv ja selle aluseks olev must-valge maailmapilt: ei ole lubatud teha vigu ja kui keegi on neid teinud, soovitakse teo kordasaatjat karmilt karistada ehk ta praeguses kõnepruugis “tühistada”. Näiteks tuleks ta töölt lahti lasta, mitte kutsuda teda meediasse sõna võtma, mitte võtta teda enam avalikes debattides arvesse jne, kusjuures olenemata teo tõsiduse või tõendatuse astmest. Näiteid on maailmas selliste juhtude kohta palju.

Kõnealuses tekstis tõin välja, et meil “on olnud sportlasi, keda on avalikult kritiseeritud, kuna nad ei võtnud Ukraina-Venemaa sõja küsimuses selgelt “meie” poolt. Meil on muusikuid, kes käisid Venemaal pärast selle sõja puhkemist ega osanud või tahtnud samuti poolt võtta. Aga meil on ka maailmavaate pärast tühistatuid, olgu tegemist neoliberalismi pooldajate, paremäärmusluse propageerijate või hoopis vasakpoolsetega.

Juhan Smuuli küsimus oli tähelepanu all, kuna töötas kommunistide kasuks ja aitas inimesi küüditada”. Samas mainisin sedagi, et tühistamiskultuur võib siiski olla mõnel juhul ka positiivne, aidates vähem võimu omavatel inimestel “hääl” saada, võtta vastutusele ühiskonnas paremal positsioonil olijaid, kui õigussüsteem või domineeriv ideoloogia vähemusi või nõrgemaid rühmi ei soosi.

Loo kokkuvõttes olen aga toonud välja tühistamiskultuuri paratamatud pikaajalised negatiivsed mõjud sõprussuhetele ja ühiskonna või kogukonna sidususele.

Artikli ilmumise järel ilmus meedias kriitikat, ehkki mitte palju. Leiti, et pigem ei ole vaja tühistatule teist võimalust anda. Väideti, et tihti on tühistatutel suur potentsiaal leida endale uusi toetajaid, sest isegi kui endised kolleegid ja senised sõbrad ei taha enam nendega suhelda, leiavad nad konservatiivsete portaalide ja tavameedia abil uusi toetajaid.

“Põhisõnum on igatahes veendumus, et karistus peab olema karm, muidu pääsetakse liiga kergelt.”

Siin tekib kõigepealt küsimus, miks rääkida just konservatiividest, kui tühistamise puhul on küsimus ennekõike meetodis, teatud olukordadele reageerimises. Pealegi pole “uute toetajate” leidmine senise karjääri ja kolleegide kaotuse kompensatsioonina psühholoogiliselt eriti usutav. Põhisõnum on igatahes veendumus, et karistus peab olema karm, muidu pääsetakse liiga kergelt.

Mind paneb muretsema must-valge maailm selle lähenemise taga ning see, mida toob selle kultiveerimine kaasa inimeste suhetele, sõprusele, rühmade elujõule. Kui on esitatud küsimus, kas hoiatus “järgmine võid olla sina” pole mitte lihtsalt võte kaitsmaks tühistamiskultuuri märklaudu tulevikus, siis on ühtlasi väidetud, et need, kelle eest tühistamiskultuuri kriitikud seisavad, on konservatiivsed, ühiskonnas heal positsioonil iganenud vaadetega mehed.

Aga kas on nii? Kui tühistamiskultuur on viis, kuidas reageerida negatiivsena tajutud tegudele ja sõnadele, pole selle eest keegi kaitstud. Toon aktuaalse näite. Ameerika Ühendriikides ja Ühendkuningriigis on hiljuti esinenud juhtumeid, kus Palestiina-Iisraeli konflikti taustal, iseäranis pärast 7. oktoobrit Gazas toimuva taustal, on tühistatud ühes ülikoolis ühe poole toetajaid, sh rektoreid, teises ülikoolis aga teise poole toetajaid.

Kui mõelda sellele, et tühistamine on seni puudutanud pigem “ajast maha jäänud” konservatiive, siis Iisraeli riigi tegutsemise kriitikud on tihti just nimelt olnud vasakpoolsed ja progressiivsed mõtlejad. Nad on koha kaotanud, sest valisid Iisraeli-Palestiina konflikti küsimuses n-ö vale poole. Nii et tühistamine kui meetod tabas neid, kelle puhul seda poleks oodanud. Nad ei ole “traditsiooniliste” vaadete ja iganenud stereotüüpidega tagurlased ega isegi mitte mehed.2

Must-valge maailmapilt on olnud kord domineerivam, kord pigem tagaplaanil. Ja sellega on kaasas käinud erinev arusaam, kuidas tavade või seaduste vastu eksinuid karistada. Miks on nii, et mõnel ajalooperioodil tunnevad inimesed, et nad kõik või paljud neist peavad mingi üleastumise puhul hukkamõistvalt kaasa rääkima, taustaks maailma jaotamine rangelt heaks ja halvaks, aga mõnel ajalooperioodil sellist vajadust ei paista olevat?

Miks ühte ja sama tegu karistatakse eri aegadel väga erinevalt, kusjuures mõlemal juhul võetakse karistust mõistliku ja isegi loomulikuna? Näiteks võidi mõni sajand tagasi määrata pisivarguse eest surmanuhtlus, ent praegu tunduks see liiast, isegi pikk vanglakaristus oleks liig. Kas võib siis öelda, et ühel juhul suhtuti üleastumisse tõsiselt ja teisel mitte? Nii see kindlasti ei ole. Millest siis sellised erinevused?

Vaadelgem professionaalsete analüüsijate panust sellesse küsimusse. Prantsuse sotsioloog Émile Durkheim on tuntud mitmete sotsioloogias kesksete valdkondade arendajana. Tema tähelepanu pälvisid XIX sajandi lõpus ja XX sajandi alguses mitmed tähtsad teemad, muu hulgas ka solidaarsuse vormid ja nende seosed tööjaotuse arenguga ühiskonnas.

Siinse artikli küsimuse raames on oluline tema uurimistöö solidaarsusest. Esimese, vanemat tüüpi solidaarsuse puhul on tema järelduste põhjal ühendavaks jõuks sarnasused inimeste vahel. Selline solidaarsus tekib traditsioonide, ühise kultuuri ja väärtuste alusel ning on iseloomulik homogeensele ühiskonnale, kus inimesed jagavad sarnaseid uskumusi ja elustiili. Tööjaotus on vähe arenenud, tehakse samalaadset tööd.

Ühiskonna liikmed on omavahel tugevalt seotud. Individuaalsed erinevused on minimaalsed ja inimesed mõtlevad sarnaselt. Teine tüüp, uuem solidaarsuse vorm, on teistsugune. See domineerib ühiskonnas, kus ühendavaks jõuks on vastastikune sõltuvus ja erinevus. Seda sorti ühtsustunne tekib arenenud tööjaotuse ja spetsialiseerumise tulemusel, kus inimesed täidavad erinevaid rolle ja sõltuvad üksteisest.

Selline solidaarsus on iseloomulik suure, diferentseeritud ühiskonna puhul, kus inimesed täidavad spetsiifilisi ülesandeid ja vajavad teiste oskusi ja teenuseid, et ühiskond toimiks tõhusalt. Individuaalsed erinevused on suured, inimesed erinevad üksteisest nii selles, kuidas nad tegutsevad, kui ka selles, kuidas nad mõtlevad.

Oluline on aga tähele panna, kuidas reageeritakse nende ühiskonnatüüpide korral kehtivate käitumisnormide eiramisele või seaduste rikkumisele.3 Traditsioonilise ühiskonna, s.t sarnasusel põhineva solidaarsuse puhul on suur kaal karistamisel ja kättemaksul.

Iga tegu, mis häirib kollektiivseid tõekspidamisi, sh emotsioone, on laiduväärne, kuigi tegu ise ei pruugi olla kahjulik. Näiteks teatud liiki liha söömine on keelatud, kuigi objektiivselt see midagi halba ei tee. Selle liha söömist võetakse kui rünnakut kogukonna vastu. Karistuse eesmärk sellises ühiskonnas või kogukonnas pole niivõrd üleastujat parandada või tulevasi pahategusid eeskuju näitel ära hoida, vaid tagada ühiskonna ja kogukonna sidusus. Kui pannakse toime kuritegu, siis see on rünnak kõigi vastu ja tihti karistatakse seda väga karmilt, nt surmanuhtlusega.

Ühiskonna puhul, kus valitseb erinevustel ja individuaalsusel põhinev solidaarsus, on sanktsioonide siht võimalikult maksimaalselt varasema olukorra taastamine. Sanktsioonide eesmärk on pakkuda kannatanutele kompensatsiooni, kui see on võimalik. Soovitakse otsida lepitust, suhete parandamist, taotletakse üleastuja kasvatamist korralikuks seadust täitvaks ühiskonnaliikmeks, aga mitte niivõrd võimalikult karmi karistust või kättemaksu. Seega liigutakse üleastumistele reageerimise must-valge käsitluse juurest nüansseerituma lähenemise poole. Seejuures ei tähenda see konkreetse teo heakskiitmist.

Kahtlemata ei ole liikumine traditsioonilise solidaarsuse juurest teist laadi solidaarsuse poole pöördumatu. Näiteks enne Teist maailmasõda, kui võimule pääses Hitler, oli Saksamaal ühiskonna tööjaotus väga kõrgel järjel, seega pidanuks seal domineerima erinevustel ja individuaalsusel põhinev solidaarsuse vorm. Ometi tõusis esile natsism, mis muutis sellega kaasa läinud inimesed ülimalt sarnaseks oma vaadetelt ja sõnadelt, isegi kui nad tegid igapäevaelus väga erinevat tööd.

Tollase äärmusluse esilekerkimise põhjustele ehk sotsiaalmajanduslikele lõhedele, tehnoloogilistele revolutsioonidele, kultuuriliste orientiiride vahetumisele, nagu ka demograafilistele muutustele kui sobiva kasvulava alusele olen viidanud varem.4

Stalini-aegne Nõukogude Liit oli natsi-Saksamaaga selles osas sarnane. Iga vastuseis, kahtlemine ühistes veendumustes, sai rängalt karistatud, sest seda käsitleti rünnakuna kogu nõukogude rahva vastu, ründajad olid rahvavaenlased. See oli must-valge maailm.

“Halb on aga see, et säärane maailmapilt piirab avatud mõtlemist ja takistab mõistmast teiste vaatepunkte.”

Must-valge maailmapilt võib olla hea selles osas, et pakub lihtsustatud ja selge arusaama asjadest, mida üksikinimene ise alati ei mõista. Halb on aga see, et säärane maailmapilt piirab avatud mõtlemist ja takistab mõistmast teiste vaatepunkte, nende teistsuguseid kogemusi. Iseäranis võib see tekitada polariseerumist ühiskonnas, ning see ongi olnud reeglina tagajärjeks, kui inimesed koonduvad äärmustesse ja kaotavad võime koostööd teha.

Põhiküsimus, miks sellel teemal üldse rääkida, ongi see, millises maailmas me elada tahame. Üleastumised tuleb loomulikult hukka mõista, vastavad karistused leida, kuid asi on selles, kuidas seda teha. Kas tegutseda nii nagu traditsioonilises ühiskonnas? Kui seal keegi näiteks vargusega vahele jääb, siis ta hukatakse. Rahvas vaatab seda huvitatult pealt, inimestel on pärast pahategija hukkamist palju parem tunne, valitseb suurem ühtsus, kogukond on puhtamaks saanud. Tänapäeval nii ei tehta, vähemalt n-ö läänemaailmas, ja keegi ei igatse seda ka taga.

Püüdlus selle poole, et inimesel tuleks eksimuse korral võimaldada ennast parandada, lasta tal oma tegu heastada, anda võimalus kahetseda, on sama vana kui inimkonna moraaliküsimused. Need, kes lähevad tühistamisega kaasa, võtavad avalikult kellegi vastu sõna, on kahtlemata siirad ja tahavad ühiskonda paremaks muuta, nõrgemaid ja vähemusi toetada. Nagu öeldud alguses mainitud tühistamiskultuuri puudutavas artiklis, on see viis abiks neile, kellel n-ö häält ei ole, kes on olnud alla surutud.

Ohud on selle meetodi juures väga suured, eriti kui ei eristata enam tegusid nende tõsiduse alusel. Kas üks rumal nali või pikka aega kestnud ahistamine on kaalult üks ja sama? Meil pole rumala nalja eest tühistamisi palju olnud, ent lääne meediast on küllaga teada juhtumeid, kui solvaval naljal naiste, teiste rasside esindajate, seksuaalvähemuste jne teemal on olnud tõsine mõju inimese karjäärile, sponsorluslepingutele jne.

Võib öelda, et sel juhul on kriitika ja karistamine olnud õigustatud. Aga kui nalja tehakse palestiinlaste üle? Aga kui nalja tehakse juutide üle? Kas kõikidel neil juhtudel on tühistamine õigustatud? Kui ütleme, et ei ole, siis juba mööname, et tuleks asju eristada.

Ühiskonna seisukohalt on praegu põhiteema, miks tühistamiskultuur on üldse esile kerkinud, nagu on põnev ka küsimus, miks leiab selle analoogiaid ajaloost. Kunagi olid levinud näiteks nõiaprotsessid. Kogukonnas oli pingeid, asjad ei läinud hästi, oli ootamatuid surmajuhtumeid, ikaldus, tulekahjud, haigused jne.

Pingeid on põhjustanud ka suured ühiskondlikud muutused, nt tehnoloogilised revolutsioonid. Igal juhul on ühiskonnas sel juhul olnud psühholoogiliseks fooniks hirm. Hirmust ülesaamiseks tuleb midagi ette võtta: keegi peab olema süüdi, näiteks nõiad, eriti naissoost nõiad, aga ka teist usku inimesed, välismaalased jne. Teisisõnu, süüdi on ikka olnud ühiskonna see osa, kes on kõige kaitsetum, ning karistus peab olema kõige karmim.5

Tänapäeval keegi küll nõidade ees hirmu ei tunne, kuid mis tahes ajal valitsenud must-valge maailmapildi tunnus on olnud reeglina see, et süüdistatav on juba ette süüdi.

Vastus, miks on must-valge maailmapilt taas kanda kinnitanud, seisneb ilmselt suuresti selles, et ühiskonnas on palju pingeid: koroonapandeemia, migratsiooni- ja kliimakriis, majandusprobleemid, sõjad meile lähemal, see on Ukrainas, ja kaugemal. See kõik tekitab ebakindlust ja hirmu. Siit lihtsad, must-valged lahendused alates ideoloogilistest, kui esile tõusevad mitmesugused äärmuslused, aga ka lihtsaid seletusi pakkuvad populistlikud poliitikud või vandenõuteooriad, kuni kõnealuse tühistamiskultuurini, mis ei talu vahepealseid lahendusi.

Sellest peaks üle saama nii palju kui võimalik. Tuleks aru saada, et probleeme saab ühiskonnas lahendada ka teisiti, ilma et see tähendaks negatiivsete asjade mahavaikimist.

3 Emil Durkheim, The Division of labour in Society. Rmt: Calhoun jt (koost), Classical Sociological Theory. Blackwell Publishing, Oxford 2007, lk 158–180.

5 Vt nt Juri Lotman, Hirm ja segadus. Esseid kultuurisemiootikast. Koost Mihhail Lotman, Varrak, 2007.

In conclusion, Tanel Vallimäe’s article about the black-and-white worldview raises important questions about the dangers of seeing the world in simplistic terms. By pointing out the limitations of a binary thinking, he challenges readers to embrace complexity and nuance in their understanding of the world. Vallimäe’s argument serves as a reminder that reality is often much more complicated than we perceive, and that it’s crucial to be open to different perspectives and shades of grey. Ultimately, his article encourages us to think critically and resist the urge to oversimplify the rich tapestry of human experience.