Riik kaalub süsinikuheite piiramiseks metsastada põllumaid ja viia põllumasinad biokütusele | Majandus

Tere tulemast Eestisse! Riik kaalub suuri muudatusi, et vähendada süsinikuheitmeid ning tugevdada oma keskkonnakaitse poliitikat. Üks võimalus selle saavutamiseks on põllumajandusmaade metsastamine ja põllumasinate üleminek biokütusele. See samm mitte ainult ei aita vähendada keskkonnasaastet, vaid toetab ka jätkusuutlikke põllumajanduspraktikaid. Loodame, et need uuendused viivad Eesti majanduse suunas, kus keskkonnasõbralikkus on prioriteet.

Eesti peab 2030. aastaks Euroopa Liidus kokkulepitu järgi vähendama paljudes sektorites kasvuhoonegaaside heidet 2005. aastaga võrreldes kokku 24 protsenti. See kehtib eeskätt nendele sektoritele, kes on ära toodud jõupingutuste jagamise määruses, nagu transport, põllumajandus, tööstus või jäätmemajandus.

Põllumajanduses aga olemasolevate meetmetega kasvuhoonegaaside heide hoopis suureneb 32 protsenti võrreldes 2005. aastaga. See tähendab, et kui tahta põllumajanduses täita kõikidele sektoritele seatud eesmärki, peaks heide 2030. aastaks vähenema praegusega võrreldes ligi poole võrra.

Regionaal- ja põllumajandusministeeriumi biomajanduse asekantsleri Madis Pärteli sõnul on heite poole võrra kärpimine siiski ebarealistlik ning laualt maas, sest seda poleks võimalik saavutada ilma kariloomade arvu või põllumaad vähendamata.

“Kui me vaatame praegu eksportivaid sektoreid, siis põllumajandus on puidusektori järel teisel kohal 13 protsendiga. Selge see, et selline loomade arvu vähendamine mõjutaks oluliselt meie majandust, sissetulekuid ja töökohti maal. Seal on selged sotsiaalmajanduslikud mõjud,” lausus Pärtel.

Selle osas, kui palju on realistlik heidet vähendada, jäi Pärtel vastuse võlgu, sest arutelud selle üle alles käivad. Küll aga on ministeeriumide ühishoones kogunevale kestliku toidusüsteemi töörühmale esitatud kahte stsenaariumit, mida analüüsida. Esimese järgi väheneks heide 2021. aastaga võrreldes üheksa protsenti, teise järgi 17 protsenti.

Kliimanõukogu liige, maaülikooli põllumajandusökonoomika vanemteadur Ants-Hannes Viira ütles, et sellises suurusjärgus kasvuhoonegaaside heite vähendamine põllumajanduses on ka realistlik.

Kuna valdkondade üleselt peab 2030. aastaks siiski kasvuhoonegaaside heidet nõutaval määral vähendama, tähendab see, et põllumajanduse asemel peavad rohkem panustama teised sektorid, nagu näiteks transport.

“Kindlasti on põllumajandussektoril keerulisem neid eesmärke täita. Seda on ka kliimaministeerium möönnud,” ütles Pärtel.

Keeruline olukord põllumajanduses tõukub tõigast, et kasvuhoonegaaside heidet Euroopa Liidus võrreldakse 2005. aastaga. Viira sõnul oli Eesti põllumajandus siis madalpunktis ning alles taastus Nõukogude Liidu kokkuvarisemisest. Hiljem on Euroopa Liidu toetuste kaasabil kerkinud nii tootmismahud kui ka sellega kaasnenud kasvuhoonegaasid.

Üks perspektiivikamaid meetmeid on turvasmuldade üleviimine rohumaadeks

Kestliku toidusüsteemi töörühm on tänaseks kaardistanud ära realistlikumad ja mõõdetavamad meetmed kasvuhoonegaaside heite vähendamiseks. Sotsiaalmajandusliku mõju uuringud, nagu teisteski sektorites, ilmuvad perspektiivikamate meetmete taha alles hiljem.

Pärteli sõnul on ühe peamise meetmena arutluse all turvasmuldade viimine rohumaa alla. Töörühma dokumendis on kirjas, et 2030. aastaks võib rohumaa alla viia näiteks 18 000 hektarit turvasmuldasid.

Turvasmullaga aladel, näiteks põllumaadel, on mulla peamiseks koostiseks süsinikurikas turvas. Ajalooliselt on see olnud soine ala, mida inimene on harinud ja kuivendanud. Mida rohkem turvasmuldadega alasid harida, seda enam nendes sisalduv turvas laguneb ning kasvuhoonegaase sealt õhku paiskub. Viira sõnul tuleb turvasmuldadest viiendik kogu põllumajandussektori heitest.

Kui viia turvasmuldadega alad, kus täna kasvatatakse põllukultuure, üle rohumaadeks, siis paiskuks nendest õhku ka vähem kasvuhoonegaase. Teine võimalus oleks Pärteli sõnul tegeleda turvasmuldadega aladel hoopis märgalaviljelusega.

“Siin on omad riskid sees, sest paljud aiandussektori tootjad on turvasmuldade peal. Osad kultuurid nagu porgandid kasvavad seal väga hästi ja kuna aiandustootjatel palju maad ei ole, siis on küsimus kindlasti toidujulgeolekus. Kui me need alad paneme rohumaa alla, siis seal aiandustegevusega jätkata ei saa. Meil on vaja kindlasti need riskid enda jaoks kaardistada,” lausus Pärtel.

Põllumajandus- ja kaubanduskoja põllumajandusvaldkonna juhi Ragnar Viikoja sõnul võib rohumaade alla viimine olla siiski problemaatiline, eriti kui tootjatele ei pakuta alternatiivi.

“Mis võib põllumeestele muret tekitada on see, kui seda hakatakse jõustama sunduslikult, näiteks kästakse maad piltlikult öeldes rohumaa alla viia või metsastada. See vähendab tootjate sissetulekut,” lausus ta.

Viira sõnul oleks üks võimalus soodustada põllumehi turvasmuldi rohumaa alla viima see, kui võimaldada neile maadevahetust. Ta selgitas, et põllumeestel ei ole täna lubatud püsirohumaid üles künda ja hakata harima. Soodustades põllumehi viima põllud turvasmullalt püsirohumaa alla, võiks riik Viira sõnul anda samal ajal ka neile loa võtta samas ulatuses püsirohumaad kasutusele, et seal kasvatada põllukultuure, nagu näiteks nisu.

Viikoja suhtus sellesse mõttesse positiivselt. Ka Pärtel lausus, et turvasmuldade rohumaale üleviimisel võiks lubada sarnast maadevahetust, kuid arutelud alles käivad.

Turvasmuldade viimine rohumaa alla 18 000 hektari ulatuses peaks ministeeriumi arvutuste kohaselt vähendama kasvuhoonegaaside 2030. aastaks 116 kilotonni võrra.

Riik kaalub põllu- ja rohumaade metsastamist

Riik kaalub ka põllumaade või looduslike rohumaade metsastamist. Ministeerium on arvutanud välja, et metsastades mineraalmullal põllumaad ja looduslikku rohumaad kumbagi 2030. aastaks 18 000 hektarit, saaks kasvuhoonegaaside heidet vähendada kokku ligi 150 kilotonni võrra.

Pärteli ei oleks tegu lausalise metsastamisega. “Kui vaatame Eestit, siis üle poole on meil mets. Eraldi küsimus on, kas meil on seda metsa juurde vaja, aga ta tuleks kõne alla väheviljakatel muldadel, kus kultuuride kasvatamine on niikuinii raskendatud,” ütles ta.

Viikoja ütles, et mured metsastamisega on sarnased nagu turvasmuldade üleviimisel  rohumaadeks.

“Kui tootjal on vähegi tootlikud maad ja neid metsastada, siis peaks tekkima seal ehk mingi uus maakasutustüüp, et kui tekib vajadus, näiteks toidujulgeoleku raames, siis saaks neid maid uuesti tagasi põllumaaks muuta,” lausus ta.

Mineraalväetiste vähendamine toob põllumeestele lisainvesteeringuid

Taimekasvatuses on kestliku toidusüsteemi töörühm perspektiivika meetmena ära kaardistanud mineraalväetiste kasutamise vähendamise. Loomakasvatuses kaalutakse suurendada karjatamise osakaalu ning suurendada biogaasi tootmist, rajades uusi biogaasijaamu. Kütuste valdkonnas on arutluse all aga metsa- ja põllumajandusmasinate viimine alternatiivkütustele, nagu näiteks HVO või biometaan.

Pärteli sõnul oleks lämmastikväetiste kasutamise vähendamine võrdlemisi realistlik meede ning küsimus on eeskätt, millisel määral väetiste kasutamist vähendada. Vähendades mineraalväetiste kasutamist 10 protsenti, väheneks kasvuhoonegaaside heide ministeeriumi arvutuste kohaselt 33 kilotonni. Vähendades 20 protsenti väheneks aga ligi poole rohkem.

“Progressiivsemad põllumehed ütlevad, et ka viiendiku võrra vähendada on tehtav. Eks me kaalume, kuhugi sinna piirkonda ta jääb,” lausus ta.  

Viikoja sõnul kasutasid põllumehed eelmisel aastal juba viis protsenti vähem mineraalväetisi kui 2022. aastal, mistõttu ei pruugigi väetiste vähendamisel erilist riigipoolset nügimist vaja minna.

Mineraalsete väetiste vähendamine eeldab ühelt poolt nende asendamist orgaaniliste väetistega, näiteks sõnnikuga. Teisalt aitab vähem väetisi kasutada täppisviljelus, kus traktori prits või külvik on ühenduses GPS-seadmega, mis võimaldab pritsida toitaineid täpselt sinna, kuhu vaja.

“Sul on ees sensorid, mis teevad pildi põllust ja ütlevad, et siia piirkonda pane vähem väetist, sest siin on taimed praegu heas toonuses. Siin on kehvemas, siia pane rohkem. Sa saad piirkonniti, ruutmeetrite kaupa hinnata, palju sul on vaja väetist panna,” selgitas Pärtel.

Ühelt poolt saaks niiviisi põllumees kasutada vähem väetisi, teisalt peaks ta masinaga aga vähem põllul ringi sõitma ning kütust kasutama, lisas Pärtel.

Viikoja põllumajanduskojast lausus, et täppisviljelus on siiski kallim lahendus ega ole kõigile kättesaadavam. Ta rääkis, et soetas ka enda ettevõttes hiljuti kombaini, kuhu sai täppisviljeluse lahendus juurde. Kui muidu oleks kombain maksnud 400 000 eurot, siis täppislahendus lisas hinnale 50 000 eurot otsa.

“Kui me tahame nüüd 2030. aastaks kliimaeesmärke täita, mis on juba kuue aasta pärast, siis on ilmselge, et ettevõtted sellist finantsvõimekust ei oma, et selliseid tehnoloogiaid kasutusele võtta,” lausus Viikoja.

Viira: riigi toetused põllumeestele peaks olema kordades suuremad

Kliimanõukogu liige Viira ütles, et kui riik plaanib kliimaeesmärke tõsiselt võtta ning tõesti kasvuhoonegaaside heidet kümnete protsentide võrra vähendada, siis ei ole tänased toetusmeetmed piisavad.

“Selleks on tegelikult vaja põllumajanduspoliitikas meetmeid ümber disainida. Üks vastus peitub tehnoloogiates. Tehnoloogiate muutmine on aga kallis, see tähendab palju investeeringuid ja me peame leidma võimaluse, et rohkem neid investeeringuid soodustada. Praegu kindlasti need investeeringumeetmete eelarved ei ole piisavad,” lausus ta.

Viikoja lausus, et metsa- ja põllumajandusmasinate viimisel alternatiivsetele kütustele oleks näiteks abiks see, kui vabastada biodiisel aktsiisist.

“Tootmine on tal hetkel ka veel kallim kui tavadiislil, tootjatele tähendab see lisakulu. Seal ei olegi ühtegi põhjendust, miks ta on ikka veel aktsiisi all – ta aitab ju lahendada meie kliimaeesmärke,” lausus ta.

Regionaal- ja põllumajandusministeeriumi asekantsler Madis Pärtel lausus, et näiteks täppisviljeluse soodustamiseks on riigipoolne toetusmeede juba olemas.

“Kindlasti ei ole see sellises mahus, et iga põllumees saab omale täppisviljeluse agregaadi osta, aga osa seltskonda kindlasti saaks,” ütles ta.

Seda, kui palju annaks Euroopa Liidu raha 2030. aastani kasutada kliimaeesmärkide täitmiseks, ei saa Pärteli sõnul konkreetselt öelda. Riigieelarvest kliimaeesmärkide täitmiseks lisaraha aga tema sõnul ette nähtud ei ole.

“Põllumajandus toetub palju ühisele põllumajanduspoliitikale, reeglid on ühtsed, aga ka rahastus on ühtne. Nii et kindlasti on selle kaudu võimalik osasid tegevusi rahastada ja seda me ka teeme,” ütles ta.

Põllumajandussektor moodustab kokku kümnendiku Eesti kasvuhoonegaaside heitest. Ligi pool Eesti heitest tuleb energeetikast, 19 protsenti maakasutuse ja metsanduse sektorist ning 15 protsenti transpordisektorist. 

Kokkuvõttes näib, et Eesti riik on võtnud tõsiseid samme süsinikuheite vähendamiseks, muutes põllumaid metsastamiseks ja viies põllumasinad biokütusele. See samm näitab riigi pühendumist keskkonnasõbralikumale majandusele ja jätkusuutlikkusele. Lisaks sellele võib see kaasa tuua positiivseid mõjusid ka põllumajandusele, näiteks suurendades mullaviljakust ja bioenergia tootmist. Kui see strateegia edukaks osutub, võib see olla eeskujuks teistele riikidele võitluses kliimamuutuste ja keskkonnasaastega.