“Spordipühapäev” meenutas Eesti jalgpallikoondise viimast EM-sõelmängu | Jalgpalli Eesti koondis

807647h6999t24

Estonians gathered in a frenzy to celebrate “Spordipühapäev,” a day dedicated to sports and physical activities. The event served as a stark reminder of the passion and pride that the Estonian football team brought to the European Championship qualifiers. Fans reminisced about the team’s last decisive match, where they fought bravely in the face of adversity. The atmosphere was filled with nostalgia and anticipation for the team’s future endeavors. As the spirit of unity and determination permeated the air, it was clear that football held a special place in the hearts of every Estonian.

Vikerraadio traditsiooniline saade “Spordipühapäev” keris esmalt aga ajaratast 2011. aasta novembrikuusse, kui Eestil viimasti sõelmängude kaudu EM-finaalturniirile pääsemise võimalus oli. Tolles mälestusväärses lahingus Iirimaaga sai aga kõik sisuliselt selgeks esimese Tallinnas peetud mänguga, kui külalised lõid neli vastuseta väravat. Eesti lõpetas Andrei Stepanovi ja Raio Piiroja punaste kaartide järel üheksakesi.

Tolles hetkes oli see jalgpallisõpradele tohutu pettumus. Kordusmängu 1:1 viik meid ei päästnud, aga näitas, et Iirimaa ei olnud Eestist taseme poolest valgusaastate kaugusel.

13 aastat tagasi mõlemas mängus platsile pääsenud Ats Purje tõdes Vikerraadiole, et meeskond põles toona läbi. “Me reaalselt uskusime, et läheme EM-ile. Kahjuks põlesime läbi, 4:0 kodukaotus ja kaks punast kaarti. Toodi meid maa peale tagasi,” ütles ründaja.

“Mõtlen tulemuse suhtes. Me mängisime päris hästi, valdasime palli, Iirimaa lasi meil vallata. Nad lõid seal paar tükki ära, üks punane otsa. Veel proovisime rünnata ja siis veel kolmas ja neljas. Ise lõpetasin see mäng äärekaitses. Viimane neli-null penalt oli, mina tekitasin selle,” jätkas Purje. “Oleks saanud paremini mängida just tulemuse poolest. Hoida seis viigis ja siis minna Iirimaale. Olime enesekindlad, aga ülehäälestamist ma seal küll ei näinud.”

807647h6999t24

Purje: mingit spordipsühholoogi abi meil ei olnud

2011 ei ole kuigi kaugel, aga ajad tippspordis on vahepealsete aastatega märkimisväärselt muutunud. Treeneritetiimid on kasvanud ja aina enam spetsialiseerunud, lisandunud on ka suur tugipersonal.

Purje ütles, et Tarmo Rüütli juhendamisel sai koondis häälestamisega ise hakkama. “Mingit spordipsühholoogia asja kindlasti ei olnud. Kõigil oli koondises väga mõnus olla. Oli töine meeleolu, aga samas sai ka palju nalja,” ütles ta.

“Meeskond hoidis väga kokku, me alustasime teekonda Rüütliga 2008 valiktsüklist ja see oli siis 2011 lõpp – peaaegu neli aastat olime koos olnud. Väga palju koosseis ei muutunud. Ütleme nii, et jalgpall on läinud tänapäeval väga raskeks, keeruliseks on see tehtud. Sel ajal mängisime lihtsalt jalgpalli, loogilist, proovisime oma tugevused välja saada ja näha, kas õnnestub. Selline see jalgpall oli.

“Aga mingit spordipsühholoogi abi meil ei olnud, poisid ise häälestasid üksteist. Kui vahel oli rohkem vaja, riietusruum oli liiga vaikne enne mängu, siis osad käratasid, et hakkame elama. Kui kuskil keegi liiga palju ihhi-ahha tegi, siis öeldi, et keskendu mänguks. Kogenumad mehed märkasid, et meeleolu oleks stabiilne ja mitte liiga üleval ega liiga all,” ütles Purje.

Purje: meil on vaja kõiki

Loe rohkem:  Naiste jalgpallikoondis lõi Indiale kolm väravat, aga kaotas | Jalgpalli Eesti koondis

Koondisega liitus ülioluliseks mänguks ka Ragnar Klavan, kes kuulus rivistusse viimati 2022. aasta kevadel. 2011. aastal Iirimaaga mänginutest on koosseisus veel Konstantin Vassiljev, noormängijaid aitab ette valmistada ka Ken Kallaste.

Purje sõnul on kogenud mängijad olulised nii platsi peal kui riietusruumis. “Ragnari mängijakarjääri kõik teavad, aga samas on ta trennis väga nõudlik. Kui keegi kuskil teeb midagi aeglasemalt või kehvema kvaliteediga, kohe annab mõista, et on vaja tõsta. Vassiljev jällegi, kui on vene poisse, siis tema on nende isa. Kui keegi teeb mingit jama, siis ta kutsub korrale. Vassiljevi mänguline arusaam aitab võib-olla ka treenerite tiimi. Treenerid saavad teda kasutada.

Ken on suur pullivend, aga kui läheb mänguks, siis ta on hingega võitleja. Tema on võib-olla selline, kes teeb süütuid nalju ja üritab teistmoodi meeleolu tõsta. Et saada poisse naerma,” jätkas Purje.

“Kuna see on üks mäng, siis hakkame teisest mängust rääkima. Meil on vaja kõiki, igat kogemusraasu, teadmist. Kõik on vaja kokku saada ja äkki õnnestub hea tulemus saada,” lisas Purje.

2312703ha73bt24

Tugipersonal on suur, kuid koondisel pole ikka psühholoogi

Eesti koondis loodab kogemustest kasu lõigata. Lisaks kuuluvad taustajõudude sekka lisaks peatreener Thomas Häberlile veel kaks abitreenerit, väravavahtide treener, kehalise ettevalmistuse treener, videoanalüütik, arst, kolm füsioterapeuti, kokk, fotograaf, pressiesindaja, varustaja ja mänedžer.

Psühholoogi aga mitte. “Suhtlusviisid, grupi ühised normid, omavaheline kehakeel, kuidas keegi mingile käitumisele reageerib. Kõik need asjad võivad tegelikult lõplikus soorituses rolli mängida,” ütles ise 16 aastat tippsporti teinud ja nüüd Audentese ja EOK heaks töötav spordipsühholoog Kristel Kiens. “Kui me asetame ühe ja sama inimese teise võistkonda, siis see mõju tema individuaalsele psühholoogiale võib olla väga erinev.”

Kiens ütles, et võistkonna ühtsus on midagi, mille kallal tuleb palju tööd teha ning erilist rolli mängib siin just peatreener. “Kuidas tema võistkonda juhib ja suunab ühtselt tegutsema ja mõtlema. Kas on toetav keskkond, on see konkurentsitihe keskkond, millise treeningkliima ta loob. See mõjutab seda, mis seisus võistkond on, kui võistlema läheb,” sõnas psühholoog.

“Kuidas võistkond saab ühtsena toimida? Üks asi, mis saab alati kaasa aidata, on see, et kõik on ühisel arusaamisel, mis on põhilised eesmärgid, mida see kooslus täitma peab. Mitte see, et me läheme võitma, see on niikuinii kõigil kuklas olemas. Just see, millele peaksime omavahelises koostöös tähelepanu pöörama, et sooritus tuleks võimalikult hästi välja. Mis on peamised strateegilised eesmärgid, millega platsile läheme. Kuidas üksteist toetada saame parimal viisil ja hästi olulist rolli kannab võistkonnaaladel see suhtluskliima. Kuidas üksteisega suhtleme, kuidas üksteisele reageerime ebamugavates olukordades,” lisas Kiens. “Need asjad vajavad harjutamis ja sissetöötamist juba eelnevalt.

“See võtab indiviididel erinevalt aega, kui kaua oskuste arendamine vajab, aga lihtne loogika on see, et vahetult enne suurt võistlust enam väga palju oskustes suurt muuta ei saa. Nädal enne seminarid või kõned ei saa väga suurt efekti omada,” ütles Kiens.

Kiens: eriliseks võimaluseks peab valmistuma pikalt ette

Loe rohkem:  Karol Mets lahkus koondise juurest | Jalgpalli Eesti koondis

Lisaks sellele, et Klavan ja Vassiljev 2011. aastal Iirimaa vastu mängisid, on nad koos Ken Kallastega ka ainsad koondislased, kes on sündinud 1980ndatel. Kui suur väärtus on kogemusel, eriti kui võrrelda vanemaid mängijaid näiteks koondise pesamuna Martin Vetkaliga, kes on küll klubijalgpallis juba kaugele jõudnud, aga on koondist esindanud kolmes mängus.

“Sõltub hästi palju individiidist. Kui on väga kogenud mängija, siis tal on olnud erinevaid kogemusi, mis on ta aju juba muutnud. Järelikult ta võtab neid järgmisi kogemusi teistmodi vastu. Meie aju on plastiline ja aju muutub kogemuste tulemusel mingis suunas. Sõltuvalt sellest, kuidas see kogemus on läinud,” selgitas Kiens.

“Kui oled juba olnud sarnases situatsioonis, siis on su aju seda juba läbi käinud. See tähendab, et tal on kogemused all, kuidas sellise olukorraga toime tulla. Kui noor inimene on sellega tööd teinud ja oma vaimseid oskuseid arendanud, siis tal on kindlasti parem baas sellele vastu minna kui sellele, kes seda teinud ei ole. Aga isiklikel kogemustel on suur väärtus, sest aju kipub õppima läbi konkreetsete kontekstide ja kui see noor ei ole käinud sellises kontekstis, kus see kogenud mängija on mitu korda käinud, siis nad ongi erinevas kohas. Seda simuleerida ei saa, aga vaimsete oskuste teadlik arendamine annab parema baasi, millega sellele vastu minna,” lisas spordipsühholoog.

Valmistu kui palju tahad, enne platsile astumist ikka midagi teada ei saa. “Ükskõik, kes läheb mingile uuele kogemusele vastu, siis me kunagi ei tea. Tulevikku me ei tea ette,” ütles Kiens.

“Kui võtta füüsilised oskused analoogina, /…/, kui oled teinud väga palju jooksutreeninguid enne seda, kui lähed esimest korda maratoni jooksma, siis su valmisolek selleks on oluliselt parem, kui sellel, kes on nädal aega mõned korrad jooksmas käinud. Tegelikult on siin natuke sama asi. Kumbki neist maratonijooksjatest ei tea, kuidas see läheb, aga ilmselgelt lähtepunkt ja pagas, millega minnakse sellele kogemusele vastu, on erinev. Ja kui sul on paremad ressurssid ja oskused olemas, siis see loob rohkem kindlust, et oskad selle olukorraga paremini toime tulla,” lõpetas spordipsühholoog.

Sõelmängude esimene vastasseis peetakse 21. märtsil, kui omavahel kohtuvad Poola ja Eesti ning Wales ja Soome. Esimese mängu võitjad selgitavad EM-finaalturniirile pääseja 26. märtsil toimuvas finaalis, mida võõrustab Walesi ja Soome vahelise mängu võitja. Sündmuste käigule saab kaasa elada ka ERR-i spordiportaali otseblogi vahendusel.

4942h9ac9t24

“Spordipühapäevas” räägiti veel Simona Halepi dopingujuhtumist ning kuidas säärane kaasus spordõigust muuta võiks, samuti tuli jutuks ekstreemsetes tingimustes peetud Engadini suusamaraton.

Kokkuvõttes oli “Spordipühapäev” suurepärane võimalus meenutada Eesti jalgpallikoondise viimast EM-sõelmängu ning tunda uhkust meie koondise saavutuste üle. Üritus tõi kokku spordisõpru üle kogu riigi ning andis võimaluse ühiselt elada kaasa Eesti jalgpalli edule. See oli ka suurepärane võimalus julgustada noori spordisõpru jälgima ja toetama meie koondist tulevikus. “Spordipühapäev” kindlasti innustas ja ühendas meid kõiki läbi spordi armastuse ja uhkuse oma riigi koondise üle.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga