Sinijärve raamatusoovitused: Matsini “Death Cafe” on üle aegade parim kodumaine ulmeteos | Kirjandus

1708694170 581 2251443hc64a

Tere tulemast Sinijärve raamatusoovitustesse! Täna tahan teile tutvustada ühte Eesti ulmekirjanduse pärlit – Indrek Hargla “Death Cafe” Matsini seeriast. See lugu viib lugeja põnevale reisile üleloomulike sündmuste maailma, pakkudes põnevust ja adrenaliini igal leheküljel. Hargla on loonud maagilise atmosfääri, mis haarab lugeja endasse ja ei lase lahti enne, kui viimane lehekülg on pööratud. “Death Cafe” on ilma üle aegade parim kodumaine ulmeteos ja kindlasti väärib kohta Sinijärve raamatusoovituste riiulil. Selle raamatu avamine on nagu sisseastumine uude maailma, kus reaalsus ja fantaasia põimuvad üheks.

Rahvusraamatukogu kultuurinõuniku Karl Martin Sinijärve raamatusoovituste hulgas on sel nädalal nii Paavo Matsini värske romaan “Death Cafe” kui ka Simon Masoni krimiromaan “Mõrv novembris”.

Paavo Matsin “Death Cafe” (Lepp ja Nagel)

1708694170 581 2251443hc64a

Võib-olla parim meiemaine ulmeraamat üle aegade. Sest ulmet tas justnagu polegi, ent ometi on või tekib ta taustale – kui hea lugemishoog sees, siis ega ju mõtle, mis žanri loed. Loed või ei loe. Loeb või ei loe. Ja Paavo Matsini teosed krabavad lugema hoobilt. Eks nad ole alati terake ulme olnud, või fantastika, või väljamõeldis – kõik see, mis heast kirjandusest hea kirjanduse teeb.

Tegelikult teevad kirjandusest kirjanduse – nii hea kui halva – ikkagi eeskätt kirjanikud. Ja just kirjanikud on Matsin pannud teistmoodi maailma teistmoodi ajas toimetama ja tolmeldama. Siin on Oskar ja Anton ja Betti ja Uku ja Juhan ja kes nad seal kõik olid… veidi vales ajas ja täiesti vales kohas, kui kainelt järele mõtelda. Kirjanduse mõttes on kõik muidugi väga õige. Väljamõeldises pole võimalik valetada ega eksida – kõik on nii, nagu autor tahab.

Loe rohkem:  Eesti lugejateni võib peagi jõuda 3000 uut audioraamatut | Kirjandus

Telesarjades on juhtunud, et ühes või teises episoodis lastakse eri seriaalide tegelased korraks kokku ja loputatakse vaataja meelepilti seeläbi. Ei ole kirjanduseski uus nõks, lambist meenub Boriss Akunini flirt klassikaliste autorite stiilis kirjutet tekstidega. Matsin ent mängib oma mängu ning kannab uhkelt õmmeldud verbaalse ülikonna auga välja. Ise ju rätsep, mis siin rääkidagi.

Mõni Matsini teos võib autori konteksti tajumata terake hermeetiliseks jääda, aga “Death Cafe” kindlasti mitte. Mis siis, et umbes täpselt seitsmes ses maailma ümbermõtestamise sarjas, sobib heaste ka esimeseks. Raamat kirjandusest, inimestest ja mõnevõrra nihestet maailmast. Kesse ütleb, et alternatiivseid universume pole olemas? Matsinil tuleb neid mõlemast varrukast nii mis robiseb. Matsinil lugu loob ja loob ka iseennast, autori enese lugu, rada kirjanduses ja ilmade vahel on võnklik ning vääriks pikemat erikirjutist. Mille valmistamine pole üldse kerge mäng, tean omast kogemusest. Nautigem seda, mis olemas.

Tõsi on, et uks ja aken muusse maailma on raamatukaante vahel. Kas teed lahti või ei tee, on oma asi. Ega ei pea, võib ka niisama palli mängida või halvaad pugida.

Simon Mason “Mõrv novembris” (Varrak)
Tõlkinud Jüri Kolk

2273973h5279

Minu jaoks täiesti tundmatu autor, aga üllatab kohe, meeldivalt ja mitme nurga alt. Eks on igasugu põnevikke ja krimivikke loetud kuhjade kaupa ning suur osa ka pooleli jäetud. Lugu võib ju olla, äravahetamiseni sarnane hulga omasugustega, aga kui elupilt ja sisetunne ümbert puuduvad, siis jutustagu ennast ilma minuta edasi. Vähe on raamatuid, kelle nime kuuldes tegevuskäik silme ette kerkib, ent hulganisti noid, millest jäänud muljet võin kohe kirjeldama hakata.

Simon Mason võib esmapilgul tunduda õduspõneviku letinäitena – Inglismaa, Oxford, ülikool, akadeemilik ümbrus… see kuvand mureneb peagi. Mitte Põhjala põnevikke masendavalt maharullival moel kunstliku vägivalla ja poliitkorrektse positsioneerimise läbi. Mason näitab kõrvuti asetsevaid elusid ja nende igapäevasi ristumisi usutavalt. Tegelased on kusjuures ühed veenvamad viimaste aastate põnkarimaailmas, loodan neile suurt tulevikku. Tühja tost, et raamat lõpeb mitme lõpuga ning suurem osa neist pole liiga õnnelikud. Loota võib ikka. Ja usutavas loos ei saagi kõigil kõik kogu aeg hästi minna.

Loe rohkem:  Sinijärve raamatusoovitused: "Juudi jutud ja legendid" moodustab väga huvitava terviku | Kirjandus

Me siin Eestis oleme üheskoos üsna ühteviisi vaesed, vaarisad olivad pärisorjad ja haljast oksakest jagub vähestele. Ei mingit klassiühiskonda. Britannias on lood sootuks muud. Ilmasõdade, impeeriumi lagunemise ja Margaret Thatcheri kaevatud august välja ronimine võtab veel aega. Eriti kuna kõigele on põhjendus – nõnda on alati olnud. Nii eksisteerivad paralleelselt maailmad, mille põkkumised ja põrkumised ei lähe just kõige magusamalt. Jälle paras ulme? Jah, aga ulme ongi üks kõige realistlikum tükk kirjandusest. Teateid tegelikkusest, seda küll, aga ütlemata kenasti kirja pandud ning kohati lausaliselt naljakas, sõna heas mõttes.

Kokkuvõttes võib öelda, et Matsini “Death Cafe” on tõepoolest üle aegade parim kodumaine ulmeteos, mis paneb lugeja mõtlema elu ja surma tähenduse üle. Raamat pakub paeluvat ja haaravat lugemist, kus ulme ja filosoofia põimuvad oskuslikult. Autori fantaasiarikkus ja teravmeelsus on loonud maailma, mis haarab lugeja endasse ja ei lase lahti kuni viimase leheküljeni. Kindlasti on see raamat soovituslik igale ulmesõbrale ja ka neile, kes naudivad mõtlemapanevat kirjandust. Matsini “Death Cafe” näitab, et Eesti ulmekirjandusel on tõeliselt kõrgetasemelisi teoseid pakkuda.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga