Signe Riisalo: lõpetada tuleb rahva väljasuremisega hirmutamine | Arvamus

Eesti teadlane Signe Riisalo on tõstatanud olulise teema rahvusliku identiteedi säilimise kohta selles globaliseeruvas maailmas. Tema seisukoht, et rahva väljasuremisega hirmutamine tuleb lõpetada, kutsuvad esile arutelu ja eneserefleksiooni Eesti ühiskonnas. Riisalo veenab meid, et ainult teadlik ja enesekindel rahvuslik identiteet suudab vastu pidada väljakutsetele ning tagada järeltulevate põlvede kestmise. Tema arvamus on oluline samm edasi Eesti ühiskonna arutelus rahvusküsimuste üle ning paneb meid kõiki mõtlema, kuidas saame kaitsta ja edendada oma rahvuslikku pärandit tulevastele põlvedele.

ETV-s jookseb sari “Segasummasuvila ratastel”, mis jälgib ühe Eesti perekonna, kus kasvab seitse last ning mitu kodulooma, teekonda läbi Euroopa. Ma ei ole ammu midagi nii südamlikku, innustavat ning värskendavat teleekraanilt näinud.

Põhjus, miks just selle konkreetse saate mainimisega seda kirjutist siin alustan, peitub nimelt Kesküllade pereema Anni sõnades, et Eestis on komme vaadelda suurperesid kui abivajajaid. Et pere loomine ei olegi teadlik soov ning otsus, vaid justkui õnnetus ja paljulapselised pered väärivad imetluse asemel hoopis kaastunnet. See pidavat reisiva suurpere sõnul olema üks suurimaid kultuurilisi erinevusi, millega nad teistes riikides peatudes kokku puutuvad.

Miks see aga nii on? Üks põhjus peitub kindlasti selles, millisena meile suurperesid esitletakse. Kui meedias leiavad pidevalt kajastust vastupidised lood Kesküllade loole – ja seda enamasti inimeste poolt, kes ise suurperesid ei esinda –, siis ongi mõistetav, et tekib arusaam, nagu sõltuksid kõik pered, kus kasvab kolm ja enam last, täielikult riigi rahalisest toest.

Vaatamata etteheidetele tasub siiski üle korrata, et lasterikkaid peresid on lastega perede arvestuses Eestis 14 protsenti ja neis kasvab 30 protsenti lastest. Küll aga kulus 2023. aastal meie 490 miljoni eurosest laste- ja peretoetuste eelarvest pea 281 miljonit just neile. Olen veendunud, et suurpered vajavadki suuremat riigi panust nende hakkamasaamise toetamisel, kuid küsimus on, et millises ulatuses ning kelle arvelt.

Kõige enam vajavad abi tegelikult üksikvanemad, kellest enamuse moodustavad üksi lapsi kasvatavad emad. Nende hulgas on ka suurperede emasid, kuid suurema osa moodustavad üksi ühte või kahte last kasvatavad emad, kellel puudub proportsionaalselt suurpere toetusele sarnanev toetus.

Aastatel 2016-2023 tehtud Eesti sotsiaaluuringustki selgub, et suurem vaesusrisk esineb peredes, kus ülalpidajaid on vähem kui ülalpeetavaid. Üksikvanemaga pered kogevad suhtelist vaesust kõige enam (34,8 protsenti). Seetõttu on vaja ka perepoliitikas langetada otsuseid, mis toetaksid võimalikult suurt hulka Eesti inimesi. Tehtud muudatuste tulemusel toetataksegi peresid sel aastal juba veidi võrdsematel alustel.

Vaatamata keerulistele eelarveoludele oleme toetusi tõstnud. Nii kasvas suurperede toetus 2022. aastaga võrreldes kolme kuni kuue lapsega peredel 150 euro võrra ning seitsme ning enama lapsega peredel 250 euro võrra. Lisaks kasvas üksikvanema toetus 19-lt eurolt 80-le eurole ja elatisabi sajalt eurole 200-le eurole.

Viimasel kolmel aastal on lastele ja peredele suunatud toetused teinud pigem suure hüppe. Lapsetoetus on tõusnud 60-lt eurolt 80-le eurole, kolme kuni kuue lapsega perede toetus tõusnud 300-lt eurole 450-le eurole ning seitsme ja enama lapsega perede toetus tõusnud 400-lt eurole 650-le eurole.

Lasterikka pere toetuse kehtestamise ajaga võrreldes on selle toetuse proportsioon keskmise sissetuleku suhtes samas suurusjärgus. Nii on kolme lapsega peretoetus kokku 710 eurot kuus, mis teeb ühe lapse kohta 237 eurot kuus. Seitsme lapsega peres on toetus kokku 1310 eurot kuus, jagatuna teeb see ühe lapse kohta 187 eurot. Võrdluseks: ühe lapsega pere lapsetoetus on 80 eurot kuus ning kahe lapsega pere kahe lapse toetus 160 eurot kuus. Seetõttu on äärmiselt küüniline väita nagu ei hooliks valitsus suurperedest.

“Tuleb vältida perede vastandamist, sest kõik eesti lapsed on samaväärselt olulised.”

Tunnistan siiski, et kehtib tõepoolest ka maailmavaateline erinevus. Kui ühed poliitilised instantsid eelistavad selgelt ühte peretüüpi teisele, on meie eesmärk leida edaspidi viise, mil moel toetada erinevaid Eesti peresid võrdsemalt. Seejuures tuleb vältida perede vastandamist, sest kõik eesti lapsed on samaväärselt olulised.

Praeguseks on selge ka see, et peretoetuste suurus ei mõjuta sündimust sellisel moel, nagu meile väita püütakse. Näeme, et toetuste tõus ei too enam kiireloomulist sündimuses tõusu kaasa. Lasterikka pere toetuse loomise järel oli see kasv nähtav juba vähem kui aasta pärast. Ühiskondlik olukord oli toona stabiilsem ja uus toetus oli tol hetkel vajalik, et anda kindlus peredele, kes pelgasid kolmanda lapse lisandudes vaesusesse langeda.

Nüüdses ebakindluses pole aga rahapakkumine lapsesaamise soovi kasvatanud. See kinnitab ühtlasi, et ühiskondlikult ärevatel aegadel ei kutsu suurem rahaline tugi inimesi perelisa planeerima.

Langustrend sündimuses on kindlasti murettekitav, kuid arvestades demograafilisi arenguid ja väikesearvuliste põlvkondade jõudmist pereloome ikka, ei ole see siiski ülemäära üllatav. Arenenud maailmas on sündimus juba mõnda aega olnud languses ja vaid rahaliste toetuste ning siseriikliku poliitikaga seda täielikult mõjutada ei ole võimalik.

Küll tuleb peredele ja noortele luua kindlus, et nad ei pea pere planeerides ainult endale lootma. Nii on olulised seadused ja teenused, mis tasakaalustavad töö- ja pereelu ning loovad soodsa keskkonna laste kasvamiseks.

Samuti tuleb vaadata teiste valdkondade poole nagu regionaal- ja eluasemepoliitika, haridus, infrastruktuur jne. Perepoliitika ei toimi vaakumis, vaid koostöös, ning kiireloomulised plaasterlahendused muutusi ei loo. Probleemide ületamiseks, mille toob endaga kaasa vähene sündimus, vajame teadlikkust ning pikaajalist vaadet.

Lõpetada tuleb noorte survestamine ja rahva väljasuremisega hirmutamine. Meie eesmärk peab olema noori peresid planeerima julgustada, mitte neid sellest eemale kohutada. See tähendab, et kõik meie inimesed, nii lapsed kui ka täiskasvanud, peavad olema samaväärselt hoitud ning väärtustatud. Inimesed elavad järjest kauem, on tööturul pikemalt aktiivsed ning see annab ka meile aega, et kohaneda. Ehk siis vähem ebaefektiivseid poliitikameetmeid, rohkem tuginemist andmetele ja inimeste päriselt kuulamist, mõistmist.

Signe Riisalo’s call to stop scaring people with the idea of the population dying out is not just a plea for positive thinking, but a necessary reminder that fearmongering can lead to detrimental consequences. By focusing on the positives and working together to address the challenges facing Estonia’s population, we can create a more inclusive and sustainable future. It is important to remember that our actions today will shape the future of our country, and we must strive to build a society that is vibrant, diverse, and thriving. Let us heed Riisalo’s words and work towards a brighter tomorrow for all Estonians.